Prantsusmaa Erasmus projekti ajal oli meil üks vaba päev, mille paljud veetsid Pariisis. Kuna ma ei viitsinud sõita 1,5h sinna, otsustasin, et lähen kuhugi lähedusse lihtsalt loodusesse. (Minust saab aina rohkem looduselaps…) Nagu varem (vist?) mainitud, sain väga hästi läbi ühe korraldajatest, kel oli auto ning ka vaba päev. Loogiline järeldus: lähme autoga loodusesse! Läksime leedukaga, sloveenlase ning ühe teise eestlasega Fontainebleau lossi, mis asus umbes pool tundi meie ööbimiskohast. Käisime lossi pargis ning lossis ise (kuni 26aastastele on tasuta sissepääs!). Midagi erilist ei olnud, aga ilus, suur ja uhke oli kindlasti! Ma pole ise eriline muuseumite jms fänn, nii kõndisin lihtsalt läbi ja oli tore! Pärast lossikülastust ostsime poest lõunat ning kõndisime niisama linnas ringi. Pärastlõunal läksime lähedal olevasse metsa, istusime hiigelsuure kivi peal ning rääkisime juttu. Pärast seda sõitsime natuke edasi kuni jõidsime kanali juurde, kuhu uuesti maha istusime ja juttu rääkisime. Meil oli väga rahulik ja mõnus päev! Saime ilusaid pilte ka! Päeva tipphetk oli minu jaoks aga see, et sain Prantsusmaal autoga sõita. Kuna prantsuse korraldaja pole väga autoga sõitnud ja ma kohe üldse ei tundnud ennast turvaliselt, kui tema sõitis, siis tegin nalja, et ma ju võiks sõita. Kuna ta parkimismajas palus minult juba abi parkimisel (sest seda ta pole aastaid teinud ja auto polnud tema oma), siis sõitsin ka terve tee koju tagasi. Muideks koduteel jooksis meile metssiga teele! Õnneks metssiga jooksis kiiresti üle tee ja ma pidurdasin ka ruttu. Nägin esimest korda elus metssiga ja poleks oodanud siukest kogemust Prantsusmaal saada. Räägitakse ju, et Eestis on nii palju metsa ja loodust?
0 Comments
Projekt Youth Are The Voice Prantsusmaal kestis kokku seitse päeva, millest oli üks vaba päev. Iga päev oli tihedalt sisustatud, mis mulle väga meeldis! Aga miks? Peale selle, et saab tasuta reisida, on veel kolm põhjust: Esiteks õppisin ja värskendasin oma olemasolevaid teadmisi. Üldised kommunikatsioonitehnikaid ikkagi teadsin ja ka pildistamises on mul mingi algeline põhi olemas. Õppisin juurde näiteks filosoofide kohta: juba Sokrates, Protagoras, Parmenides ja Cicero defineerisid erinevaid kommunikatsioonistrateegiaid. Kõige suurem vau-efekt tekkis mul aga meie Media Lab puhul. Ma ei tea, kus ma viimased 19 aastat elanud olen, et ma pole põhimõtteliselt mitte kunagi kuulnud Nashville'i kodanikuõiguste liikumise kohta. Uurides täpsemalt selle kohta tundus see minu jaoks väga suur ja tähtis ajaloos olevat. Miks meile sellest koolis ei räägitud? Sama moodi sain ma teada, et natsid surusid ennast taanlastele peale? Ma olen pool sakslane, kas ma mitte ei peaks seda teadma? Apartheid oli minu jaoks enne ka täiesti võõras sõna. Nüüd aga tean, et see oli Lõuna-Ameerika süsteem rassilise segregatsiooni jaoks. Kus ma varem elanud olen, et nendest asjadest ei teadnud mitte midagi?! Teiseks sain nii palju lahedate inimestega tuttavakas. Te ei kujuta ette kui palju huvitavaid inimesi maailmas on! Üks prantslastest näiteks on teinud maailmareisi ja siis rääkisime sellest. Üks noormees, kes tuli itaalia organisatsiooni kaudu, on tegelikult pärit Malist, elanud mitu aastat Prantsusmaal (ehk räägib perfektselt prantsuse keelt) ning nüüd kirjutab oma doktoritööd poliitikast Itaalias (ehk räägib perfektselt itaalia keelt). Siis sain lähemalt tuttavaks ka ühe Sloveenia tüdrukuga, kes õpib disaini – ta oli lihtsalt megaarmas. Siis olid meil kaks poolakat, kes oskavad väga hästi pildistada, kuid kellest ma päris lõpuni ei saanud aru, kas nad on mõlemad homoseksuaalsed ja/või kas nad on suhtes?! Kui paaridest rääkida, siis