Nüüd olen juba kolm kuud Eestis olnud ja selle eluga siin jälle ära harjunud, kuid mõned harjumused olen Madagaskarilt üle võtnud.
Enne Madagaskarit teadsin küll, et mingi värk on sellega, et ei tohiks plastmassi kasutada ja taaskasutus on väga tähtis, kuid ega ma tegelikult väga sellest ei hoolinud. Madagaskaril elasin 5 kuud inimestega, kellest enamus olid loodusteadlased ning kes seetõttu ka väga hoolisid loodusest. Ma ei ütleks muidugi, et ma poleks enne loodusest hoolinud, kuid lihtsalt see teadmine, et mis meie maailmas toimub, kes selles on süüdi ja kuidas ma saame selle vastu võidelda, on palju suurem. Olles siis samal ajal sellises keskkonnas, kus teised, kohalikud inimesed, väga ei hooli loodusest, on suur kontrast. Kirjutasin siin, et mu koolitee oli mere kõrval ja megailus vaade oli. Kui sa just ei vaatanud tee kõrvale, kus olid prügihunnikud. Ja mitte just väiksed. Kui sa sõidad paadiga laagrist linna ning sinuga koos paadil on haikala, kes ilmselt oli tiine ning kellel on uimed ära lõigatud (Hiinas on need väga populaarsed), siis see paneb mõtlema, et midagi on siin valesti. Kuna Madagaskaril sõime niikuinii peamiselt vegetaarselt, siis ei olnud mul raske seda ka Eestis jätkata. Ka siin söön peamiselt ainult riisi ja juurvilju, kuid ma ei ütle 100% “ei” lihale. Ehk nt restoranis, kus on tavaliselt rohkem lihaga toite, või siis kodus, kui isa valmistab lihaga toitu (kuigi ma küll iga kord virisen selle pärast), siis ma söön seda ikkagi. Ma pole poest aga alates Madagaskarist mitte ühtegi korda ise liha ostnud. Ma lihtsalt ei näe sel vajadust. Mu keha on ära harjunud sellega, et iga päev liha ei saa. Võibolla tapetakse tänu sellele üks loom vähem... Teine muutus mu elus, mis on Madagaskariga kaasnenud, on plastmassi toodete kasutamise vähendamine. Ehk siis näiteks kui ostan poest süüa, ei pane ma neid kilekotti, vaid lihtsalt lahtiselt korvi või kotti. Seda ma ilmselt tegin natukene ka juba varem, kuid nüüd tean teadlikult ja pööran sellele rohkem tähelepanu. Ma pole full-öko vms, kuid siiski arvan, et selliseid väikseid asju pole raske teha. Kindlasti on veel neid asju, mida ma nüüd teistmoodi teen, kuid need olid peamised asjad, mida ma teadlikult muutsin.
0 Comments
Varsti on kooliaasta lõpp ning paljud gümnasistid seisavad otsuse ees, mis nüüd edasi saab. Olen päris kindel, et väga paljud ei tea siiamaani, mida nad tahavad õppida või kas nad tahavad üldse õppima minna. Mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, kuidas see vaba aasta mind mõjutanud on. Tahtsin alguses ka miinustest rääkida, aga sel polegi väga palju miinuseid.
Mina teadsin juba alates 10. klassist, et tahan psühholoogiat õppima minna. Vahepeal küll mõtlesin uuesti umber ja leidsin midagi uut, aga enam vähem on see kogu aeg mu eesmärk olnud. Mul oli pigem mõtlesin, kus ma õppida tahan. Kandideerisin Inglismaale ja olin kindel, et lähen sinna. Kuni ma siis otsustasin augustis, natukene enne kui hakkasin Madagaskarile minema, et ma ikkagi ei taha Inglismaal õppida. Kuna ma olin augustini 100% kindel, et lähen Inglismaale, ei kandideerinud ma mujale. Käisin Madagaskaril ära, jõudsin Eestisse tagasi ja mõtlesin, mis nüüd. Saksamaale ülikooli ei viitsinud ma kandideerida, sest seal on liiga suur valik ja ma ei viitsinud otsida sobiva ülikooli. Tegelt ma vist natukene vaatasin seal ülikoole, aga kuidagi meeldisid ainult eraülikoolid. Siis võin juba Eestis õppida. Mõtlesin, et ma ju ei pea muretsema, et Tartusse sisse saada, mul on kuldmedal ja eksamid on väga heade tulemustega. Kuni ma siis hakkasin vaatama, mida mul on vaja selleks, et Tartus psühholoogiat õppida. Akadeemiline test ja erialakatse. Nojah siis. Kui nii, siis nii. Akadeemiline test on tehtud ja sain täpselt nii palju, nagu mul vaja laks: 51 punkti (ilma erilise ettevalmistuseta). Ega rohkem ei peagi pingutama. Kõige raskemad osad olid minu jaoks matemaatilised ja loogilise mõtlemise ülesanded ehk siis 4 osa seitsmest. Ma pole peaaegu aasta aega matemaatikat teinud (see on võibolla ainuke miinus…). Eks siis juulis vaatab, kas ma saan erialakatsega hakkama. Siit aga minu kolm soovitust:
EBA on Eesti Blogiauhinnad ehk siis üritus, kus erinevates kategooriates kandideerivad blogid ja siis selgitatakse hääletamise käigus "parim" blogi.
