Long time, no see! Ega vahepeal polegi väga palju juhtunud, üritasin ülikooliga hakkama saada. Kuid nüüd jälle juhtus, nii et tuleb sellest kirjutada! Eelmisel nädalal osalesin oma esimesel Erasmus projektil Prantsusmaal, Pariisi lähedal Villemeris. Ma küll jälgin erinevaid Eesti organisatsioone, mis korraldavad Erasmus projekte, kuid sattusin sellele kuulutusele tegelikult juhuslikult: ühel õhtul vaatasin Facebookis, et otsitakse osalejaid Pariisi projektile, mis tegeleb sotsiaalmeediaga. Tavaliselt ma nendele kuulutustele eriti suurt tähelepanu ei pööra, sest ma käin nüüd ülikoolis, pean ju tublisti õppima. See kuulutus kõitis aga kohe mu tähelepanu: Pariis?! Sotsiaalmeedia?! See kõlab perfektselt minule loodud! Täitsin ruttu avalduse ära, kus pidin nagu pea igas avalduses kirjutama, milline ma olen, mis mu hobid on ning miks ma osaleda tahan. Järgmisel päeval sain vastuse, et mind võeti programmi vastu! Olin meeletult õnnelik ning teadsin kohe, et tahan minna! Korraks vaatasin ka, et ega mul sel ajal eksameid ole ja õnneks sain selle ühe ainsa eksami ka edasi lükata, nii et mu Pariisi reisil ei olnud enam mingeid takistusi. Alguses pidin ise lennupileteid jms ostma, kuid hiljem maksti see mulle tagasi. Paar päeva enne minekut oli meil Eesti saatva organisatsiooniga (Noored Ühiskonna Heaks) kohtumine, kus räägiti natuke üldiselt programmist, organisatsioonist ning sain tuttavaks kahe teise tüdrukuga, kes ka programmis osalevad. Niisiis esmaspäeval, 5. novembril, startisin hommikul vara koos teistega Pariisi. Lendasime läbi Helsinki ning kõik läks väga hästi. Kui Pariisi jõudsime, oli meil 1-2h aega rongini, mis viis meid Villemeri. Sel ajal käisime Dönerit söömas (siinkohal peab mainima, et sakslased oskavad ikka paremini Dönerit teha!). Kell 18 kohtusime ka enamus teiste osalejatega, et koos rongile minna. Nagu eestlastele kombeks jäime oma ette ja väga teistega ei julgenud rääkida. Alguses arvasin, et peabki ainult rongiga sõitma ja oleme kohal. Pärast rongisõitu tuleb välja, et me peame veel bussiga sõitma. Pärast bussisõitu tuleb välja, et meid sõidutakse autoga ka veel. Kui me siis lõpuks kohale jõudsime, saime head õhtusööki ning jagati meid tubadesse. Saime eestlastega ühte tuppa – alguses olin selles veits pettunud, kuna tahtsin teistega rohkem tuttvaks saada, aga lõpus see oli ikka täitsa okei. Mida me projektis tegime, saate teada juba järgmises postituses!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|