Nagu juba eile kirjutasin postituses, siis käisin lõpus ka Eesti sukeldumas.
Kusjuures ma alguses üldse ei teadnud, et Eestis tegeletakse sellega. Kui google otsingusse panin PADI (sukeldumise peaorganisatsioon) Eesti, siis ma ei leidnud midagi. Eestisse jõudes otsisin uuesti ja leidsin kohe mitu klubi. Kirjutasin klubile, et tahaksin sukelduda ka Eestis ja sain vastuseks, et hetkel on veel liiga külm, et mais alustavad hooajaga. Mai alguses sain siis kutse avamispeole, mis toimus Rummu karjääris. Appi, kui väga ma olen tahtnud Rummus sukelduda! Te ei kujuta ette, kui närvis ma olin. Kaks nädalat ootasin seda päeva ja mõtlesin, et ma ikkagi ei lähe, siis mõtlesin, et peaks ikka minema, muidu unustan kõik ära. Reeglite järgi on niimoodi, et kui pole 6 kuud sukeldumas käinud, siis pead korduskursuse tegema. Selle peale ma küll enda raha ei tahtnud raisata, nii et pidin ikkagi minema. Õnneks olid profisukeldujad ka ikka kohal, kes aitasid mul varusutsega ja teadmiste värskendamisega. Käemärke jms vaatasin küll ise juba üle, aga varustuse kokku panemisega oli mul küll natuke probleeme. Ega seal viga ei tohi teha, muidu saab ehk veel surma. Kui Madagaskaril sukeldusin lühikese ja väga õhukese kallipsoga (pm pikad ujumisriided), siis Rummul panime ühe pika selga ja selle peale veel üks lühem, siis veel kindad ja papud ja kõik olid megapaksud. Mõtlesin, et sellega hakkab küll palav. Veepinnal oli okei, vee all tundsin küll, et vesi on ikka väga külm. Huuled külmusid ära. Tuli see hetk, et tuli vee alla minna. Me olime kolmeses rühmas. Minuga oli veel üks naine, kes pole 5 aastat sukeldunud, ja siis n-ö juht. Sain ilusasti vee alla, peaaegu kõik läks ilusasti, alguses oli küll natuke raske, aga sain kuidagi hakkama. Ainuke probleem oli see, et ma ei suutnud rõhku kõrvades korralikult alandada, nii et kõrvad hakkasid valutama. 2min hiljem: ma tõusen jälle ülesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt tunnen, kuidas liigun üles poole, kuni ma juba olin veepinnal. Mõtlesin, et okei, mis siis ikka, lähen uuesti alla. Natuke läksin närvi ka, et appi, kuidas ma neid jälle üles leian. Orienteerusin mullide järgi siis. Seal olid mullid, nii et eeldasin, et seal on inimesed. Kuidagi leidsin nad siis üles. Pärast rääkisid mulle ka, et nad olid ka juba mures natukene ja mõtlesid, kas tulevad uuesti üles või ootavad natukene. Pärast väikest õnnetust läks aga kõik hästi ja sain nautida sukeldumist. Rummus on ikka nii vinge sukelduda. Me küll seal vanglas ei käinud, aga seal olid niisama hooned. Ühel oli tool katuse peal. Selle kõrval oli puu (neid oli seal üldse igal pool vee all), millel oli kummik oksa peal. Nähtavus oli oodatust ka ikka palju parem. Arvasin, et Eesti veedes ei näe mitte midagi, kuid väidetavalt ongi Rummu karjäär erand. Sain õnneks oma hirmust üle ja suve jooksul lähen kindlasti uuesti Eestis sukelduma. Üks koht, kuhu tahaksin kindlasti veel minna ja millest on ka hästi palju räägitud, on Hiiumaa.
0 Comments
Appi, kui kaua ma juba tahtsin sellest kirjutada! Vahepeal juba läks meelest!
