Parem hilja kui mitte kunagi: käisin 6. märtsil oma isa töö juures Madagaskarist rääkimas. Kuna tahtsin Mallorca seeria lõpetada, siis jõuan alles nüüd sellest kirjutada.
Kuidas ma sattusin isa töö juurde? Kuna ma olin pärast Madagaskarit ja enne Mallorcat põhimõtteliselt ainult kodus (ja otsisin tööd), siis oli mul suht igav, kuid isa töö juures käisid sakslased, kes soovisid Tallinna vanalinna tuuri. Kuna olen seda juba mitmeid kordi külas käinud Saksmaa sõpradele teinud, siis ei olnud see eriti keeruline. Kui läksin neile isa töö juurde järele, sattusin vestlusesse isa ülemusega, kes oli täiesti vaimustuses Madagaskarist ja mida ma seal tegin (huvitav oli teada saada, et paps räägib minust oma töökaaslastele…). Niisiis sai kokku lepitud, et tulen neile märtsi alguses presentatsiooni tegema. Valmistasin presentatsiooni ette ja appi kui raske oli pilte valida. Ma ju ei teadnud, millest nad huvitatud olid, kas pigem mu projektist ehk mida ma seal koha peal tegin või Madagaskarist. Sain midagi kokku miksitud ja lootsin selle peale, et hiljem küsitakse täiendavaid küsimusi. Presentatsioon ise koosnes ainult piltidest ja rääkisin ettevalmistusperioodist, mida ma seal tegin ja loomadest ja kultuurist natukene. Kuna papsi töökoht on suht väike (umbes 10 inimest), siis olid umbes pooled kohal. Inimestearv oli väga mõnus, kuna siis oli kõik palju personaalsem ja sain suhelda otse nendega. Sain oma jutu räägitud ning siis küsiti hästi palju küsimusi ja diskuteerisime erinevatel teemadel. Nii mulle kui ka kuulajatele meeldis väga see õhtu ning teeksin meeleldi seda teist kordagi. Siit tulebki pakkumine teile, mu kallitele lugejatele: kui teil on huvi Madagaskari või selle kultuuri vms kohta või tahad mult midagi küsida, siis tulen meeleldi oma kogemusest rääkima nii väiksemale kuulajaskonnale kui ka suuremale. Midagi vastu ma ei soovi, kuna mulle meeldibki avalik esinemine ja tahan teisi inspireerida samasuguseid asju tegema, ootan ainult sõbraliku õhkkonda ja palju küsimusi! :)
0 Comments
Õppisin palju. Kohe esimesel päeval pidime ära õppima, kuidas kaarti ja kompassi lugeda. Mis alguses oli väga raske, sujus lõpus juba paremini, kuid kohe kindlasti on selles osas veel arenemisruumi!
Saime hakkama telgi üles panemisega ja maha võtmisega pimedas, valges, päikeseloojangul ja -tõusul, pilves, lumes, tugeva tuulega, mäel, tasandikul, metsas ja suure kalde all. Mägedes muutub ilmaolukord väga kiiresti: kui ühel päeval paistab päike ja on soe, siis järgmisel päeval võib olla talv ja megatuuline. Saime ka teada, et 10 päeva ilma internetita, isegi telefonita (kui välja arvata GPS’i), on täitsa võimalik. Metsas elades polegi selliseid asju vaja! Kuigi poleks uskunud, siis oli ka minul võimalik iga päev ca 15kilose kotiga matkata 10km. Ka sain kõikide ronimisosadega hakkama ja jäime kõik ellu! Muideks on kohalikud mandariinid megahead, lambad ja kitsed vaatavad sulle alati imelikult otsa, poed ei pruugi alati olla avatud, kuigi nad näitavad seda, pilved ei olegi nii pehmed nagu tunduvad ja telgis magamine polegi nii ebamugav, harjub ära! Kohe kindlasti oli see reis väga õpetlik ja pani mind nii emotsionaalselt (kui oled kuskil mäe otsas kadunud) kui ka kehaliselt (matkamine + rasked kotid) proovile. Ma poleks arvanud, et ma tõesti jaksan nii palju kõndida. Kui ekstreemset puhkust otsida või loodust