Madagaskaril peetakse jõule 25. Ma ütlesin aga oma sõbrannale, et mu on jõulud 24. nii et ehk saaks midagi teha 24.
Läksin sõbranna juurde kella poole kümneks hommikul ja hakkasime süüa tegema (sain endale jälle paar retsepti juurde!!!!). Sõime umbes kell 11 lõunat ja siis läksime ta õe juurde, mis on tegelikult ta tädipoja naine. Seal sõime uuesti ja tegime kooki. Kook ei olnud eriline, aga maitses siiski hästi! Neil ahju ei ole ja pliiti otseselt ka mitte. Nad kokkavad süsiga. Koogi jaoks panime taigna potti, poti süsi peale ja siis süsi veel poti kaane peale. Niimoodi saigi kook umbes 15 minutiga valmis. Pärast seda magasime natukene ta õe juures ja siis läksime õe sõbranna peole. Madagaskari naised on ikka päris hullud tantsimises! Õhtul kell 11 läksime siis koju. Kuna vahepeal sadas vihma ja ega teed asfalteeritud pole, siis pidime läbi muda kõndima. Selle tõttu sain endale ka paar väikest haava jala alla, sest ega need teed puhtad pole. 25. tahtsime hommikul minna kirikusse, aga kirikus oli liiga palju inimesi! Kirik ise oli suhteliselt suur, aga siiski pandi toole väljaspool kirikut, et inimesed saaksid vähemalt kuulata. Kuna mina aga millestki aru ei saa ja ma tahan rohkem vaadata, siis ütlesin sõbrannale, et pole mõtet minna. Õnneks sain eelmise nädala neljapäeval juba jumalateenistust vaadata. Ega muidu Madagaskari inimesed ei teegi väga muud jõulude ajal. Joovad ja pidutsevad. Sõbranna aga ütles, et jõulud on Madagaskaril pidu lastele. Väiksemad lapsed saavad väikse kingituse (nukk või mänguauto). Ma ei näinud sellest aga kuigi palju, minu arust on see kohalikele aga lihtsalt põhjus, miks pidutseda.
0 Comments
Nagu arvata võib, siis siin eriti palju lund ei saja ja külm ei ole, nii et ma ise ei ole väga jõulumeeleolus.
Linnas on küll natukene näha, et kohe-kohe on jõulud. Eurooplaste restoranid on kaunistatud ning ühe putka juures saab osta plastmassist kuusepuu. Ka koolis tähistatakse jõule. Kõige väiksematel käis jõuluvana külas. Kõige naljakam oli see, et kuna nad on ju kõik mustanahalised, aga jõuluvana on valgenahaline, siis sel mehel oli paberist mask ees, kus oli kujutletud valgenahalise jõuluvana nägu. Ecole Frere'l (algklassid) oli eriline jumalateenistus. Nad käivad iga neljapäeva hommik kirikus, aga seekord käisid nad päev varem kirikus harjutamas, mille tõttu jäid mul isegi tunnid ära! Mind kutsuti ka jumalateenistust vaatama. Kuigi ma pole usklik, läksin kohale. Ma eriti palju aru ei saanud, aga vahva oli siiski! Ainuke vahe euroopa jumalateenistusega on minu arust see, et nemad isegi tantsivad kirikus! Muidu oli hästi palju laulmist nagu alati kirikus. Järgmisel päeval oli neil hommikul rongkäik läbi linna, kus oli kõikidel õpilastel jõulumütsid peas ja kõige ees kõndis jõuluvana! See nägi väga naljakas välja! Homme olen sõbranna juures ja me teeme hästi palju süüa ja siis me sööme! Eks vaatab, kuidas see välja tuleb! Kõikidele aga HÄID JÕULE!!!! Kuidas ma sellest aru saan? Ma jäin kaks korda ühe nädala jooksul vihma kätte!