Nagu pealkiri juba ütleb, siis käisin Madagaskaril sukeldumas. Ma ei mõtle selle all snorgeldamist, kus ma ujun ainult vee pinnal ja nägu vaatab vette, vaid ma mõtlen reaalset sukeldumist hapnikballoonidega. Kuidas ma sattusin seda tegema? Organisatsiooni üks osa tegeles mereloomade ja -taimedega ning osa inimesi käis iga päev kaks korda sukeldumas, et uurida meremaailmat. Kui su sõbrad räägivad sulle iga päev, kui lahe see ikka oli ja mis kala nad seekord nägid, siis tekib ikka huvi selle vastu. Hakkasin mõtlema, et miks ma ei võiks ka seda teha. Mõeldud - tehtud! Rääkisin sukeldumisõpetajaga, et tahaksin ehk ka seda proovida. Kuna olin vabatahtlik, sain kursuse täiesti tasuta teha (muidu maksab see 200-300€). Pidin selleks teooriaõpiku läbi lugema ja siis tegime umbes 3-4 päeva praktikat. Sellest teen veel eraldi postituse! Selles postituses tahan rääkida, kui imeline see meremaailm ikka on! Juba septembris, kui käisin ainult snorgeldamas, olin täiesti vaimustuses! Loe siit minu muljetest. Sukeldumine on aga ikka täiesti teine liiga. No ikka 100 korda teistsugune tunne! Kui enne vaatasin kilpkonna pealt ja too oli ikka 3-4 meetrit eemal, siis sukeldumisel oli umbes 1-2meetri kaugusel kilpkonnast. Kui enne vaatasid, et vau kui lahe maailm seal all ikka on, täiesti nagu linn. Siis sukeldumisega oled ise osa linnast, sa oled selle maailma sees. Ujusin näiteks mööda siuksest taimest, mida on näha ka filmis kalapoeg Nemo, kus Nemo alguses elab. Siis pidin kohe selle filmi peale mõtlema! Seal olid aga tibutillukesed kalakesed sees. Seda ma poleks snorgeldamisega üldse näinud! Nagu sa juba paned tähele, siis ma olen väga vaimustusest sellest hobist/ tegevusest. Ma võingi seda imetlama jääda, kardan aga, et sul hakkaks siis igav... Kui sul aga vähegi võimalust on, sukeldumist kuskil proovida, siis tee seda kindlasti! Ma ütleks, et see on isegi elumuutev kogemus. Mina igatahes leidsin endale uue hobi, mis on küll veidi kallim, kui tavaline hobi, kuid seda igati väärt! Käisin eelmisel laupäeval ka lõpuks Eestis sukeldumas, aga sellest juba järgmises postituses! Käisin laupäeval esimest korda Kalamajapäevadel, kuna olin kuulnud hästi palju head selle kohta. Kes ei tea, millest ma täpselt räägin, siis leiat rohkem infot siit. Põhimõtteliselt on see kahepäevane suursündmus, kus saab koos aega veeta, kuulata head muusikat ja nautida autovabasid tänavaid. Lisaks kontsertidele toimuvad tänavalaat ja hoovikohvikud.
Ma täpselt ei teadnud, kus see toimub, vaid teadsin ainult, et see toimub sel nädalavahetusel kuskil Kalamajas. Mõtlesin, et ega see Kalamaja nii suur ka ole, küll leiab üles. Baltast hakkasime siis liikuma ja kuidagi me ei jõudnudki väga kuhugi. Mõtlesin, et ehk vaataks ikkagi Facebooki evendil, kus see toimub. Tuleb välja, et kõndisime täiesti vales suunas. Vähemalt saime ilusa ringi Kalamajas tehtud. Ma olen küll varem Kalamajas käinud, kuna sõbranna elab seal, kuid kuidagi ma siis ei pannud tähele, et Kalamaja ikka nii ilus on. Laupäevasel jalutuskäigul ma vaatasin neid maju ja kõndisin seal suu lahti ringi. Nii ilus oli! Kõik on seal nii ilusasti korda tehtud, ainult üksikud majad paistsid silma, mis ei olnud korda tehtud. Rääkides aga Kalamajapäevadest, siis tsiteeriksin siinkohal ühte mu Venemaalt pärit kolleegi: "Selline üritus on väärt Eestis elamist." Ma nõustun täielikult selle väitega, sest ka mulle meeldis väga käia Kalamaja päevadel. Kuigi seal väga midagi põnevat ei juhtunud, siis kuidagi mõjus see Kalamaja atmosfäär väga hästi. Käisime niisama laadal ja kuulasime natukene muusikat. Kahjuks ma pühapäeval ei jõudnud minna, kuid järgmiseks aastaks peab ju ka midagi jätma! Mida ma selle postitusega tegelt öelda tahan: Eesti/Tallinn on ikkagi väga ilus! Vahel tuleb seda lihtsalt endale meelde tuletada. Ei peagi kogu aeg kaugele minema, vaid kodus on ka kauneid kohti! Kirjutan jälle natukene Madagaskarist, kuna tahtsin juba ammu sellest teemast kirjutada, kuid pole jõudnud.
