Selleks, et suvest ikka 100% võtta, otsustasime Maiduga minna rattamatkale. Kuna pärast meie Šveitsi reisi oligi ainult üks augustikuu nädalavahetus jäänud, siis läksimegi sel nädalavahetusel. Mina planeerisin Šveitsi reisi, nii et Mait planeeris rattareisi. Reis läks Oandu-Ikla matkarajale. Plaan oli umbes 200km kahe päevaga sõita. Alguspunktiks oli meil Tori rongijaam ning lõpppunkt oli Aegviidu.
Reede õhtul, 24. augustil, ostsime vajalikud toidud kaasa: tomatid ja kurgid salati jaoks, liha grillimiseks, hommikusöögiks leib ja juust. Kaasa võtsime telgi, magamiskotid ja ühe mati. Laupäeval läksime hilisema rongiga, kui algselt plaanisime, sest uni oli liiga magus. Ilmselt olime Šveitsist ja sellele järgnenud töönädalast väsinud. Tori rongipeatusest pidime jõudma nüüd matkarajale. Seda teed vaatasime küll google mapsist eelnevalt järele, kuid kuna silte ei olnud, pidime siiski terve aeg google mapsi abil liikuma. Seda teed me selle 200km hulka ei arvestanud, kuna kaardil nägi nii lühike maa välja. Viga nr 1: ärge uskuge oma sisetunnet! Kaardil võib väike vahe olla, kuid reaalsuses on selle vahe palju suurem! Väntame ja väntame ja ikka veel väntame - ikka veel pole me Oandu-Ikla rajale jõudnud (kokku oli 20km)! Mingi hetk jõudsime Soomaa rahvuspargi keskusesse, kus tegime esimese väikese (lõuna)pausi. See oli alles raja algus. Pärast pausi sõitsime edasi mööda matkarada. Kuna meil sõiduteel sõitmisest veel ei piisanud olid ka matkatee esimesed kilomeetrid sõiduteel. Autosid küll palju ei olnud, kuid igav oli sõita terve aeg otse: mets ühel pool teed ja teisel pool teed. Viga nr 2: Vaata enne, kus sa sõitma hakkad, mõni tee on huvitavam kui teine, ning pikk otse sõitmine tüütab kiiresti ära. Mingi hetk hakkasid Maidul jalad valutama. Me ju sõitsime alles 35-40km, meil nii pikk tee veel ees kuidas juba jalad valutavad?! Teele läksime kahe seljakotiga: 1 suurem matkakott, mida Mait tassis seljal, 1 väike seljakott toiduga, mis oli mu pakikal. Mõtlesime, et Mait on ju tugev mees, jaksab küll suurt kotti tassida. Eriti kuna kott seljal on ju ainult selja jaoks raske, jalgadel on ikkagi kerge. Viga nr 3: Raskus seljal mõjutab väga palju jalalihaseid. See teeb väntamise oluliselt raskemaks ja lihased väsivad kiiresti ära. Tagant järele mõtlesin, kuidas Mait üldse jaksas nii kaua seda kotti tassida, ma tassisin seda umbes 100m ja mu jalad olid surnud. Nii siis otsustasime panna toidukoti suure koti sisse ja mõlemat minu pakikale panna. Siis hakkasime vahetama rattaid, kuna Maidul polnud pakikat ja ma väsisin mingi aja pärast ära. Viga nr 4: Minge ratastega matkama, millel on pakiraam, kuhu saab kotte panna. See teeb teie elu väga palju kergemaks! Varsti saate juba lugeda, kuidas meie rattasõit lõppes!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|