Da mir der Blog als Erinnerung meiner Reise bleibt, will ich hier ehrlich über alles schreiben. Wie ihr euch vermutlich vorstellen könnt, ist nicht immer alles perfekt, wie ich es bisher beschrieben habe (außer das Geldproblem).
Als ich am ersten Wochenende krank wurde und ich nicht mit den Anderen zum Ausflug gegangen bin, war ich quasi die ganze Zeit alleine. Die Koordinatorin hat hier in Madagaskar einen Freund gefunden und war das ganze Wochenende weg (sie ist hier auch schon seid 1,5 Jahren). Dieses Wochenende war bis jetzt am aller schlimmsten, doch zum Glück gab es keine weiteren solche Wochenenden. Ich bin nicht wirklich ein Mensch, der viel alleine sein kann. Ich bin zwar schon Estin und mag dementsprechend nicht viel reden und kommunizieren, aber so viel dann auch nicht! Es war sehr traurig, sich alleine essen zu machen, alleine zu essen und alleine alles zu machen. Am Sonntag Morgen wurde es mir dann zu viel und es kamen die Tränen... (Eigentlich habe ich fast jeden Tag in der ersten Woche geweint). Ich habe gedacht, was ist, wenn ich jetzt jedes Wochenende alleine bin. Was ist, wenn ich an Weihnachten auch alleine bin und sich keiner um mich kümmert? Natürlich habe ich meiner Mutter geschrieben, dass ich früher wegfliegen will. Natürlich machen Eltern alles, damit es ihren Kindern gut geht. Vermutlich habe ich meine Eltern ein bisschen verrückt gemacht, aber am Ende hatten wir von der Flugfirma ein Angebot, wo ich Mitte Dezember hätte fliegen können und es hätte nur 200€ bis 300€ mehr gekostet. Dann habe ich alles noch ein mal überdacht und habe mich doch dagegen entschieden. Ich bin kein Mensch, der Sachen einfach anfängt und dann nicht zum Ende bringt. Ich habe so viel Arbeit für diese Reise gemacht, dann kann ich nicht einfach früher gehen. Ich denke, dass war einfach ein bisschen wegen der ersten Woche. Die erste Woche ist ja immer die schwierigste, weil man noch so viel seine Familie und Freunde vermisst. Jetzt habe ich mir daran gewöhnt und alles ist gut! Ich habe auch schon mehr mit den anderen Freiwilligen gesprochen und verbringe mehr Zeit mit denen!
0 Comments
Tahan siin blogis aus olla, kuna see jääb mulle mälestuseks enda reisist. Nagu te ilmselt oskate ette kujutada, siis pole alati kõik tore, nagu siiamaani tundus (kui välja arvata rahaprobleem).