Juba Madagaskaril olles rääkisin, kuidas esimese kuuga “armusid” 3 noormeest minusse. Ühega oli mul rohkem tegemist, seetõttu kuulsin ka temalt kõige rohkem, kuidas ta mind ju nii väga armastab ning kuni lõpuni ta armastas mind väidetavalt. Kohati tundsin ma ennast tõesti nagu filmis: ta rääkis mulle, kuidas ta nii väga tahaks mind suudelda ja kuidas mu huuled ikka nii õrnad on jne. No tule taevas appi! Ta vist vaatas liiga palju ameerika filme! Fun fact: jõuan Eestisse tagasi, paar päeva olen siin olnud, näen Facebookis pilti, kus tal on titt süles. Uurin siis tema käest järele, et mis värk sellega on. Tuleb välja, et see on tema laps... Nojah siis. Nii palju siis sellest, et ta nii väga armastab mind ja ma olen kogu ta elu jne :D Küsisin siis, kas lapse ema on ta tüdruk. Tuleb välja, et ta on temaga juba päris mitu kuud koos olnud, aga lihtsalt ei rääkinud kellelegi, sest me ei võtaks teda tõsiselt. Mul tekib siin küsimus, et kuidas ta siis mind ka veel kogu südamest armastab??? Ma lihtsalt naersin oma ette :D Muideks nad ei ela koos ja ma ei tea üldse, kas ta lapse eest mingil moel hoolitseb... Teine näide veel Madagaskari armastusest: Mu n-ö parim sõbranna Madagaskaril oli kuu aega ühe kutiga koos. Pärast ühte kuud ta kutt juba tahtis temaga abielluda. Pärast kahte kuud ta aga juba pettis teda ja siis nad läksid lahku. Mu sõbranna oli siis jumala depressioonis ja kirjutas mulle, et ta nii kurb, et ta ikka armastab teda jne. Mida sa sõbrannana ikka ütled: leiad kedagi paremat, ta oligi loll jne. Kuu aega hiljem: tal on uus kutt. Elu armastus jne. Noh selles mõttes väga tore, et tal keegi uus ja et ta on jälle õnnelik. Huvitav ainult, kaua nemad siis koos on. Mõtlete võibolla, et nad olid kindlasti mingid 12aastased, kes ei teagi veel, mis suhe/ armastus üldse on. Aga ei! Noormees oli 25aastane ning neiu 19aastane. Ilmselt see ongi lihtsalt kultuuri osa ning palju tuleb ka sellest, et nad näevad läänemaailma filme, loevad raamatuid ja unistavad, et nendel oleks ka selline elu. Võibolla olen ka mina lihtsalt imelik, et ma olen liiga realist ja mulle ei meeldi draama?! Mind aga tõesti huvitab, et kust see vahe tuleb. Ma tean, et sakslased on ka veidi rohkem draamaqueenid kui eestlased, aga siiski mitte nii hullud (vähemalt nii palju kui mina olen nendega kokku puutunud). Äkki keegi oskab seletada, millest see tuleb? Miks (enamus) eurooplastest saab aru, et film on film, raamat on raamat ja reaalne elu on ikka reaalne elu? Miks Madagaskari (vb ka kogu Aafrika) inimesed seda ei mõista/ püüavad olla nagu filmis? Võibolla panid tähele, et ma pole ühest päevast Hollandi reisil rääkinudki. Tegin seda teadlikult, kuna see ei olnud otseselt seotud Hollandiga.
