Pärast paar vahepeatust jõudsime lõpuks soovitud ööbimiskohta. Valisime Luike lõkkekoha, kuna seal pidi mõnus liivane olema ja pehmem oleks magada. Me nii väga ootasime juba grillimist. Eelnevalt oleme näinud, et lõkkekohtades on mõnusalt palju puitu, nii et selle pärast me ei muretsenud. Luike lõkkekohas oli ka puit, aga suhteliselt vähe ja pea kõik olid oksa kohtadega. Õnneks mina lõkke tegemisega ei tegelenud, mul poleks selleks piisavalt palju kannatust olnud. Mait vist sai kolmanda korraga hakkama, ma oleks pärast esimest juba alla andnud. Mina hakkasin hoopis salatit tegema. Ma arvan, et see on mu elu üks parimaid toite olnud - lihtne aga maitsev! Pärast söömist ja koristamist oli kell juba 10 ja läksima ruttu magama.
Järgmisel päeval ärkasime umbes kell 9 ja hakkasime vaikselt hommikusööki sööma. See oli vist esimene kord sel aastal, kus ma telkimisel ei pidanud muretsema, et äkki on see keelatud siin. Saime rahulikult ja kaua magada! Pärast hommikusööki hakkasime uuesti väntama. 200km eesmärki olime juba ammu alla andnud, Aegviidu me kindlasti ei oleks jõudnud. Uus eesmärk oli jõuda Eidapere või Koogiste raudteejaamani, mis asus umbes 40-50km Luite lõkkekohast. Kiiresti saime aru, et me ikkagi ei jaksa nii kaugele sõita. Maidul jalad valutasid eelnevast päevast ja ka mina mõtlesin, et ehk pole mõtet liiga palju teha, järgneval päeval pidime ju mõlemat tööle minema. Ehk siis kutsusime Maidu isa meile järele. Sõitsime veel 10-20km Carl Robert Jakobsoni talumuuseumini, külastasime selle ning sellega lõppeski meie matk. Muideks need viimased 10-20km olid kõige lahedamad! Korjasime teel marju ja seeni ning tee oli siuke huvitav, künklik, keset metsa. Siuksena kujutasin tegelikult terve matka ette… Kokku sõitsime siiski umbes 75km, mis on siiamaani pikim teekond, mida rattaga olen läbinud. Ehk siis viga nr 5: ärge üle hinnake ennast ja tehke pigem vähem kui rohkem, saate see-eest rohkem nautida! Kokkuvõttes jäin siiski matkaga rahule. Kindlasti oma moodi kogemus ja õppisin väga palju. Järgmisel korral on meil juba parem ettevalmistus ja jõuame ehk 100km tehtud! :)
0 Comments
Selleks, et suvest ikka 100% võtta, otsustasime Maiduga minna rattamatkale. Kuna pärast meie Šveitsi reisi oligi ainult üks augustikuu nädalavahetus jäänud, siis läksimegi sel nädalavahetusel. Mina planeerisin Šveitsi reisi, nii et Mait planeeris rattareisi. Reis läks Oandu-Ikla matkarajale. Plaan oli umbes 200km kahe päevaga sõita. Alguspunktiks oli meil Tori rongijaam ning lõpppunkt oli Aegviidu.