Kui ma esimesel nädalavahetusel haigeks jäin ja teiste vabatahtlikutega väljasõidule ei läinud, siis olin põhimõtteliselt terve nädalavahetuse üksi kodus. Meie koordinaator leidis endale siit peika, mille pärast ta oli terve nädalavahetus kuskil mujal (ta on siin elanud juba 1,5 aastat). See nädalavahetus on olnud siiamaani kõige hullem. Ma ei ole väga inimene, kes suudab kaua aega üksi olla. Ma olen küll eestlaane ja mulle ei meeldi väga inimesed ja suhtlemine, aga natuke ikka võiks. Nii eestlane ma siis ka pole!!! Igatahes oli veidi kurb endale üksi süüa teha, üksi süüa, üksi toiemetada. Pühapäeva hommikul viskas mul siis kõik üle ja tulid pisarad. (Tegelt nutsin esimesel nädalal peaaegu iga päev koduigatsusest.) Sel korral nutsin, sest ma mõtlesin, mida ma teen, kui mul hakkab iga nädalavahetus niimoodi välja nägema. Õnneks pole siiamaani küll rohkem selliseid nädalavahetusi olnud! Mõtlesin siis aga edasi, mida ma teen, kui ma jõulude ajal olen üksi? Mis on, kui siis ka keegi minust ei hooli? Nagu tütred ikka, kirjutasin siis emale, et tahan varem ära tulla. Nagu vanemad ikka, teevad nad kõike oma laste jaoks. Ehk siis ajasin vanemad vist natuke hulluks, aga lõppude lõpuks saime lennufirmalt pakkumise, kus ma oleks saanud juba destembri keskel koju lennata. Oleksin pidanud ainult 200€ või 300€ lisa maksma. Mõtlesin kõike veel kord üle. Ma olen nii palju selle jaoks teinud ja ma ei ole inimene, kes jätab asju pooleli. Kui ma alustan, siis ka lõpetan korralikult! Nii et otsustasin ikkagi siia jaanuari lõpuni jääda. Tean aga, et mul on siiski võimalus, varem ära tulla, kui midagi juhtub. Ma arvan, et see oli lihtsalt esimese nädala asi. Alguses igatsed peret ja sõpru ikka rohkem. Nüüd on täitsa okei ja olen ära harjunud sellega. Olen rohkem ka teiste vabatahtlikutega suhelnud, nii et täitsa super on. Mu pangakaart ei tööta Madagaskaril. Tahtsin esimest korda raha välja võtta, sest vahetatud raha sai otsa, kuid pangaautomaat ütles, et mu pank ei luba. Helistasin panka ja siis mulle öeldi, et neil süsteemis näitab, et mul pole raha. Vaatasime koos mu konto üles ja selgus, et mul ikkagi on raha. Kuna tädi telefonis rohkem aidata ei osanud, saatis ta juhtumi kaardi osakonda. Lubati helistada järgmisel päeval. Järgmisel päeval helsitati aga just siis, kui olin paadil teel laagrisse. Pärast helistasin tagasi, aga kõne katkes kohe, sest mul ei olnud laagris levi. Nii et pidin esmaspäevani ootama. Mõtlesin aga, et kirjutan meili, kuna kõne maksis umbes 20€ (me rääkisime 5-6min). Meilile nad vastasid aga väga hilja ja vastus ei olnud väga tore. Kirjutati, et minu pank ei toeta Madagaskari raha ja selle pärast ei saa ma raha välja võtta. Nali on selles, et ma just tegin selle kaardi selleks, et saaksin Madagaskaril kasutada. Ma rääkisin, et ma lähen Madagaskarile ja et mul on krediidikaarti selleks vaja. Ma ise muidugi ei tulnud selle peale, et küsida, kas pank ikka toetab nende raha ja kas ma ikka saan siit selle kaardiga automaadist raha.... Igatahes olin nädal aega ilma rahata või pidin endale raha laenama.
Kuidas ma siis nüüd raha saan? Teine vabatahtlik, kes elab minuga majas, pakkus, et ta võib ise mu jaoks raha välja võtta ja ma kannan talle lihtsalt üle. Niimoodi me siis tegime. Lasin tal kohe suurema summa välja võtta, nii et ma ei pea iga päev küsima. Osa raha lasen seifi panna. Loll on ainult see, et siinsetel pangaautomaatidel on limiit 400 000 Ariary, mis on umbes 100€. Iga kord, kui raha välja võtad, maksad selle eest, et sul on välismaa kaart. Nii paljud küsisid mu käest, kas ma saaks neile saksa keelt õpetada, sest see tuleks neile väga kasuks. Mulle öeldi, et umbes 50% turistidest on sakslased ja muidugi oleks siis parem saksa keeles rääkida kui inglise keeles. Alguses ma mõtlesin, et mul on niigi juba tihe ajagraafik ja kui ma peaks vahepeal ainuke vabatahtlik olema, siis lähen hulluks. Aga siis ma mõtlesin, et mis vahet sel on, Eestis oli mul ka palju teha ja ma tõesti aitaks neid. Kuna olen suhteliselt pikaks ajaks siin, võib see neile tõesti natuke kasuks tulla. Enamus, kes on huvitatud saksa keele tundidest, oskavad ka juba saksa keelt. Nad on endale ise saksa keelt õpetanud või internetis õppinud.