nautida, siis kindlasti soovitan midagi sellist teha! Loodus oli ikka võrratu! Ka Eestis on ju tegelikult palju matkaradasid, mis on lühemad ja saab kasvõi ühel nädalavahetusel läbida (mis mul on ka juba varsti plaanis!). Kui ma endale aga kujutan ette klassikalist puhkust, kus ma lihtsalt laman rannas, käin natukene linnas vaatamisväärsusi vaatamas ja see ongi kõik, siis see ei ole kohe kindlasti õige reis! Ma ei tea, kas ma suudaksin midagi sellist tööajal ka teha. Pärast matkamist oli mul veel paar päeva puhkust vaja, kuna terve keha valutas ja ma ei jaksanud midagi teha. Kuna ma aga niikuinii oleks lihtsalt kodus passinud ja tööle asumist oodanud, siis sobis selline reis mulle väga! Kõiki reisipilte vaata siit. Lluc → Pollenca (16km)
Mallorcal on veebruarikuus max viis vihmapäeva ja kolm nendest sattus meie reisi ajale. Esimesel päeval sadas natukene vihma ja kümnendal päeval sadas terve päeva vihma. Hommikul ei olnud siis väga motivatsiooni edasi minna, aga meil ei olnud eriti valikuid. Vihma ja pilvede tõttu ei olnud meil ka ilusaid vaateid, võibolla ka selle pärast, et vaatasime terve aeg maha. Muidu oleks vihm näkku läinud. Tahtsime ka seekord natukene enne linna magada, aga kahjuks oli linn nii laiali jaotatud, et majad olid juba 3km enne linna. Sel õhtul pidime esimest korda tagasi minema, kuna me saime aru, et mida rohkem me linna poole lähme, seda raskem on leida telkimiskoha. Lõpus leidsime telkimiskoha oja kõrval, mis oli väga ilus. Meie telk küll ei mahtunud väga sinna ära ja ta oli veidi sisse vajunud, aga ühe öö elasime üle. Pollenca → Port de Pollenca (7km) → Palma Ka matkamise viimane päev algas vihmaga. Hommikusöögi ajal sadas vihma, matkamise ajal sadas vihma, bussisõidu ajal sadas vihma... Tegelikult lõppes ametlikul matkarada Pollencas, aga kuna jõudsime sinna nii vara, siis mõtlesime, et lähme Port de Pollencasse, kust saab ka bussiga minna tagasi Palmasse. Hiljem mõtlesin, et oleks ikka pidanud Pollencasse jääma, kuna sokid olid läbimõrjad ja Port de Pollencas polnud midagi erilist vaadata ka. Palmas sõime restoranis (imestasin, et meid sinna üldse sisse lasti, riided ei olnud just kõige viisakamad) ja läksime siis lennujaama. Linn ise on minu arvates väga kole, igal pool oli graffitisid ja ei olnud üldse ilus. Lennujaamas pakkisime asjad veidi ümber ja mingi hetk läksime magama, et järgmisel päeval jälle kell kuus hommikul koju lennata! Niimoodi lõppeski meie reis! Öösel sain rahulikult magada kuni hetkeni, mil tugev tuul algas. Ärkasin umbes 5-6 paiku üles, sest mul oli tunne, et telk lendab kohe ära. Telgis polnud küll tuuline, aga ma kuulsin, kuidas telk sahiseb ja seda mitte ainult natukene. Mul oli nii raske jälle magama jääda, kuna nii hirmus oli. Ma ütlesin ise endale terve aeg, et telk ei saa ju ära lennata, me hoiame seda vennaga ju kinni, midagi ei saa juhtuda, me jääme ellu, kõik on korras. Kuidagi jäin siis jälle magama. Hommikuks pole olukord väga muutnud, aga kuna tahtsime päikesetõusu näha, siis pidime telgist välja ronima. Ja kus me olime? Muidugi pilves... Läksime päikesetõusi jaoks natukene eemale, alla poole, kuna muidu oleks küngas ees olnud. Kahjuks olime ka seal suht pilve sees, nii et ei olnud midagi näha. Läksime siis jälle tagasi ja me eksisime totaalselt ära. Igal pool olid pilved, nägime umbes 10m ette poole, orientatsiooni polnud. ÕNNEKS