Reede õhtul, 24. augustil, ostsime vajalikud toidud kaasa: tomatid ja kurgid salati jaoks, liha grillimiseks, hommikusöögiks leib ja juust. Kaasa võtsime telgi, magamiskotid ja ühe mati. Laupäeval läksime hilisema rongiga, kui algselt plaanisime, sest uni oli liiga magus. Ilmselt olime Šveitsist ja sellele järgnenud töönädalast väsinud. Tori rongipeatusest pidime jõudma nüüd matkarajale. Seda teed vaatasime küll google mapsist eelnevalt järele, kuid kuna silte ei olnud, pidime siiski terve aeg google mapsi abil liikuma. Seda teed me selle 200km hulka ei arvestanud, kuna kaardil nägi nii lühike maa välja. Viga nr 1: ärge uskuge oma sisetunnet! Kaardil võib väike vahe olla, kuid reaalsuses on selle vahe palju suurem! Väntame ja väntame ja ikka veel väntame - ikka veel pole me Oandu-Ikla rajale jõudnud (kokku oli 20km)! Mingi hetk jõudsime Soomaa rahvuspargi keskusesse, kus tegime esimese väikese (lõuna)pausi. See oli alles raja algus. Pärast pausi sõitsime edasi mööda matkarada. Kuna meil sõiduteel sõitmisest veel ei piisanud olid ka matkatee esimesed kilomeetrid sõiduteel. Autosid küll palju ei olnud, kuid igav oli sõita terve aeg otse: mets ühel pool teed ja teisel pool teed. Viga nr 2: Vaata enne, kus sa sõitma hakkad, mõni tee on huvitavam kui teine, ning pikk otse sõitmine tüütab kiiresti ära. Mingi hetk hakkasid Maidul jalad valutama. Me ju sõitsime alles 35-40km, meil nii pikk tee veel ees kuidas juba jalad valutavad?! Teele läksime kahe seljakotiga: 1 suurem matkakott, mida Mait tassis seljal, 1 väike seljakott toiduga, mis oli mu pakikal. Mõtlesime, et Mait on ju tugev mees, jaksab küll suurt kotti tassida. Eriti kuna kott seljal on ju ainult selja jaoks raske, jalgadel on ikkagi kerge. Viga nr 3: Raskus seljal mõjutab väga palju jalalihaseid. See teeb väntamise oluliselt raskemaks ja lihased väsivad kiiresti ära. Tagant järele mõtlesin, kuidas Mait üldse jaksas nii kaua seda kotti tassida, ma tassisin seda umbes 100m ja mu jalad olid surnud. Nii siis otsustasime panna toidukoti suure koti sisse ja mõlemat minu pakikale panna. Siis hakkasime vahetama rattaid, kuna Maidul polnud pakikat ja ma väsisin mingi aja pärast ära. Viga nr 4: Minge ratastega matkama, millel on pakiraam, kuhu saab kotte panna. See teeb teie elu väga palju kergemaks! Varsti saate juba lugeda, kuidas meie rattasõit lõppes! Kuna meie kallis host ei olnud väga rääkimisest huvitatud, läksime pühapäeval juba kell 8 magama ja vau, kui hea uni meil oli!!! Kokku saime magada umbes 9 tundi, mis on mõne inimese jaoks küll täitsa tavaline, aga kui sa eelneval päeval magasid telgis, siis see 9 tundi VOODIS tundus küll nagu luks värk olevat! Hommikul oli meie host natukene jutukam, rääkisime Sveitsist. Kas teadsite, et kui Zürichis juhtub mõni õnnetus ja trammiliiklus on häiritud, jõuab asendusbuss umbes 5min’ga kohale? Siukest asja peaks Eestis ka tegema! Rohkem ma kahjuks ei mäleta, kuna reis oli juba nii ammu (ma tean, ma oleks pidanud juba varem blogipostituse kirjutama….) Igatahes oli meie reisi viimaseks päevaks plaanitud Reini joa külastus. Reini juga on Euroopa kõige suurem juga ja asub ainult paar kilomeetrit Saksa piirist. Ma isegi mõtlesin vahepeal, et nalja pärast oleks võinud korra Saksamaalt läbi käia, aga see oli siiski liiga kallis. Niisiis läksime ainult Euroopa kõige suurema joa juurde. Igal pool on kirjas, et tuleks rongiga sõita Neuhausen am Rheinfall peatuses. Ärge jumala eest tehke seda! Te maksate ennast surnuks! See peatus on teises kantonis ehk siis hind umbes kahekordistub. Kui sõidate sinna, maksab pilet kahele umbes 100€. Kui sõidate ühe peatuse vähem, kuid jääte sellega Zürichi kantonisse, siis maksate ainult 50€ kahele. See peatus ongi tegelikult palju lähem joale. Hommikul vaatasime automaadist piletit ja me juba mõtlesime, et ei lähe sinna, sest piletid olid meeletult kallid. Siis tulime mõtte peale, et ehk sõidame ühe peatuse vähem ja kõnnime see-eest rohkem (sportlikud nagu me oleme…). Ostsime siis ainult 50€ eest pileteid. Suure koti panime rongijaama hoidu ning siis sõitsime umbes tund aega rongiga