Niisiis rääkisin koordinaatoriga ja temal ei olnud muidugi midagi selle vastu. Nüüd on mul kolmapäeviti õhtuti veel saka keele tund. Alguses on küll ainult tund aega, kuid loodan, et kunagi saab pikemalt või mitu korda nädalas teha. Esimene tund oli aga nii naljakas, sest neil on väga suured probleemid hääldamisega. Nad ei oska saksa "sch" ja "ch" üldse hääldada. Tegime tavalist tutvustamist: minu nimi on... ma elan... jne. Muidu said nad päris hästi hakkama ja olid väga tublid! Nad ütlesid mulle ka, et nad tahaksid, et saksa keele tund oleks pikem. Eks vaatab, mida teha saab. Üks teine poiss küsis eratunde. Tema saksa keel on teistest kordadest parem ja tal oleks seda töö jaoks vaja. Nii et pühapäeviti on mul nüüd üks saksa keele eratund. Vastutasuks õpetab ta mulle malagassi keelt!!! Eile tegime kõikide vabatahtlikutega väljasõidu Nosy Tanikelysse, mis on saar Nosy-Be läheduses. Küsisin laagrist snorgeldamisasju ja mõtlesin, et proovin seda seal. Ma pole ju kunagi varem snorgeldanud, aga kujutasin ette, et see võib lahe olla. Uskuge mind, see oli lahe!
Hakkasime hommikul kell 8 laagrist saare juurde sõitma. Sõit ise kestis umbes tund aega ning juba siis sai mõnusalt päikest võtta! Paadil seletati mulle ära, kuidas snorgeldada ja mida tegema pean. Sõitsime paadiga saare juurde ning peatusime selle ees. Snorgeldajad hüppasid vette ja ma kohe üritasin snorgeldada. Alguses mul oli tunne, et upun ära ja sain ka mõnusalt soolast vett juua, kuna ma ei saanud aru, kuidas see töötab. Siis ma lihtsalt hoidsin hinge kinni ja vaatasin alla. Juba siis ma olin vaimustuses. Mõtlesin, et proovin uuesti snorgeldada ja kuidagi ma sain sellele pihta. Ma ei tea, mida ma teistmoodi tegin, aga kuidagi sain lõpuks läbi toru hingata. Niimoodi oli ikka kümme korda parem kalu vaadata. Vesi oli umbes 15-20m sügav ja see oli nii vapustav, mida ma seal nägin! Kalad mängisid üksteisega (ma pärast küsisin, kas kalad ikka mängivad, aga jah, nad tõesti mängivad / püüavad üksteist), kalad mõõdusid täpselt minu alt ja palju muud! Nägin mustade ja valgete triipudega, lillad, sinised, kollased ja paljudes muudes värvides kalu! Mul oli tõesti tunne, et ma olen filmis "Finding Nemo". Umbes niimoodi nägi see seal all välja. Lihtsalt vau! Kõige lahedam oli, kui nägime kilpkonna! Ma leidsin ta, kui ta sõi ja kutsusin teisi ka vaatama. Me lihtsalt vaatasime teda 20min. Ma loodan, et saan pärast pildid temast ühelt tüdrukult, kes tegi temast pilte vee all. See oli jällegi niii lahe!!! Ma siiamaani mõtlen, kas see on kõik tõsi, mida ma seal nägin! Pärast mulle öeldi, et kilpkonnad on tegelikult väga arglikud loomad ja imelik oli, et ta nii kauaks meie juurde jäi. Saar ise oli muidugi ka väga huvitav. Sõime seal lõunat ja ronisime tuletorni otsa. Samal ajal nägime leemureid ja muid loomi. Teised läksid pärast seda veel teise kohta sukelduma, aga mina ja mõned teised jäid randa päevitama. Lõpus sõitsime jälle tund aega tagasi ja olime õhtul mõnusad pruunid ja punased! Õnneks on minul ainult selg natukene punane, muidu olen ilus pruun! Kuna ma olen viieks kuuks Madagaskaril ja ma ilmselgelt ei saa viis kuud oma pesu mitte pesta, siis tegin pühapäeval pesupäeva. Pesumasinat muidugi pole!