võttis mu vend kompassi. Teadsime, et meie telk on lõunas, nii et läksime sinna poole ja küll me siis näeme telki. Mingi hetk vaatame, et me vist lähme mäest alla, kaguses oli metsa näha. Me vist lähme valesti... Ja nii palju ronimist polnud ju tegelikult ka... ÕNNEKS võttis vend ka telefoni kaasa ja saime GPS'i abil vaadata, kus me oleme. Ja noh, olimegi kagus. Ilmselt lääksime mööda mäeäärt kuidagi valesti. Kui me teada saime, kus me olime, jõudsime vähem kui 10min'ga telgi juurde. See sisaldas küll palju ronimist, aga kui me lõpuks telki nägime, siis hakkasin peaaegu õnnest nutma. Ma mõtlesin, et me jäämegi siia, me ei leiagi enam telki ja ma ei tea, mis mõtted mul veel peas käisid. Ma olin väga õnnelik, et me ei läinud oma kottidega „reisile“, muidu oleksin küll surma saanud... Kuna kell oli selleks ajaks juba pool üksteist, pidime juba vaikselt edasi liikuma. Kuigi oli ikka veel väga pilvine, otsustasime, et lähme alla, kuna hiljem võib ju veel hullem olla. Telgi pakkisime niimoodi kokku, et mina hoidsin koos meie kahe kotiga telgi kinni ja vend eemaldas vaiad. Tee mäest alla polnudki nii hull, nagu enne arvasime, ja ka edaspidine tee Lluci oli väga rahulik. Sinna jõudes tahtsime esimesena poodi minna, et õhtusöögi jaoks asju osta, aga pood oli ainult kell 8-10 lahti. Mõtlesime, et lähme siis ühte nendest kolmest restoranidest sööma pärast duši all käimist. Igaks juhuks kontrollisime, kas need on ikka avatud, aga ainult üks nendest oli avatud ja see ka ainult kuni kella kuueni. Söime seal natukene midagi ja siis läksime ette nähtud telkimisplatsi duši alla ja seal oli soe vesi!!! Pärast seda oli mõnus telgis magada! Vaata siit video meie telgist mäe otsas!
Pärast reisi kõige hullemat ööd oli meil reisi kõige ilusam hommikusöök. Kuna ööbisime umbes 30m kaugusel paisjärvest, mõtlesime, et võime ju järve ääres hommikut süüa ja appi kui hea mõte see oli! Kuna ärkasime kell seitse, kui veel pime oli, siis jõudsime järveni päikesetõusu ajal. Koos meiega nautisid hommikusööki lammas oma tallekesega. Talleke oli piisavalt tark, et ise süüa otsida, aga suur lammas tahtis meie sööki sööma tulla.
Päev möödus ilma suurte eksimistega. Alguses viis matkarada meid mööda suurt veerenni, mis ühendab kahte paisjärve ning juba varsti jõudsime päeva esimese allika juurde, kus täidsime oma veevarusid, kuna sel päeval me linna ei jõudnud. Kui arvad, et Mallorcal on ju alati soe ja lund pole, siis eksid. Teel kõige kõrgemasse tippu (Puig de Massanella, 1364m) pidime vahepeal ikka läbi lume ka minema, mõnus kodune tunne tekkis siis (tegelt ma mõtlesin, et tulin soojale maale ja ikkagi on lumi maas...). Puig de Massanellale jõudes nägime peaaegu kogu saart, vahepeal olid pilved ainult ees. Mäe otsas oli igal pool ainult lumi ja külmem oli ka. Seekord ei olnud me pilves, vaid isegi kõrgem kui pilved!!! Pärast paar pilti hakkasime sobivat telkimiskohta otsima. Üks asi oli kindel: me tahtsime mäe peal telkida. Kuna mäe otsas oli igal pool lumi, siis saimegi telki testida, kas ikka peab vastu. Otsus mäel telkida osutus hiljem (vähemalt minu jaoks) halvaks otsuseks. Seitmes päev oli üks reisi kõige ilusamatest päevadest kuid ka kõige raskem. Päev algas imeilusa mäkketõusuga koos umbes viie koera ja nende omanikuga. Nagu mingi koerteklubi oli neil. Mägi oli kohe linna kõrval, nii et saime ilusa vaate linnale.