Reini joa juurde. Kui ma arvasin, et Luzernis oli palju turiste, siis joa juures oli asi palju-palju hullem. Seda oligi arvata… Ilus oli ikkagi! Kõndisime üle silla, vaatasime juga, tegime lõunapausi joa juures ja tegime pilte. Ega seal rohkem polegi väga midagi teha, aga nüüd saan vähemalt öelda, et käisin Euroopa kõige suurema joa juures. Kuna meil oli veel suhteliselt palju aega, siis mõtlesime, et kõnnime ühe rongipeatuse edasi. See oli umbes pooletunnine jalutuskäik mööda Reini jõge ja väikest külakest, mis selle läheduses asub. Rongipeatusesse jõudes vaatasime, et kohe peaks rong tulema. Tuligi - me seisime aga valel poolel. Zürichis on ju tegelikult ka parempoolne liiklus…? Hiljem panime tähele, et Zürichi rongiliikluses on tihti nii, et rongid sõidavad valel poolel. Pärast 20min ootamist jõudsime ikkagi rongile. Zürichisse jõudes käisime viimast korda Zürichi järves ujumas, nautisime veel natukene linna ning siis hakkasime liikuma lennujaama poole. Peaaegu oleksime kotid kotihoidu unustanud, aga viimasel hetkel tuli ikka meelde. Lennujaamas sai ka veel ringi vaadata, seal on tehtud vaateplatvorm, kust saad vaadata, mis lennukid kus on, ning saab lisainformatsiooni lennujaama kohta. Näiteks et tuletõrje jõuab lennujaama igasse kohta max 3min’ga. See on reisijatele tasuta (kui on kehtiv boarding pass), niisama inimesed pidid mingi summa maksma. Siis oligi juba aeg “nägemiseni” Zürichile öelda ja meie reis lõppes. Matkast väsinuna ärkasime pühapäeval siiski suhteliselt vara. Ma vist ärkasin selle pärast, et mul hakkasid kõik kohad valutama. Me ei viitsinud matti kaasa võtta, muru on piisavalt mugav ju! Telk pakitud ja hommikusöök söödud, mõtlesime, et ehk lähme rongiga alla, ei viitsi nii palju siis ka matkata. Kui nägime piletihindu, siis mõtlesime kiiresti ümber. Poole tunnise sõidu eest pidid maksma 36CHF!!!! See on umbes 34 eurot! Selleks, et sõita umbes pool tundi mäe otsast alla. Vaesed tulevased tudengid nagu me oleme, ei raatsinud me rongipileteid osta ja kõndisime alla - aega meil ju oli! Alla kõndisime päris kiiresti: 2-3h ainult. Teel alla leidsime maast ka lehmakellukese (seal polnud kuskil inimesi, lehmi ega maju). Võtsime selle suveniirina kaasa! Muidu oleks jälle 20 eurot siukse suveniiri eest maksnud. Matkasime lähimasse linna, et sealt siis võtta laev Luzerni. Algselt mõtlesime, et teeme ehk väikse tiiru selles linnakeses, kust me laeva võtame, aga laev tuli juba nii ruttu, et ei jõudnudki! Sõitsime umbes 45min laevaga Luzerni (kas ma olen teile rääkinud, et ma armastan laevaga sõitmist?). Luzerni jaoks ma ei viitsinud eriti plaane teha, vaatasin enam vähem vaatamisväärsusi välja, aga enamus ajast kõndisime niisama ringi ja nautisime linna. Sõbranna rääkis, et peaksime Luzerni igal juhul külastama, sest see on nii ilus linn. Mina tegelikult nii ei arva. Seal on üks lahe sild, mis näeb tõesti väga ilus välja, kuid muidu on minu arvates Luzernis liiga palju aasia turiste, kes käivad närvidele. Tahtsime kindlalt ka Luzernis ujumas käia, sest jällegi sõbranna soovitas seda. Tema kirjeldatud ujumiskohta me aga ei leidnud, kuid leidsime midagi palju ägedamat. Läbi Luzerni voolab jõgi päris tugeva vooluga. Vaatasime mingi hetk jõkke ja inimesed ujusid oma värviliste kottidega alla jõge. Tegelikult nad ei ujunud, vaid nad lihtsalt hõljusid, vool ise kandis neid edasi. See oli megalahe! Kuna me ei teadnud, kuhu me lõpuks saabume ja meil polnud ka veekindlaid kotte kaasas, siis läksime niisama jõkke ujuma. Leidsime ka koha, kust sai umbes 50m järgmise kohani hõljuda ja siis sealt sai jälle välja tulla. See polnud küll nii lahe kui keset jõge ujuda, aga siiski hea värskendus! Õhtul läksime siis bussi ja rongiga tagasi Zürichisse, kus meid pidi teine couchsurferi host vastu võtma. Andsin talle teada, mis kell me jõuame, aga vastuse ma ei saanud. Läksime siis lihtsalt kohale. Teda polnud. Istusime siis niisama ja mingi hetk ta jõudis siis. Vahepeal mõtlesin küll, et mis me nüüd teeme, magame tänaval või?! Video ujujatest vaata siit.
|
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|