Meil sooja vett ei ole ka. Jah, ma käin iga päev külma duši all, mis ei ole aga väga hull, kuna niikuinii on väga palav. Kui aga pesu pesta, siis on asi keerulisem. Pesu ei lähe ju puhtaks, kui külma veega pesed. Ehk siis ma alguses keetsin vett potis, tegin riided kausis natuke märjaks ja kallasin kuuma vett peale. Pesuvahend sisse ja siis ligunes 20 minutiks. Ma alguses mõtlesin, et kas peaksin ehk sorteerima pesu värvi või materjali järgi? Pesumasina jaoks tehakse ju niimoodi? Aga siis ma mõtlesin, et vahet pole, küll läheb hästi. Pärast ligunemist loputasin külma veega ja panin kuivama. Pärast oli meie põrand natuke märg mu riietest. Ma pesin esimest korda nii palju pesu käsitsi. Ma arvestasin selle jaoks umbes kolm tundi, aga sain vist kahe tunniga hakkama ja mulle isegi meeldis. Nüüd on mul iga pühapäev pesupäev! Neljapäeval läksime metsa/laagrisse. Laagris elavad kõik metsa ja mere vabatahtlikud ehk siis ülejäänud vabatahtlikud. Sõit paadiga kestis umbes tund aega ja oli mõnus rahulik. Vahva oli näha ümbrust ja teisi saare.
Laagris anname inglise keele tunde lastele ja täiskasvanutele kõrvalkülas ja ka meie valvuritele, kes öösiti valvavad laagrit. Valvuritega tund jäi kahjuks ära, kuna meie koosolek venis ja siis nad juba magasid... Teised tunnid läksid hästi. Jällegi oli sama probleem, et paljud ei osanud väga inglise keelt ja vähesed isegi prantsuse keelt. Need tublimad tõlkisid siis malagassi keelde. Nüüd aga huvitavam osa: käisime neljapäeval metsa vabatahtlikutega metsas loomi uurimas. Pidime otsima kameeleoneid ja sisalikke ja leidsime ka! Leidsime kaks valge kameeleonit ja kaks pruuni sisalikku. Tagasiteel astus poiss mu ees ussi peale ja ma nägin ussi ja olin veits šokkis. Õnneks ei olnud uss väga suur, aga alguses ehmusin küll. Uss ei teinud õnneks väga midagi, vaid läks lihtsalt põõsasse tagasi. Pärast lasi ennast pildistada ka isegi. Lõpu poole nägime siis lõpuks leemurid ka!!! Nii vahva oli! Ta oli hästi lähedal ja nii armas! Oleksin koju kaasa võtnud. Igatahes olen väga õnnelik, et nägin leemuri ka ära! Aga siis tuli öö. Ja öösel ei olnud mul kohe üldse mitte tore olla! Oskendasin ja kõht oli lahti. Õnneks olime looduses ja ei pidanud pärast väga midagi koristama. Reedel päeval oli siis normaalne olla, aga siis tuli järgmine öö. Ja see ei olnud ka tore. Olin nii kaua vetsus, et valvur hakkas muretsema ja uurima, kas mul kõik korras :D Muidu need valvurid on tõesti väga armsad, küsisid neljapäeva öösel ka, kas mul on kõik korras. Praegu on okei olla, kõht valutab veits, aga kuna rohud on sees ja ma pole väga midagi söönud, siis on okei. Loodan, et täna öösel on kõik ok. Kui ei ole, lähen homme haiglasse/ arsti juurde! Muidu oli laagris väga lahe olla! Mulle meeldib isegi natuke rohkem kui siin majas, kuigi voodi pole kõige mugavam (magame maas mattidel), vets on välikäimla ja vahepeal pole vett, aga seal on siiski rohkem inimesi ja me teeme kõik koos. Näiteks reedel käisime rannas koos ja õhtul mängisime lendavat taldrikud. Äratus oli täna väga varajane, kuna paat linna läks juba 6.30. Teised läksid kõik tripile Nosy Iranjasse, aga ma jätsin seekord haiguse pärast ära. Leppisime norrakaga kokku, et lähme mingi teine päev teistega. Täna siis lihtsalt puhkasin, magasin, käisin poes ja olin niisama. Eelmise postituse kirjutasin eile tegelt, aga siis kadus internet lihtsalt ära ja ma ei saanud enam midagi teha.