Selle päeva eesmärk oli paisjärve kõrval telkida ning seal ka ennast pesta. Sinna jõudes nägime nagu igal pool hästi palju lambaid. Järv ise oli megailus ja kindlasti soovitan seda vaatama minna! Sinna saab ka autoga sõita, mille tõttu oli seal hästi palju teisi turiste. Nägime ka Mallorca kõige kõrgema tipu ära, mis on kahjuks sõjaväe valduses. Kuna jõudsime nii vara järve juurde, tegime paar tiiru umber järve ja otsisime sobiva telkimiskoha. Midagi sobivat aga ei leidnud ning järves ujuda ka ei tohtinud, nii et järelikult ei saanud ennast seal ka pesta.. Mõtlesime, et lähme 2km kaugusel oleva teise paisjärve juurde, kust pidi minema teine matkamistee. Järveni jõudes nägime, et seal, kus pidi olema teine matkamistee, ei olnud mitte midagi. Kaart näitas, et seal on mingi tee, aga lihtsalt ei olnud. Pimedaks hakkas juba minema ja me mõtlesime, mis nüüd teha. Esimese järve juures polnud magamiskohta, teise juures pole. Lähme tagasi ja mööda õiget matkamisrada? Otsisime teel tagasi aga juba häid telkimiskohti ja leidsime midagi. Mis algul tundis täitsa okei olevat, ei tundunud hiljem enam üldse okei. Me magasime põhimõtteliselt järsaku peal. Ma libisesin terve öö mäest alla. Ma olen õnnelik, et meil oli telgiuks kinni, muidu ma oleks nii palju libisenud, et oleksin autoteele sattunud (autotee oli umbes 10m kaugusel). See oli kõige hullem öö kogu reisi väitel. Vähemalt viis korda ärkasin ja olin telgi tagumises otsas ja ronisin uuesti ülesse, üritasin ennast kuidagi kinni hoida, et ma ei libiseks uuesti alla. Üks põhjustest, miks me mäe otsas tahtsime ööbida, oli arvamus, et hommikul vara ei tule keegi ju mäe otsa. Valesti arvasime! Hommikul nägime telgist välja vaadates umbes neli jooksjat, kes oma hommikujooksu tegid. Ma ei tea, kuidas nad juba hommikul kell 7 saavad mäetipus olla. Õnneks ei õelnud nad midagi. Esimest korda oli mul aga öösel natukene külm, poleks arvanudki, et mäe otsas on temperatuur ikka nii palju madalam.
Korra telefoni vaadates, nägime, et ema helistas vennale eelmisel õhtul. Meie vanemad pole ju midagi peale lühikese teate, et jõudsime Mallorcale, meist kuulnud. Ma juba hakkasin muretsema, et vanemad kindlasti muretsesid terve öö. Helistasime siis korraks emale tagasi ja andsime teada, et elame veel ja polegi ära surnud! Natukese aja pärast annab mu säärelihas tunda, eile oli vist ikka liiga kiire tempo peal. Ma lihtsalt ignoreerisin seda ning läksin edasi. Õnneks saime ka sel päeval tasuta mandariine, kuna neid jagati linnas. Kuidagi nägime sel päeval ka hästi palju rattureid. Esimest korda nägime rattureid, kui läksime hommikul mäest alla (kus me muiduks eksisime vahepeal ära...). Vend seletas, et neid nimetatakse downhill ratturiteks. Minu jaoks oli see tegevus küll päris hirmus, kuna sõidetakse ju järsust mäest alla ja kuidas saab üldse rattal püsida? Teist korda nägime rattureid Deia linnas, kus käisime nendega koos poekeses. Lisaks oli Deias ka kell 1 lõunal mingi hull pidu, vähemalt mängiti väga valjult muusikat, mida oli kuulda terve linnas. Muidu möödus päev rahulikult ja väga midagi vaadata polnud ka! Ma magasin vist esimest korda täiesti rahulikult, ilma et ärkasin vahepeal üles. Nagu meil on juba kombeks saanud, ööbisime natukene enne linna, nii et saaks hommikul vara poes ära käia. Ostsime ka mandariine, kuna esimesel päeval olid manadariinid nii head! Mandariinid ära ostetud, nägime umbes 10min pärast, et väikses korvis ühe maja ees jagati tasuta mandariine... Võtsime sealt siis veel mandariine, aga mõtlesime, et milleks me siis poest ostsime mandariine.
