Kirjutan jälle natukene Madagaskarist, kuna tahtsin juba ammu sellest teemast kirjutada, kuid pole jõudnud.
Juba Madagaskaril olles rääkisin, kuidas esimese kuuga “armusid” 3 noormeest minusse. Ühega oli mul rohkem tegemist, seetõttu kuulsin ka temalt kõige rohkem, kuidas ta mind ju nii väga armastab ning kuni lõpuni ta armastas mind väidetavalt. Kohati tundsin ma ennast tõesti nagu filmis: ta rääkis mulle, kuidas ta nii väga tahaks mind suudelda ja kuidas mu huuled ikka nii õrnad on jne. No tule taevas appi! Ta vist vaatas liiga palju ameerika filme! Fun fact: jõuan Eestisse tagasi, paar päeva olen siin olnud, näen Facebookis pilti, kus tal on titt süles. Uurin siis tema käest järele, et mis värk sellega on. Tuleb välja, et see on tema laps... Nojah siis. Nii palju siis sellest, et ta nii väga armastab mind ja ma olen kogu ta elu jne :D Küsisin siis, kas lapse ema on ta tüdruk. Tuleb välja, et ta on temaga juba päris mitu kuud koos olnud, aga lihtsalt ei rääkinud kellelegi, sest me ei võtaks teda tõsiselt. Mul tekib siin küsimus, et kuidas ta siis mind ka veel kogu südamest armastab??? Ma lihtsalt naersin oma ette :D Muideks nad ei ela koos ja ma ei tea üldse, kas ta lapse eest mingil moel hoolitseb... Teine näide veel Madagaskari armastusest: Mu n-ö parim sõbranna Madagaskaril oli kuu aega ühe kutiga koos. Pärast ühte kuud ta kutt juba tahtis temaga abielluda. Pärast kahte kuud ta aga juba pettis teda ja siis nad läksid lahku. Mu sõbranna oli siis jumala depressioonis ja kirjutas mulle, et ta nii kurb, et ta ikka armastab teda jne. Mida sa sõbrannana ikka ütled: leiad kedagi paremat, ta oligi loll jne. Kuu aega hiljem: tal on uus kutt. Elu armastus jne. Noh selles mõttes väga tore, et tal keegi uus ja et ta on jälle õnnelik. Huvitav ainult, kaua nemad siis koos on. Mõtlete võibolla, et nad olid kindlasti mingid 12aastased, kes ei teagi veel, mis suhe/ armastus üldse on. Aga ei! Noormees oli 25aastane ning neiu 19aastane. Ilmselt see ongi lihtsalt kultuuri osa ning palju tuleb ka sellest, et nad näevad läänemaailma filme, loevad raamatuid ja unistavad, et nendel oleks ka selline elu. Võibolla olen ka mina lihtsalt imelik, et ma olen liiga realist ja mulle ei meeldi draama?! Mind aga tõesti huvitab, et kust see vahe tuleb. Ma tean, et sakslased on ka veidi rohkem draamaqueenid kui eestlased, aga siiski mitte nii hullud (vähemalt nii palju kui mina olen nendega kokku puutunud). Äkki keegi oskab seletada, millest see tuleb? Miks (enamus) eurooplastest saab aru, et film on film, raamat on raamat ja reaalne elu on ikka reaalne elu? Miks Madagaskari (vb ka kogu Aafrika) inimesed seda ei mõista/ püüavad olla nagu filmis?
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|