Nii et täna kirjutan siis eilsest õhtust ja tänasest päevast: Eile õhtul andsin esimese tunni noortemajas edasijõudnutele. Õnneks ma ei pidanud midagi ettevalmistama, kuna seda tegi koordinaator juba. Teemaks oli inimõigused ja grammatika oli sõnade "since" ja "for" kasutus ajas. Ma olin väga õnnelik, et teema oli minu jaoks huvitav ja ma valdasin seda enam vähem. Nad alguses ei osanud üldse seletada, mis inimõigused on ja siis sattusin veits hätta, et mis ma nüüd teen. Koordinaator aitas mind siis. Tegime neli gruppi ning nad pidid mõtlema, millised inimõigused võiksid olla. Imestasin, et nad egelikult teadsid päris palju. Küsisin siis, kas neil on inimõigused reaalsus siin Madagaskaril ka olemas ja vastuseks sain, et väga ei ole. Kõik teevad, mida tahavad ja politsei on korruptiivne. Järgmise tunni andsin täna hommikul väikestele ehk siis max 13aastased (vist). Nendega oli veidi raskem, sest nad rääkisid väga palju muudest asjadest ja nende inglise keel oli väga nõrk. Pidin palju prantsuse keelde tõlkima ja vahepeal kui rääkisin inglise keeles, siis mul oli tunne, et nad ei saa mitte millestki aru. Lõpuks läks aga siiski hästi. Pärast seda mängisin samade lastega koolihoovis. See on siis see n-ö spordi osa. Pidin ise ka mängima, et võistkonnad oleksid võrdsed. Mängisime korvpalli, mis oli päris väsitav. Lõunaajal avastasin linna. Käisin sadamas, leidsin politsei, postkontori ja muid kohti. Ostsin ka postkaarte, mida hakkan vaikselt saatma! Mulle öeldi aga, et need võivad jõuda kahe nädalaga või siis kaovad ära ja jõuavad ühe kuu pärast vms. Täna pärastlõunat käisin lastekodus/rehabilitatsiooni keskuses. See oli väga tore, kuid samas ka kurb. Peamiselt joonistasin seal ja tassisin lapsi ühest kohast teise, kuna paljudel on jalgadega probleeme või need on gipsis. Ehk siis oli see grupp suhteliselt rahulik ja ei jooksnud palju ringi. Kõik olid nii õnnelikud, et said joonistada ja kleepse panna igale poole. Ma lihtsalt ütlesin neile, et see on väga ilus ja et nad on tublid. Väga palju rohkem ma ei teinudki, aga see tegi neile surt rõõmu. Teel lastekodusse oli muidugi jälle väga huvitav. Sõitsime taksoga sinna, aga koos meiega istus tagareal veel 3 inimest. Mu jalad surid natukene, aga muidu oli ok. Küsisin koordinaatori käest ka, et kas see ei ole mitte illegaalne. Ta ütles, et on küll, aga politseile lihtsalt makstakse, nad jäävad ikkagi plussi. Homme on mul uuesti lastega inglise keel ja sport ja pärast seda lähme laagrisse. Seal on meil külakirikus tund lastega ja üks tund täiskasvanutega. Lisaks on meil ka laagrivalvuritega inglise keele tund. Nädalavahetuseks on ka plaan teha tripp Nosy Iranjasse, mis on teine saar siin läheduses. Ma väga vabandan, et jõuan alles nüüd kirjutada blogisse, aga siin on olnud nii kiire ja kõik on uus. Ma lihtsalt ei jõudnud varem! Aga alustan algusest:
Jõudsin pühapäeva pärastlõunat Nosy-Be lennujaama, mis on veel väiksem, kui Mayotte'i lennujaam. See on umbes sama suur nagu väike Maxima. Lennujaamas kontrolliti passi ja viisat. Politseinikud naersid mu viisa üle. Vist selle pärast, et see on käsitsi kirjutatud. Ma vaatasin, et teistel on prinditud. Igatahes anti mu pass ühelt inimeselt teise kätte, sest keegi vist väga ei teadnud, mida sellega peale hakata. Lõpuks sain viisakontrollist ikkagi läbi. Järgmine samm oli pagasi kätte saamine. Kuna koos minuga oli veel umbes 15-20 inimest, siis käis see väga ruttu. Viimasena tuli tollikontroll. Õnneks ma ei pidanud kõike lahti pakkima. Seljakotiga on veidi raskem näidata, mis sul kõik kaasas on. Minu käest küsiti siis ainult, kas mul on midagi erilist kaasas. Lennujaamas pidi mulle inimesi organisatsioonist vastu tulema, aga kuna me maandusime 1h aega varem (sest me väljusime ka tund aega varem), siis hilines see inimene natukene. Ma siis ootasin seal, kuna arvasin juba, et ilmselt hilineb. Siis tuli mingi tädi ja hoidis mulle telefoni nina ette. Ma mõtlesin, et okei, mida ta nüüd minult tahab? Võtsin siis vastu ja tuli välja, et seal oli ogranisatsioonist inimene, kes ütles, et ta hilineb. Nüüd räägin selle päeva tipphetkest: taksosõit hotelli. Ma olin ainuke, kes pani turvavöö peale. Mu iste kõikus edasi tagasi, iga kord, kui juht natuke pidurdas või kiirendas. Üks kord ma tõesti, arvasin, et nüüd on kõik. Kuna seal on päris auklik tee, siis juht muidugi üritab, mitte nendest läbi sõita ning sõidab vahepeal ka vastassuunavõõndises. Seal on aga ka väga kurviline tee ehk siis kui sa kurvis sõidad valel poolel ja auto tuleb vastu ja kiirus on suhteliselt suur, siis see on väääääga hirmus! Jäin aga õnneks ellu! Muidu oli taksosõit väga tore! Nägin väga palju saare loodust. Vahepeal oli lehmad tee peal ja ühe oleksime ka peaaegu alla ajanud. Teede ääres olid ka inimesed, kellest juht väga väikse vahega mõõda sõitis. Vahepeal mõtlesin, et sõidab neile vavastele.... Jõudsime lõpuks hotelli, mis oli päris euroopalik. Hotelli läksime selle pärast, et kõik vabatahtlikud oleksid koos ja nt laagri inimesed saavad alles järgmisel päeval paadi peale. Koos minuga olid hotellis veel kolm tüdrukut ja kaks poissi. Kõik läksid laagrisse v.a. mina. Homme pidi veel üks tüdruk linna tulema. Linna kohta muidu nii palju, et see on tavaline Aafrika linn, ma arvan. Pigem väiksemad majad, mis ei ole korda tehtud, teed on räpased, lapsed käivad üksipäi ringi, mõni käib oma lehmaga jalutamas, palju tuk-tukke (väiksed taksod). Eriline on aga minu arust see, et siin on hästi palju baare ja muid söögikohti. Kuigi see pidavat olema Madagaskari suur turistikoht, siis ma eriti palju turiste ei näe. Eile hommikul olid meil loengud tervise ja turvalisuse