Viiendal päeval läksime vist terve aeg ainult mäest üles, vähemalt tundus niimoodi. Jõudsime ka esimese töötava allika juurde. Enne seda näitas meie kaart ainult, et kuskil on allikas, aga vett ei tulnud kusagilt. Tätsime oma pudelid värske külma veega. Valdemossasse jõudsime ilma probleemideta, aga kuna tahtsime mäe otsas telkida, pidime kiirustama. Teed, mida peaks vist kahe tunniga läbima, läbisime umbes ühe tunniga. Pärast seda olin täiesti läbi ja ei jaksanud enam midagi teha. Me vaatasime juba teel mäkke, kas on häid telkimiskohti, aga kahjuks ei leidnud me midagi head, kuna igal pool oli liiga mägine. Niisiis pidime ootama, kuni me täiesti mäe otsas olime. Leidsime telkimiskoha siis, kui päike hakkas juba loojuma. Tegelikult mu vend leidis telkimiskoha, mina pidin päikeseloojangut pildistama (ja ei jaksanud enam kuskile ronida). Sõime ruttu õhtusööki ning siis läksime ruttu magama, pime oli ju juba (kell oli umbes 7 või pool 8). See oli üks vastikumaid päevi, kuid samas ka ilus. Alguses mõtled, et rahulikult võib minna ja pause teha, kuid lõpu poole oli siuke tempo sees, et ise ka ei usu! Ma ütlesin vennale, et niimoodi me rohkem ei tee! Niimoodi ei saa matkamist üldse nautida! Samas tasus ära kiirustada, kuna mäe otsas oli päiksesloojang kümme korda ilusam! Neljas päev ja me peame oma söögivarud täiendama. Kuna ööbisime natukene enne Estellencsi, pidime veel umbes pool tundi linna jalutama. Linna jõudes tabas meid väike šokk. Kui esimesel päeval jõudsime õhtul linna ja me ei näinud mitte kedagi, siis see oli arusaadav, kuna oli juba peaaegu öö. Sel päeval jõudsime linna aga kell 9 hommikul ja ainukesena nägime vana meest oma koeraga jalutamas. Teda tervitades ei saanud me mingit vastust - armas linn. Me olime enda arust peatänaval, kuid kõik poed olid suletud. Mõtlesime, et kõnnime linnakeses natukene ringi ehk leiab mõne lahtise poe. Linnale 20-minutilise ringi peale tehes, saime aru, et siin pole midagi. Mida teha? Meil oli ainult üks 1,5-liitrine veepudel alles ning meie söögivarud koosnesid pähklitest, batoonidest ning kahest väiksest kalakonservist. Mõtlesime, et lähme kaardi peal ära märgitud hotelli, et seal järele küsida, kus lähim lahtine pood on. Hoovis kohtusime (vist) hotelliomanikuga. Vend küsis eelnevalt mult, et kas ma ikka oskan prantsuse keelt, et pakume talle lisaks saksa ja inglise keelele ka prantsuse keele suhtlemiseks. Ma ütlesin, et veits ikka oskan, kuid sisemiselt lootsin, et hotelliomanik ei valiks prantuse keelt. Saatuse tahtel ta valis aga just selle keele. Sain siis oma prantsuse keele proovile panna. Hotelliomanik rääkis, et poed on praegu kõik kinni ja teevad ainult üks kord nädalas lahti, laupäeva hommikuti. Praegu on talveperiood ja neil ei ole mõtet poode lahtisena hoida, kuna pole piisavalt turiste. Ta aga uuris, mida meil vaja läheb, ning viis meid oma sahvrisse, kust ta andis meile kõik vajalikud toiduained ja mis kõige tähtsam: vett. Nii armas, et ta meid hädast välja aitas, maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi! Pärast seda olin küll uhke enda üle, et sain prantsus keeles hakkama. Ma enne alati kahtlesin, kas ma ikka oskan prantsuse keelt. See tegi mu päeva nii rõõmsaks!