räägin ka kahest horvaatia organisatsiooni liikmest: nad tulid küll horvaatia organisatsiooniga, kuid tegelikult on neiu Makedooniast ning noormees Bosnia ja Hertsegoviinast. Nad kohtusid ühel teisel Erasmus projektil ja nüüd on juba 5 kuud suhtes olnud, kuigi nad on üksteist selle 5 kuu jooksul ainult umbes 30 päeva näinud. Päris imetlusväärne ja tublid! Lõpus olime nagu pere! Kolmandaks õpid mitte ainult n-ö akadeemilisi teadmisi (kuidas kommunikatsioon toimub), vaid ka kultuuri kohta hullult palju. Näiteks kas teadsite, et põhimõtteliselt saavad kõik balkani elanikud üksteisest aru rääkides oma keeles? Näiteks suhtles üks päris horvaatlane makedoonlasega horvaatia keeles ja tüdruk vastas makedoonia keeles. See oleks nagu meie saaks soomlastega vabalt rääkida, aga tegelikult mõistan soome keelt väga väha. Ka poolakad said enam-vähem sloveenlastest aru. Mõtlesin, et õpiks ühe nendest keelest ära ja siis saan seal kõikidega rääkida! Lisaks sain leedukalt teada, et leedu keel pole tegelikult üldse väga mitte saranane vene keelele, kuigi minu jaoks kõlab see väga sarnane. Kokkuvõtvalt võin öelda, et see nädal Prantsusmaal nende inimestega oli imeline ja olen õnnelik, et osalesin. Registreerisin ennast juba järgmisele projektile veebruari alguseks Saksamaal, kus räägime juhtimisest ja ettevõtlikusest. Ma küll ei tea veel, kas mind vastu võeti, aga loodame! Igal juhul soovitan kasvõi ühe korra proovida Erasmusega projektile minna. Lisaks Noored Ühiskonna Heaks on ka veel teisi organisatsioone nagu Seiklejate Vennaskond või EstYES.
Video oli lühikokkuvõte, mida ma Prantsusmaal tegin. Aga mida ma siis täpsemalt tegin? Ma päris täpselt igat päeva ei hakka kirjeldama, kuna see blogipostitus läheks väga pikaks! Aga põhimõtteliselt nägi meie päev välja selline: hommikusöök, 1. koolitus, paus, 2. koolitus, lõuna, media lab (kohe selgitan, mis see on), õhtusöök, pidu. Projekti eesmärk oli ülesehitada meediakampaania, mis võitleks mõne ühiskonnaprobleemi vastu. Näiteks minu grupi teema oli kodanikuõigused Ameerikas (1954-1968), kus võideldi ilma vägivallata selle eest, et mustanahalistel oleksid samad õigused nagu ka valgenahalistel. Teistel gruppidel olid teised riigid (Taani, India, Lõuna-Ameerika), kuid sarnased segregatsiooni probleemid. Kõik need näited juhtusid aga ajal, mil ei olnud veel sotsiaalmeediat. Ehk siis me pidime tekitama liikumist ajastul, kus meil on olemas sotsiaalmeedia. Tegime Facebooki lehe, mõned tegid ka Instagrami või Youtube'i kasutaja, ning mõtlesime selle jaoks sisu välja. Hommikuti õppisime alati ühe teema kohta, mida siis pärastlõunal tuli ise proovida. Näiteks õppisime, kuidas aru saada libauudistest ja pärast lõunal pidime ise libauudiseid tegema; hommikul õppisime kuidas pildistada ja videosid teha, pärastlõunal pidime ise pilte ja video tegema. Õppisime ka üldiselt kommunikatsiooni ja erinevate teooriate kohta. Pärastlõunane sessiooni nimetati siis media labiks, see oli see osa, kus me oma teadmisi saime praktiliselt kasutada. Minu grupil läks väga hästi, kuna meil olid selgelt jaotatud ülesanded. Üks oli fotograaf ja juhtis seda asja üldiselt, teine õpib disaini ehk tema tegi plakateid, kolmas oli meie hääl ehk ta pidas kõnesid ja rääkis filmides, neljas oli niisama jooksupoiss (tegi meile kohvi ja teed), näitleja filmis ja vahel ka heade mõtete generaator ning mina kirjutasin peamiselt tekste (see hakkas mulle kuidagi hullult meeldima....). Siin on näha meie tulemust. Mida ma arvan sellest projektist, saad lugeda juba järgmises postituses! Pildid pole minu tehtud vaid seda tegid osalejad: Tomek Kern, Michal Sloniewski, Lilith Harutyunyan, Marie Pappel ning Toni Kovandjeva.