Päev oli pühapäev ning sel päeval käisime Leideni ülikooli poolt korraldatud TEDx üritusel. Kes ei tea, siis TED (Technology, Entertainment, Design) on üritus, kus räägivad inimesed erinevates valdkondadest, kes tavaliselt ei jõua lavale ehk nad pole professionaalid. Selle eesmärk on jagada teadmisi ja inspiratsiooni inimestele poliitiliselt ja ettevõttedest sõltumatu. Kui TED on korraldatud väga suurele kuulajaskonnale, siis TEDx on nii-öelda tütarüritus, mida korraldab kogukond kogukonnale. Ehk siis nt TEDxLeidenUniversity korraldati üliõpilastelt üliõpilastele. Selle TEDx'i teema oli "Building bridges" ehk sildade ehitamine. Esinejad olid erineva elukutsega: arst, teadlane, üliõpilane (kes sõitis rattaga läbi Euroopa, et külastada erinevaid pagulaskeskusi), iisraelist pärit jutustaja (storyteller), juuratudeng Aafrikast, maailmarändur ning majanduse- ja kultuuriteaduse üliõpilane. Näidati ka veel kaks kohustusliku TED ürituse videot. Üritust ei saagi paari sõnaga kokku võtta, sest teemad olid kõik nii erinevad. Ühiselt läbis kõiki kõnesid aga rahvuslik identiteed, erinevad kultuurid ja muidugi "sildade ehitamine". Mida ma sealt aga kaasa võtsin: IGAL JUHUL tasub sellisele üritusele minna, nii palju teadmisi ja inspiratsiooni saab! Maailmas on ikka väga palju lahedaid inimesi, kes võtavad igasuguseid asju ette. Isegi kui üritus ise ei meeldinud, siis appi, kui palju häid vestlusi mul olid ja paljude inimestega ma tuttavaks sain. Nt istus minu ja sõbranna kõrval arsti tudeng. Rääkisime temaga juttu. Siis sain tuttavaks ühe neiuga, kes sündis Luksemburgis, õppis Psühholoogiat Prantsusmaal ning teeb nüüd magistrit Hollandis. Nii et temaga rääkisin pikalt psühholoogiast ja kus seda kõige paremini õppida saab. Alguses mõtlesime sõbrannaga, et kas ikka lähme sinna, terve päev läheb ju selle peale raisku... Esiteks sadas terve päeva vihma, nii et me poleks nkn saanud midagi teha ja teiseks see oli seda 100% väärt! Kuna mulle väga meeldib söömine, siis pidin muidugi ka kohaliku toitu proovima. Abiks oli sel kohal jällegi sõbranna sõber, kes rääkis meile, mida hollandlased söövad. Mõndasid asju proovisime siis ise ka järele. 1) Bitterballen Bitterballenid (mõrud pallid) on väike snäkk õlu kõrval, mida süüakse sinepiga. Kuigi ma ise pole väga sinepi sõber, sõin ma neid ikkagi sinepiga, sest ilma nad kuidagi ei maitsenud nii hästi. Bitterballenid on täidetud lihaga (kuigi tänapäeval on muidugi olemas ka vege versioonid) ning nad on mõnusalt friteeritud. Väga polnudki aru saada, et seal liha sees on, sest see liha oli siuke kreemine ja hästi pehme. Muidu maitse oli tiptop ja sööks teine kordki väikse snäkina! 2) Kapsalon Seda ma küll ei proovinud, aga selle sünnilugu on lihtsalt nii naljakas, et pean siin sellest rääkima. Kapsalon on põhimõtteliselt döneri liha, friikad, juust ja salat, nii et tegelikult pole midagi erilist. Sünnilugu on järmine: üks juuksur Rotterdamis tellis endale lõunaks alati friikaid, aga palus panna juurde döneri liha ja salatit. See hakkas ka tema kollegidele meeldima ning ka nemad tellisid seda. Niimoodi see vaikselt levis ja nüüd saab seda suht igal pool süüa. Seda süüakse tavaliselt pärast pidu nii-öelda snäkkina. Kapsalon muideks tähendab juuksur ning seda nimetatigi selle juuksuri järgi. 3) FRIIKAD!!! Ma olen hullult friikate fänn. Kui ma lähen Mäkki või Hessi (mis väääga harva juhtub), siis friikad on MUST. Nüüd ma vist enam kunagi ei söö nende friikaid, sest ma sõin Hollandi friikaid ja need on ikka 100 korda paremad! Me käisime sõbrannaga kohas, kus friikaid tehakse algusest kuni lõpuni ise: kartulitest tehakse viilud, siis friteeritakse ja pannakse kaste peale. Muideks friikad on ju tegelikult Belgiast/Hollandist pärit, mitte Prantsusmaalt (ärge prantslastele seda rääkige!)! Siit näete, millises kohas meie käisime. 4) Stroopwafel Stroopwafel koosneb kahes vahvlist, mille vahel on siirup. See on siuke hea magus vahesnäkk. Väidetavalt saab seda kuskil ka värskelt süüa, aga mina ostsin poest endale lihtsalt koju kaasa ja siis eile proovisin esimest korda. 5) Poffertjes Pärast friikaid on see mu absoluutne Hollandi lemmik! Need on niiiii heaaaad!!! Juba siis, kui ma vanematega Hollandis käisin (olin umbes 10aastane või isegi noorem), sõime neid hullult palju! Muidugi ei tohtinud see ka seekord puududa! Mis see siis üldse on? Poffertjesid on pm pannkoogid, aga siuksed hästi väiksed ja ümmargused. Tavaliselt süüakse neid või ja tuhksuhkruga. Need on need toidud, mida olen ise ka proovinud. Soovitati ka veel Haringut ehk siis toores heering, mida sööd ühes tükis: hoiad sabast kinni, paned enda pea taha ja vupsti ongi suus. Aga midagi peab järgmiseks korraks ka ikka jätma!