Esimest korda jäin vihma kätte siis, kui me olime koduteel ühest tunnist. Käisime tundi andmas kõrvalkülas, mis on kohe rahvuspargi kõrval, nii et nad tahavad väga inglise keelt õppida. Igatahes peame selleks, et kõrvalkülla saada, pool tundi läbi metsa kõndima. Kui sinna kõndisime, oli kõik ok. Tagasiteel hakkas aga tugevalt vihma sadama. Kuigi me kõndisime läbi metsa, siis olime lõpus ikkagi läbimärg. Koduteel nägime aga ussi, mis oli tore! See oli mu kuues uss, mida olen siiamaani Madagaskaril näinud! Teine kord jäin ka vihma kätte, kui tulin põllumajandus kooli tunnist koju! Ma vist ei tohiks enam tunde anda, jään kogu aega koduteel vihma kätte! Sel korral ma tegelikult plaanisin koju kõndida, kuna ma ju muidu sporti ei tee. See võtab tavaliselt tund aega. Kui aga nägin, et vihma hakkas sadama, siis mõtlesin ümber. Ma veel venitasin tundi ja rääkisin niisama õpilastega, tegime juba nalja, et jään ööseks nende juurde, et neil oleks isegi voodi vaba! Vihm lihtsalt ei lõppenud! Niisiis läksin teele. Kuna kool ei asu otseselt mingi suure tee ääres, siis ei mõõdu tuk-tukid tihti. Nii ka sel korral. Võtsin plätud jalast ja hakkasin kõndima. Pidin umbes 20min jalutama, kuni nägin tuk-tuki, kes mind lõpuks peale võttis! Kodu jõudes pidin endale kohe sooja teed tegema, sest mul hakkas külm!!! Kõige naljakam on see, et ma ei võtnud isegi vihmavarju Eestist kaasa, mul on ainult vihmajope, mis pole aga mõeldud väga tugeva vihma jaoks... Minu teisipäeva hommik algas väga huvitavalt. Nimelt läksin kööki ja avastasin meie prügikastist väikse roti. Nägin teda ka juba pühapäeva õhtul, kui ta jooksis meil läbi maja. Tol õhtul ei osanud ma väga midagi temaga teha, nii et lihtsalt toimetasin edasi. Teisipäeval olin aga veidi ehmunud, et ta on meil äkki prügikastis. Kõige hullem oli see, et ta oli veel elus! Võtsin siis prügikasti ja läksin välja. Üritasin roti prügikastist välja saada, ilma et kogu prügi välja lendab. Siis tuli majaomanik ja küsis, mis viga on. Seletasin, et prügikastis on rott. Ta võttis prügikasti ja ma teadsin kohe, et ta tapab roti. Sarnane juhtum oli ka üks kord laagris. Väidetavalt astus/trampis üks meie valvurites roti peale, et teda tappa.
Mul oli õigus, et majaomanik tapab roti. Ma ainult kuulsin roti häält, kuigi ma jooksin ruttu sisse. Väidetavalt võttis ta kivi ja lõi sellega roti. Pärast viskas ta roti meie prügikasti. Õnneks viis ta prügi ära! Nii et sellised hommikud võivad siin Madagaskaril juhtuda! Rotide käsitsi tapmine on siin aga tavaline. Niimoodi tehakse, kuna rotid ju kannavad igasuguseid haiguseid! Ilmselt pole rotimürgi jaoks raha või ma ei tea üldse, kas siin seda müüakse.... Miks mulle meeldib õpetamine?