Banyalbufaris oli aga siis rohkem inimesi ning poed olid lahti. Ostsime sealt veel paar viimast asja ning väikse snäki. Sealt edasi suundusime Esporlesse ning matkamine läks rahulikult. Kuna me tegime õhtusöögiks makaroone, siis pidime selle jaoks palju vett raiskama. Me aga mõtlesime, et teeme makaroonide keeduveest teed, mis me ikka vett raiskame. Teel oli hullult makarooni maitse juures ning kuna tee ei olnud eriti magus, lisasin isegi veel soola. Siis oli ta pigem supi moodi. Väga ei soovitaks seda suppi, järgmisel päeval makaroone keetes viskasime vee ära. Kui ma arvasin, et teisel päeval ronisime palju ja ohtlik oli, siis tegelikult ei olnud see mitte midagi võrreldes kolmanda päevaga. Hommik ise algas väga rahulikult: pärast hommikusööki läksime edasi, leidsime kohe õige tee ja kõik sujus.
Kolmandal päeval jõudsime suhteliselt kõrge mäe otsa: 928m. See küll ei olnud kõrgeim mägi, mille otsa me läksime, aga ikkagi suht kõrge! Me olime nii kõrgel, et olime pilves! Vend oli küll veidi pettunud, et nüüd oleme nii kõrgel ja meil oleks lahe vaade, aga nüüd on pilved ees. Minu arvates oli küll päris lahe, et pilv oli ees. Iga üks ei saa öelda, et ta oli pilve sees... Loodus oli seal ka päris ilus, arvestades, et me nii kõrgel olime. Muru oli mõnus roheline. Selle mäe kõrgeimas tipus oli poolkatkine kivimajakene ja teel alla poole, nägim surnud lammast, kellest oli alles ainult luud ja vill, see oli küll veits hirmus. Kuid aina hirmsamaks läks. Nii pilvine oli, et me ei näinud järgmisi kivimehikesi. Lisaks oli seal keeruline aru saada, kas see kivihunnik on nüüd lihtsalt kivihunnik või kivimehikene. Nii et otsisime oma teed mäest alla, mis ei olnud kõige turvalisem. Ma libisesin enamus ajast tagumiku peal mäest alla, sest ma lihtsalt ei julgenud seal kõndida. Ma oleks muidu mäest alla kukkunud. Viimased paar meetrit pidid reaalselt alla ronima. Kui ülesse ronimine oli juba hirmus, siis alla on veel palju hirmsam, sest sa ei näe, kuhu sa astud. Õnneks läks mu vend esimesena alla ja siis sain talle oma koti anda, et ma ei peaks 15-kilose kotiga alla ronima. Ja noh, ellu jäime! Seekord läks telkimiskoha leidmisega paremini, saime ilusa koha matkateelt eemal, kuid kui meil juba asjad sätitud olid ja me süüa tegema hakkasime, panime tähele, et täpselt meie all (olime väiksel künkal) oli mingi teine matkatee. Kuna midagi paremad ei olnud, siis jäime ikkagi sinna. Õhtul kartsin aga siis magama jääda ja iga metsahääle juures mõtlesin, et keegi tuleb telgi juurde... |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|