Nüüd tuleb veidi kurvem blogipostitus.
Oleme sõbrannaga nalja teinud, et ta võiks mind ju kunagi Eestis külastada, aga tegelikult ei ole see mitte kunagi võimalik. Enamus malagassidest pole isegi passi, sest neil pole lihtsalt vaja. Passi on reisimiseks vaja, aga nemad ei saa kunagi reisida. Kui minu jaoks on 1200-eurone reisipilet juba väga-väga palju, siis on see kohalikele hiiglaslik summa. Selle eest saab põhimõtteliselt juba maja osta. Nii et reisimiseks on vaja kedagi, kes maksas pileti kinni: kas siis rikkad sugulased Prantsusmaal, mingi organisatsioon või sa otsid endale eurooplasest naise/mehe. Isegi kui sul makstakse lennupilet kinni, mis juhtub väga-väga harva, siis sul on ikkagi probleem. Sa pead endale passi tegema. Selleks pead minema pealinna, mis on 24-tunnine reis paadi ja taxi brousse'ga. See jällegi maksab. Siis sa pead kuskil Antananarivos ööbima, mis maksab jällegi. Isegi kui sa saad oma passi kätte, siis on sul ikkagi viisat vaja. Ma nägin pealt, kui keeruline on saada kohalikule viisat. Sul ei piisa lihtsalt taotlusest, vaid keegi peab sulle n-ö soovituskirja kirjutama, kus ta selgitab ära, et miks ta peaks viisa saama jne. Muidugi selleks, et viisat saada, pead veel teist korda Antananarivosse sõitma, mis maksab kohalikule väga palju raha! 10 000 Ariary on umbes 3 Eurot. Euroopas ma mõtleks, et kolme euro eest ei saa mitte midagi. Siin ma mõtlen, et 10 000 Ariary eest saan osta nii palju asju! Ma saan käia kolm korda Street Foodil lõunat söömas! Selles ongi probleem! Ma arvan, et sõit pealinna maksab umbes 10 Eurot, mis ei ole absoluutselt palju, aga kui sa mõtled, mida kõike sa saaksid siit osta selle eest, siis see ei ole asja väärt. See ongi kurb tõde. Isegi kui sul on keegi, kes toetab sind rahaliselt, siis see on ikkagi nii raske protsess. Mul on lihtsalt nii kahju nendest inimestest siin. Minu jaoks on reisimine väga tähtis osa mu elust ja mulle meeldib reisida ja teiste kultuuridega tutvuda. Kui ma mõtlen, et mina ei saaks elu sees mitte kuhugi reisida, ainult istuksin ühes ja samas riigis, ma ei tea, mis siis saab. Isegi kui sa oled Euroopas vaene, sa saad ikkagi reisida, vähemalt 1-2 korda elus. Aga siin ei saa isegi mitte seda...
0 Comments
Käisin eile oma sõbranna lõpetamisel. Ta lõpetas ülikooli ja sai vahatra diplomi. See on sarnane bakalaerusele, aga kestab ainult kaks aastat. Pärast seda saab ühe aasta veel õppida ja siis saab baka kätte.
Alguses ma ei saanud üldse aru, kuhu mind kutsuti, sest ma mõtlesin, et kuidas ta keset kooliaastat oma diplomi kätte saab?? Tuleb välja, et ülikooliaasta algab märtsis ja lõppeb novembris. Novembrist märtsini on neil 4-kuune vaheaeg. Tseremoonia algas sellega, et lõpetajad tegid rongkäigu läbi linna. Nagu Madagaskaril tavaks, alustati muidugi pool tundi hiljem kui plaanitud. Ma ootasin teise sõbrannaga võimla ees, mida renditi selleks ajaks aktuse jaoks. Kui rongkäik kohales jõudis, avastasin, et päris mitu mu õpilast lõpetab täna. Kõik oli samades lõpetamisriietes lahedate kaabudega nagu Ameerikas tavaliselt ollakse. Aktus ise oli tegelikult sama nagu Euroopaski: palju igavaid kõnesid. Kaks erinevust oli aga. Selle asemel, et kutsutakse külalisesinejaid, kes tantsiksid või laulaksid, laulsid õpilased ise ja tantsisid. Nad tantsisid kohalikku tantsu ja kutsusid külalisi ka tantsima. Õpetajad laulsid ka oma õpilastele. Teine erinevus on see, et korraldajad ei saanud absoluutselt tehnikaga hakkama. Mitte midagi ei olnud kuulda ja mikrofoon kriukses. Laulud oli väga halva kavliteediga. Muidugi oli ka kõik natuke kaaos, sest õpilased ei teadnud, millal kust tulla. Mäletan, et ma pidin küll enne lõpuaktust harjutama, kust tulla ja millal mida teha. Tegelikult ei olnud see ainult selle ülikooli lõpuaktus, vaid ka keskkooli ja põhikooli lõpuaktus. Nemad aga ei saanud mitte mingit diplomit, nad lihtsalt istusid seal terve aja. Ma ei tea, mida nad seal tegid... Lisaks ei olnud üldse palju külalisi. Õpilasi oli palju-palju rohkem kui külalisi. Tavaliselt on niimoodi, et ühe lõpetaja kohta on umbes 10 sugulast, aga saal oli külalistes tühi. Sain teada, et enamus peret näevad aktust kui aja raiskamist ja ei tule sinna selle pärast. Väidetavalt on aga väike pidu pärast kodus, kus vanemate ja vendade, õdedega. Ma igatahes olen megauhke oma õpilaste üle, et nad said oma diplomid kätte!!! Pildid lõpetamisest saate siin näha. Me õpetame vaba õppekava järgi, mis tähendab, et koordinaator paneb hooaja alguses teemad paika ja siis järgime lihtsalt nimekirja. AGA me tahame, et õpilastele meeldiks inglise keele õppimine ja mitte kõik meie õpilased on huvitatud inglise keelest!