P.S.: Pidin kahjuks enamus pilte netist võtma, kuna ei mõelnud selle peale, et võiks toidust pilti ka teha... The city of peace and justiceKui sa lähed kunagi Hollandis, siis mine kindlasti Haagi, sest see linn on imeline!!! Ma juba mõtlesin Amsterdamis, et nii lahe, et siin keset linna on park, nii mõnus oleks siin trenni teha või niisama jalutada. Haag on veel täiesti teine liiga. Haagis ei ole mitte ainult park keset linna, vaid seal on hoopis mets keset linna. Rongijaamast pead umbes 3min jalutama ja oled kohal. Põhjus, miks see mets siiamaani seal on, on et kuningas käis seal vanasti jahil, mille pärast on see ka tänapäeval muinsuskaitse all (kuigi ma kahtlen, et kuningas käib seal ka täna jahil). See ei ole mitte parkmets nagu näiteks Mustamäel, vaid see on tõeline mets, kus valgustust pole ja loomad saavad rahus elada. Kui sa mõtled, et okei jah, mets on päris lahe keset linna, aga tegelt see pole ka midagi erilist, siis ma saan sind veel üllatada. Metsa kõrval on väike park ja selles pargis on hirved. Jah, lugesid õigesti, hirved. Need hirved on kuninga omad, mille pärast nad ongi keset linna. Tagataustal näed suuri hooneid, vist isegi pilvelõhkujaid. Vaata lihtsalt mu pilte ja siis saad aru, mida ma mõlten. Ja kes metsa inimene ei ole, siis pole hullu, ka sina leiad midagi Haagist. Haagil on näiteks imeilus rand! Rand on nagu rand ikka: liiv on kollane ja vesi on sinine. See rand on siiski palju lahedam kui nt Stroomi rand. Selle ranna ääres on megapalju restorane, kohvikuid ja baare, kuid nad ei ole eraldi hoonetes, vaid avatud, nii et sa saadki otse rannas süüa. Kirss tordil on vaateratas kail, kus me küll ei käinud, aga lahe nägi ikkagi välja! Kui sa mõtled nüüd, et see on ju kõik väga tore, aga kus ma siis töötan, kui seal on ainult loodust? Usu mind, ka seda sa leiad sealt! Kas siis minna rahupaleesse ÜRO kohtunikuks, töötada keemiarelvade keelustamise organisatsioonis või siis hoopis Europolis! Neid võimalusi tundub olevat mustmiljon! Kõik need kohad käisime sõbrannaga vaatamas ka, tšekkasime oma tulevased töökohad ära! :D Pärast seda läksime kesklinna, vaatasime seal vaatamisväärsusi ja muidugi oli ka seal väga ilus. Nägime kuninga Haagi kodu koos ta hobuste tallidega ning käisime maailma parimaid friikaid söömas. Esimest korda Hollandis olles oli ka ilm päikseline, ainult vahel oli pilvi näha. Ostsin veel paar suveniiri linnast ning siis pidime juba ruttu koju minema, et kohvri võtta ja lennujaama sõita. Plaanitud rongist juba jäin maha, sest liiga kaua olime linnas. Enne kui ma Haagist lahkusin, tahtis sõbranna mulle kindlalt veel ta ülikooli hoone 21. korruse vaadet näidata. Ja no see oli ikka väärt seda hilinemist lennujaama (kuigi ma jõudsin ikkagi kõike rahulikult lennujaamas teha)! Ilm oli perfektne, sa nägid 21. korruselt kogu linna ja isegi merd! Super vaade! Siis aga ruttasin rongile, et minna lennujaama. Amsterdam-Kopenhaageni lend läks ilusti, kuid Kopenhaageni-Tallinna lend jäi 1h hiljaks, nii et ma jõudsin alles kell 3 öösel voodisse ja pidin samal päeval kell 10 tööl olema… Esmaspäeval pärast mitmekesisuse (diversity) loengut, läksime kohe ruttu linna. Muideks ma arvasin, et mu sõbranna õpib mingit poliitika asja. Sellest loengust räägiti küll rohkem psühholoogiast (teema oli hirm)...