Long time, no see! Ega vahepeal polegi väga palju juhtunud, üritasin ülikooliga hakkama saada. Kuid nüüd jälle juhtus, nii et tuleb sellest kirjutada! Eelmisel nädalal osalesin oma esimesel Erasmus projektil Prantsusmaal, Pariisi lähedal Villemeris. Ma küll jälgin erinevaid Eesti organisatsioone, mis korraldavad Erasmus projekte, kuid sattusin sellele kuulutusele tegelikult juhuslikult: ühel õhtul vaatasin Facebookis, et otsitakse osalejaid Pariisi projektile, mis tegeleb sotsiaalmeediaga. Tavaliselt ma nendele kuulutustele eriti suurt tähelepanu ei pööra, sest ma käin nüüd ülikoolis, pean ju tublisti õppima. See kuulutus kõitis aga kohe mu tähelepanu: Pariis?! Sotsiaalmeedia?! See kõlab perfektselt minule loodud! Täitsin ruttu avalduse ära, kus pidin nagu pea igas avalduses kirjutama, milline ma olen, mis mu hobid on ning miks ma osaleda tahan. Järgmisel päeval sain vastuse, et mind võeti programmi vastu! Olin meeletult õnnelik ning teadsin kohe, et tahan minna! Korraks vaatasin ka, et ega mul sel ajal eksameid ole ja õnneks sain selle ühe ainsa eksami ka edasi lükata, nii et mu Pariisi reisil ei olnud enam mingeid takistusi. Alguses pidin ise lennupileteid jms ostma, kuid hiljem maksti see mulle tagasi. Paar päeva enne minekut oli meil Eesti saatva organisatsiooniga (Noored Ühiskonna Heaks) kohtumine, kus räägiti natuke üldiselt programmist, organisatsioonist ning sain tuttavaks kahe teise tüdrukuga, kes ka programmis osalevad. Niisiis esmaspäeval, 5. novembril, startisin hommikul vara koos teistega Pariisi. Lendasime läbi Helsinki ning kõik läks väga hästi. Kui Pariisi jõudsime, oli meil 1-2h aega rongini, mis viis meid Villemeri. Sel ajal käisime Dönerit söömas (siinkohal peab mainima, et sakslased oskavad ikka paremini Dönerit teha!). Kell 18 kohtusime ka enamus teiste osalejatega, et koos rongile minna. Nagu eestlastele kombeks jäime oma ette ja väga teistega ei julgenud rääkida. Alguses arvasin, et peabki ainult rongiga sõitma ja oleme kohal. Pärast rongisõitu tuleb välja, et me peame veel bussiga sõitma. Pärast bussisõitu tuleb välja, et meid sõidutakse autoga ka veel. Kui me siis lõpuks kohale jõudsime, saime head õhtusööki ning jagati meid tubadesse. Saime eestlastega ühte tuppa – alguses olin selles veits pettunud, kuna tahtsin teistega rohkem tuttvaks saada, aga lõpus see oli ikka täitsa okei. Mida me projektis tegime, saate teada juba järgmises postituses! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|