Tere!
Work hard now and enjoy the success later. Selle lause ütles mu sõbranna, kui ma kurtsin, et keegi ei vasta jaatavalt mu sponsorluskirjale. Olen ühe kuuga saatnud 130 sponsorluskirja ning täna saadan veel umbes 30. Nendest 130-st kirjast vastati 18'le kirjale, kuid ka nendele vastati eitavalt. See on päris masendav, kuna ma olen nii palju vaeva näinud ja ei saa midagi tagasi. (Video on nüüd isegi valmis. Kahe päeva asemel tegin seda 3-4 päeva, kuna tahtsin parema kvaliteediga videot.) Lisaks ei motiveeri see just edasi tegutsema, kuid ma tean, et ma ei tohi motivatsiooni kaotada, kuid see on väga raske. Samas mõtlen ma, et mul on veel päris palju aega, et raha kokku saada ja ma suudan seda, kuna mul on selleks veel suured plaanid. Sellest täpsemalt räägin hiljem. Selles blogipostituses pidin rääkima, miks, kus, millal ja kuidas ma Madagaskarile lähen. Alustan algusest: 11. klassis ei viitsinud ma enam koolis käia, õppida ning muud sellist (see ei tähenda, et ma ei teinud midagi koolis, mulle on hinded liiga tähtsad selle jaoks). Pidime tegema uurimistöö, mis vajas palju aega, ning lisaks olin ma ju ka ÕE president ning MÕTE aseesimees, mis nõudis ikkagi väga palju aega. Kõik see pluss kool oli veidi liiga palju. Sellest tuligi see mõte, et ma ei taha pärast keskkooli lõpetamist kohe ülikooli edasi minna. Mind hetkel ei köida tööturule sisenemine, kuna mul on veel terve elu aega töötada, mille pärast otsustasin, et tahan minna vabatahtlikuks. Vabatahtliku aasta on Saksamaal palju populaarsem, näiteks läks mul üks tuttav Tšiilisse. Lugedes tema blogi hakkas mulle see mõte palju rohkem meeldima. Sa oled aasta täiesti võõras riigis, keelt ei oska väga hästi ning sa aitad inimesi. Mõne jaoks õudusunenägu, kuid mulle on see paradiis (veidi ka õudusunenägu). Pärast tuttava koju jõudmist, soovitas ta mulle väga, vahetusaastale minna. Miks siis just Madagaskarile? Mul oli paar kriteeriumit, mille järgi valisin endale riigi:
Prantsuse keel on minu jaoks tähtis, kuna olen seda alates 6. klassist õpinud ning selle kooliaasta eesmärk on teha B2 tasemel eksam, mis valmistab mind ka veidi rohkem Madagaskari jaoks ette. Mulle väga meeldib prantsuse keel, sest see kõlab minu jaoks väga ilusasti ja on ka kasulik, kuna ikkagi päris palju riike räägivad prantsuse keelt. Kuna Madagaskar on saareriik, ei saa ta väga palju teistega sõdida, mis on muidugi hea. Mis on aga Aafrikas levinud, on kodusõjad. Ka seda ei ole Madagaskaril hetkel (loodame, et see jääb ka niimoodi). Poliitiliselt on ainuke konflikt olnud 2009. aastal, kui oli mingi jama riigipea ning Antananarivo (pealinn) linnapea vahel. Looduskatastroofe ei esine seal ka tihti. Jaanuari ning aprilli vahel on tugevad troopilised tsüklonid ehk orkaanid, kuid orkaanid on pigem idarannikul. Mind see siis otseselt ei puududa, kuna hakkaksin elama Nosy-Be saarel, mis asub läänes. Minu jaoks on ka oluline, et saaksin veeta oma vabatahtliku aasta arengumaas. Kui teeksin oma vahetusaasta näiteks Kanadas, kus mõndades kohtades räägitakse ka prantsuse keelt, siis ei oleks see minu jaoks huvitav. Kindlasti oleks seal veidi teistsugusem kui Eestis, kuid minu jaoks ikkagi mitte piisavalt. Mulle meeldivad täiesti teistsugused asjad. Kanadas oleksin ikkagi tsivilisatsioonis ja ei oleks oma mugavustsoonist väljas. Lugesin, et selles kohas, kus ma elaksin, ei oleks internetti ega ka väga elektrit. Süüa tehakse põhimõtteliselt kuskil väljas ning ka majad pole kõige mugavamad. See ongi just see, mis teeks selle vahetusaasta huvitavaks. Ma ei viitsi enam vaadata arenenud maade inimesi, kes võtavad kõike iseenesest mõistetavalt, ei oska tänada ning istuvad ühistranspordis ainult telefonis. Tahan teada, kas saab ka teistmoodi elada. Loodan, et ka mina olen siis pärast seda aastat võibolla vähem telefonis jms. Juba jälle kirjutasin nii palju, ups... Aga kuu aja pärast saate jälle midagi uut teada! Sinnani, head aega! :)
0 Comments
|
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|