Esiteks on mul tunne, et ma olen inglise keele grammatika professionaal, sest ma olen erinevaid teemasid nii palju õpetanud. Teiseks saad sa nii palju uusi asju teada. Kuna meil on youth club'i tunnid alati erinevatel teemadel, siis pead muidugi ise enne uurima selle teema kohta. Kolmas punkt, miks mulle õpetamine meeldib, on kõige tähtsam. Mulle meeldib näha mu õpilaste arengut. Kui alguses tulin klassi ja keegi ei osanud midagi öelda, siis nüüd tulen klassi ja kõik ütlevad inglise keeles „tere“, „kuidas sul läheb?“ ja „mis su nimi on?“ (Jah, nad küsivad seda pea iga kord!!!) See on see, mida me neile esimeses tunnis õpetasime, siiamaani on kõik meeles! Kõige rohkem meeldib mulle, kui õpilased lähevad või tuelvad koolist ja sind tervitavad umbes 500 õpiast 10min jooksul! Eriti armas on, kui väiksed (4-6aastased) seda teevad! Nende vanemad vaatavad siis alati imelikult, et mida mu laps nüüd praegu ütles? Ta oskab inglise keelt?? Kuna meil väikestega on tund enne nende suurt lõunapausi, kus nad koju lähevad, siis nende vanemad vaatavad alati, kuidas me õpetame. Tahavad vist ise ka natukene õppida. Mu päeva teeb alati rõõmsaks see, kui ma lähen tundi ja 50 (või rohkem) naeratavat nägu vaatab mulle otsa! Ma vist natukene juba rääkisin sellest, et eriti mehed ütlevad väga kiiresti, et nad armastavad kedagi.
Teine asi on aga, kui nad juba suhtes on. Sa ei saa üldse väga aru, et kes on kellega suhtes või kas nad on üldse suhtes või abielus. Näiteks ütles üks mees laagri kõrvalkülast, et ta armastab ühte meie vabatahtliku. Samas on tal aga naine ja väike laps olemas? Teine näide: mu sõbrannal on olemas poiss. Käisime koos teise sõbranna lõpetamispeol, mis toimus õhtul baaris. Mu sõbranna poiss ei tantsinud mitte ühtegi korda oma tüdrukuga, ainult teiste naistega. Üks teine tüdruk istus terve aeg ta süles, mu sõbranna mitte kunagi. Üldse ei näinud ma nende vahel mingit armastust. Pärast küsisin oma sõbranna käest, et mis värk sellega on, kas ta ei ole üldse armukade, et teised tüdrukud on terve aeg ta poisiga? Ta ütles, et kuna need teised tüdrukud on ta sõbrannad, siis see on okei... Mind paneb lihtsalt imestama see, et kas siin armastatakse teistmoodi? Kas siin eksisteerib üldse armastus? Või oled kellegagi koos selle pärast, et kindlam oleks ja et lapsi saada? Sest ega tihti mehed väga ei hooli oma naise eest. Siin on päris palju üksikemasid, kes said lapse ja siis mees kadus ja otsis uue naise. Pean ehk uurima mõne sõbranna käest... Kliimamuutus toimub ka Madagaskaril ning siin on selle mõju tegelikult palju kahjulikum kui Euroopas. Kõige hullem on see, et vihmahooaeg algab nüüd palju-palju hiljem. Traditsiooniliselt algab see novembri alguses ja lõppeb märtsis. Siiamaani ta pole tegelikult veel õieti alustanud. Meil on olnud kaks hullu vihmahoogu päevasel ajal olnud ja praegu on juba detsember. Muidu sajab ainult öösiti, aga sellest ei piisa! Mulle see muidugi meeldib, ma küll ei taha vihma käes kuhugi minna.
Kohalikud aga muretsevad, sest riisihinnad tõusevad tohutult. Nii vähe vihma sajab ja riis ei kasva korralikult või piisavalt palju. Siin, kus mina elan, on situatsioon suhteliselt okei. Nad saavad ikkagi elatud. Lõuna-Madagaskaril on aga väga hull! Seal on nii kuiv, et midagi ei kasva enam! Nad söövad kaktuseid, kive ja tuhja. Nad on pagulased iseenda riigis, sest ega nad mujale ei jõua. Nad liiguvad ühest kohast teise ja loodavad, et seal on parem. Väidetavalt on nad aga ka natukene ise süüdi. Üks õpilane rääkis mulle, et nad müüvad pea kogu oma saagi, nii et nendele jääb ainult natukene, millest aga ei piisa. Selle eest on neil raha... ÜRO väitel on umbes 1 million inimest Madagaskaril söögihädas. Siin on päris hea artikkel, mis räägib täpsemalt, mis Madagaskaril toimub. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|