Sõitsime rongiga 15-20min ja olimegi kohe Leideni kesklinnas. Seekord me kuhugi muusemisse ei läinud, vaid kõndisime niisama linnas ringi. Seltsiks oli meil ka sõbranna sõber, kes rääkis põnevaid fakte linnast ja üldiselt Hollandist. Kas sa teadsid, et Leideni (ilmselt kehtib see kõikide Hollandi linnade kohta) vanadel kanaliäärsetel majadel on esimesel korrusel kõige suuremad aknad ja mida üles poole lähed, seda väiksemaks aknad lähevad? Seda tehti selle pärast, et maja näeks optiliselt suurem välja. Kas sa tead, miks Hollandis on nii palju kanaleid? See on tegelikult väga ilmselge põhjus, ma vist pole lihtsalt enne selle peale mõelnud. Nimelt on Holland ju tegelikult Madalmaa ehk nagu nimi juba ütleb, on riik madal. Kui kanaleid poleks, oleks riik põhimmõtteliselt veel all. Sain ka palju Hollandi söögikultuuri kohta teada, kuid sellest teen eraldi postituse. Leiden oli suhteliselt rahulik linn võrreldes Amsterdamiga, kuid seal on siiski hästi palju restorane ja kohvikuid. Selles linnas oli ka kaks tuuleveskit. Kaugelt tundusid täpselt samasugused olevat, nii et ei saanudki aru, kas seal linnas on ainult üks või kaks. Mida ma üldse kogu Hollandi reisil imetlesin, oli see nii hästi korraldatud rongiliiklus. Haagist Amsterdami läheb pool tundi, Leidenisse 15-20min, Rotterdammi 20min. Kui sõidad näiteks Haagist lennujaama ja pead ümber istuma Leidenis, aga su esimene rong hilineb, siis ootab teine rong kõiki. No vau! Ja no vaade aknast reisiteel on ka ikka väga vapustav! Eriti kevadel on kõik värvilisi tulpe täis! Päev Leidenis lõppes niimoodi, et käisime selle reisi jooksul juba teist korda Dönerit söömas... Mu parim sõbranna õpib esimest aastat Leideni ülikoolis Haagis ja siis mõtlesin, et enne kui ma ise ülikooli lähen, peaksin talle külla minema. Mõeldud - tehtud.
Lendasin laupäeva hommikul Amsterdami ja jõudsin täna öösel koju tagasi. õnneks sain töölt esmaspäeva vabaks! Laupäeval jõudsin Amsterdami umbes kell 1 ja siis läksime kohe linna vaatama. Arvestades, et päev varem oli King’s day (kuninga sünnipäev, rahvas pidutseb pm rohkem kui kuningas ise), siis oli linn väga puhas ja kõik oli korras. Käisime niisama linnas ringi, täpselt ei teagi, mida me kõike nägime. Kindlalt nägime Justin Bieberi väidetava korteri Amsertdamis ning muuseumite väljaku. Käisime ka väga ilusas Vondelpargis, mis oli keset linna ja viis meid muuseumiplatsilt jälle rongijaama. Õnneks oli ilm enam-vähem ok, tavaline Hollandi ilm. Sel ajal, kui vihma sadas, käisime lõunat söömas, nii et väga märjaks ei saanud. Päeva tipphetk oli aga Moco muuseum, kus käisime Banksy näitust vaatamas (kes ei tea, kes Banksy on, vaata siit). Ma pole eriline kunstihuviline ja mulle ei meeldi muuseumit väga, kuid mind huvitab väga poliitika ja üldiselt, mis maailmas toimub. Nii et see näitus oli väga õige koht selleks! Banksy suudab nii tugevaid, ühiskonnakriitilisi sõnumeid panna väiksesse pilti. Julgen öelda, et see vist oli mu parim kunstimuuseumikogemus üldse! Väga soojalt soovitan käia sel näitusel! (Pead aga kiirustama, sest näitus kestab ainult veel 31. maini) Amsterdami hooned on nagu ka teistes Hollandi linnades väga ilusad, kuid seal linnas tunned umbes iga 10m tagant kanepi lõhna/haisu (kellele hea lõhn, kellele hais) ning seal on palju inimesi! Nendest kolmest linnast, mida me sõbrannaga vaatamas käisime, on Amsterdam viimasel kohal. See on lihtsalt kohustuslik linn, kui Hollandis käid. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|