Üritust korraldab blogija marimell ning selle kohta on hästi palju kriitikat tulnud. Esiteks valivad lugejad ise parima blogi ehk siis kel kõige rohkem lugejaid/kuulsust, see võidab. Teiseks on öeldud ka seda, et blogijad, kes kandideerivad, otsivad endale sealt ainult kuulsust ja koostööpartnereid. Otsustasin siiski kandideerida, kuna tahan teiste blogijatega kogemusi vahetada. Mind huvitavad just teised reisiblogijad ja nende reisid ja kuidas nad siis sellest kirjutavad. Panin ennast kirja ja paar nädalat hiljem sain teada, et üritus on avatud ja igaüks saab sinna minna. Nojah, nüüd juba olin ennast kirja pannud, ei hakka jälle nimekirjast maha võtma. Ma ei ole absoluutselt võidu peale välja (kuigi muidugi oleks tore tunnustust saada, kellele see ei meeldi), kuna ma kirjutan blogi ise enda jaoks. Lisaks ei viitsi ma endale hullult reklaami teha, olen lihtsalt liiga laisk. Ma pigem naudin elu, teen trenni ja käin reisimas! Praegu avalikustatakse Õhtulehes (pane otsingusse blogiauhinnad) blogijate lood. Küsiti 10 küsimust blogimise kohta ja me siis pidime vastama. Huvitav on vaadata, milised blogid Eestis olemas on. Minu vastused pole veel avalikustatud, aga jälgides artikleid on kurb näha, et selle ühe nädala jooksul pole veel mitte ühtegi reisiblogi tulnud. Kas ma siis jään üksi sinna ja mul polegi kellegagi kogemusi vahetada? Kui me juba teistest blogidest räägime, siis soovitan siinkohal ka minu lemmikblogi: Seiklused ja jutud (seiklusjutud.blogspot.com.ee, algne reisiblogi, nüüd pigem pereblogi). See on ainuke blogi, mida ma loen regulaarselt ja mida ma jälgin. Mulle absoluutselt ei meeldi blogid, mis loosivad asju vms ja saavad selle kaudu kuulsamaks. Minu arvates ei näita see siis tegelikult blogi kvaliteeeti. Tuleb jääda iseendaks ja ega Eestis niikuinii blogimisega rikkaks ei saa! Lõpuks jõudis vihmahooaeg Madagaskarile. Mõnes mõttes olen õnnelik, et ma läksin enne õiget vihmahooaega ära, samas oleks võinud väga huvitav olla. Igatahes oli märtsi keskel mu terve Facebooki timeline Madagaskari pilte täis, kus teed on üleujutatud või katki. Natukene sain juba jaanuaris vihmahooaja maitse kätte, kuid see, mis märtsis toimus, on kümme korda hullem. Räägin siis faktidest natukene:
Märtsi keskel, 15.-19. märts, jõudis Madagaskari kohale tsüklon nimega Eliakim. Maksimum tuulekiirus oli 83km/h, mis on võibolla Euroopas ainult torm, mis ei tekita palju kahju, kuid Madgaskaril tekitas see palju kahju. Madagaskar kuulutas punase astme hoiatuse. Kohalike meedia andmetel suri 19. märtsi seisuga 17 inimest, üle 6200 inimese evakueeriti ning 1500 maja said Analanijirofo ja Atisinanana regioonis kahju. Lisaks võib juurdepääs nendele piirkonadele suurte maalihete ja üleujutatud teede tõttu olla piiratud. (erccportal.jrc.ec.europa.eu/Maps/Daily-maps# ) Samas väidab ÜRO, et juba 8. märtsil oli mingi hull tsüklon, millest mina aga eriti midagi ei kuulnud (www.unocha.org/story/madagascar-un-and-partners-appeal-us20m-assist-250000-people-affected-cyclone-enawo). Ilmselt seal ongi praegu siuke situatsioon, et üks tsüklon läheb ja teine juba tuleb. Ikkagi vihmahooaeg! Õnneks ei juhtunud mu sõpradel midagi, aga piltide järgi oli mujal Madagaskaril ikka päris hull (vaata pilte). Mis mind paneb imestama, on esiteks see, et rahvusvaheline meedia ei kajasta juhtunut absoluutselt. Ma saan aru, et see juhtub ilmselt iga aasta nimoodi, aga siiski võiks ju rohkem informatsiooni jagada. Mis mind aga veel rohkem imestama paneb, on asjalolu, et Madagaskari inimesed ei suuda jätkusuutlikult ehitada. See ei tule neil ju üllatusena, et vihma sajab talvekuudel rohkem. Kuidas nad saavad ehitada oma maju ikka veel puidust, kus vesi laseb läbi, kuidas nad ei mõtle midagi välja, et teed ei lähe iga tsükloniga katki? Ma usun, et kunagi nad jõuavad selleni, et ei lähe iga aasta kõik katki! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|