kohta. See oli pigem siuke basic ja väga midagi uut polnud. Soetasime endale pärast seda sim-kaardi, kuna muidu oleks helistamine jms väga kallis. Mul alguses ei töötanud sim-kaart, aga käisin täna uuesti seal ja nad tegid midagi, nii et see töötab. Helistamine, sõnumid ja internetikastus on siin väga odavad! Isegi odavamad kui Eestis. Hästi paljudel on ka nutitelefonid, mis pani mind imestama. Õhtu poole andsin isegi juba esimese tunni, see ei olnud küll terve tund, aga siiski. Koordinaator käis enne minuga läbi, mis teemad on ja sain küsimusi küsida. Ma seletasin algajatele inglise keele grammatikat. Õnneks see oli midagi, mida ise ka oskasin. Kuigi nad läksid vahepeal väga valjuks, siis kiideti mind. Öeldi, et ma olin väga tubli esimese korra kohta. Täna ma peamiselt vaatasin tunde, kuna need olid teised tunnid. Ainult õhtu poole pean esimese täistunni üksi andma. See grupp on noortemaja edasijõudnute grupp. Loodan, et saan hakkama. Peamine on siin siis ikkagi inglise keele õpetamine ja kaks korda nädalas teeme sporti lastega. Homme läheb lastekodusse, mis on samas ka rehabilitatsiooni keskus lastele. See on natukene linnast väljas, aga seal me peamiselt mängime lastega. Kuna mul on neli tundi viimase lennuni aega, kasutan aega kasulikult!
Olen praegu Mayotte'i lennujaamas, mis on umbes üks neljandik Tallinna lennujaamast. Ma mõtlesin, et Tallinna lennujaam on väike, aga siin on ainult neli väravat! Vähemalt on siin ilus vaade. Istun praegu täpselt akna kõrval ja näen merd ja mäed! Lend läks muidu hästi. Vahepeal kadusin Pariisi lennujaamas ära, aga lõpuks leidsin õige koha. Startisin Tallinnas umbes kell neli ja jõudsin pariisi pool seitse Eesti aja järgi. Siis pidin kohvri välja võtma ja uuesti ära viima, sest lennufirmad olid erinevad. Ehk siis trippisin keldrikorrusele, et uuesti üles minna ja siis pidin teisest trepist uuesti alla ja uuesti üles minema. Ma vahepeal kahtlesin, et olen õigel teel, aga ju siis olin. Mõtlesin, et söön Pariisis õhtusööki, kuid seal polnud väga midagi. Lõpus olin ikkagi mäkis... Ma panin aga tähele, et prantslased ei oska väga inglise keelt. Lennujaamas võiks ju aravata, et töötajad oskavad inglise keeles suhelda, aga võrreldes Eestiga ei osanud nad väga midagi. Lennukis sama moodi, alustati alati prantsuse keeles! Ma siis vastasin neile inglise keeles, kuna väga ei julgenud prantsuse keeles rääkida. Pool üheksa Prantsusmaa aja järgi algas boarding järgmisele lennule, mis läks Mayotte'i. See lend kestis 10 tundi ja oli päris väsitav. Kuigi ma magasin lennukis ja mind äratati isegi hommikusöögiks üles, tahaksin ikkagi veel magada. Praegu istun siis Mayotte's, söön teist korda hommikusööki ning loen raamatut. Umbes viie tunni pärast olen juba Madagaskaril!!! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|