Näiteks kui me koolis õpetame, on meil ühes klassis 50-60 õpilast ja kindlapeale ei meeldi igaühele inglise keel! See tähendab, et meie ülesanne on teha tund piisavalt huvitavaks, et isegi kui sulle ei meeldi inglise keel, siis sa ikkagi teed tunnis kaasa, sest tund on tore! Nii et väikestega kasutame hästi palju mänge! Hetkel õpetan nädalapäevi. Muidugi peab alguses harjutama, kuidas päevi hääldatakse ja siis kirjutavad õpilased kõike oma vihikusse, aga SIIS tuleb mäng! Sel korral mängisime mängu palliga. Kõik tõusevad püsti, üks alustab palliga ja ütleb "esmaspäev", too viskab palli järgmisele ja tema peab ütlema "teisipäev" jne. Kes valesti ütleb, peab maha istuma. Niimoodi nad õpivad päevi ja samal ajal on neil lõbus, palli visata. Mitte ainult koolitundides mängime mänge, vaid ka tundides, kus õpilased käivad vabatahltikult, on meil suur rõhk mängudel. Mängud meeldivad ju kõigile! Minu arust on selline õpetamisviis palju parem, sest ma mäletan koolitunde, kus õpetaja lihtsalt seisab su ees ja räägib mingit juttu ja üldse ei ole huvitav!!! Muidugi on see mulle kui õpetajale rohkem tööd, sest ma pean alati mõtlema, kuidas ma saan õptitut efektiivselt mänguga siduda! Õpetame viies erinevas asutuses.
1) Ecole frere: See on algkool, kus meil on pooletunnised tunnid. Rääkisin sellest ka juba varem. Kokku õpetame 12 klassi ning inglise keel on pigem algtasemel. Kooli juhitakse nunnade poolt, mille pärast peame kandma pikemaid riideid, nii et kõik oleks kaetud. Ühes klassis on umbes 50-60 õpilast. 2) Ecole soeur: Oleme alustanud nüüd ka seal õpetamist, kuna meil on praegu piisavalt palju vabatahtlike. Kool koosneb põhikoolist ja eelkoolist. Me õpetame eelkooli, mis koosneb kahest klassist. Ühes klassis on umbes 90-100 õpilast. Õpetame pigem titte asju ja palju laulmisega jne. Iga tund õpime näiteks ühe uue looma. Samad nunnad nagu ecole frere's juhivad ka seda kooli. 3) Põllumajanduskool: Minu absoluutset lemmikud! Õpetame ühte klassi, mis koosneb 13 õpilasest. Õpetame algtasemel inglise keelt, aga veidi kiiremas tempos kui ecole frere's ja ecole soeur's. 4) Youth club: see on meil kaks korda nädalas. Üks kord algajatele ja teine kord edasijõudnutele, kuid tegelikult käivad samad inimesed mõlemal päeval. Õpilasi on umbes 30. Nendega teeme kõige rohkem asju koos ka vabal ajal, sest nad on pigem meie vanuses ja nende inglise keele oskus on väga hea. Nendes tundides on meil suur rõhk aruteludel. 5) Ambalahonko ja Antafondro tunnid: Ambalahonko on küla täpselt meie laagri kõrval, kus õpetame lapsi natukene ja oleme nüüd ka regulaarselt täiskasvanuid õpetama. Kõik väga algtasemel. Antafondro on küla, mis asub umbes pooletunnise jalutuskõigu kaugusel. Seal õpetame kohalikus koolis, kus on kolm klassi. Kokku on aga umbes 60 õpilast. Siuke mõnus väike külakool. Väike, palju inimesi, puidust. Põhimõteliselt iseloomustavad need kolm sõna ühe tavalise Madagaskari pere kodu. Kui sa just (kesk)linnas ei ela, on su majakene 100% puidust. Majakene ütlen selle pärast, et see koosneb anult ühest toast. Tuba on magamiseks ja söömiseks. Kui sul läheb hästi, magad voodis, kui mitte, siis on sul lihtsalt madrats maas. Kui sul läheb hästi, elab kolm inimesti ühes toas, kui sul läheb halvasti, oled kuuekesi ühes toas. Isegi kui su maja on siis natukene suurem, pole sul ikkagi ruumi. Näiteks käisin nädalavahetusel sõbranna juures, kes elab oma ema ja ühe vennaga koos. Neil on üks topeltvoodi ja üks üksikvoodi. Sa ulatud mõlemast voodis söögilauani ja kõndimiseks pole selle vahel ruumi. Väga kitsas igatahes.
Kus sa siis süüa teed? Väljas, ikka väljas! Pead ju ahju kütma! Süüa tehakse tulel, mida peab muidugi alguses põlema panema. Lõikad väljas juurvilju taldriku peal ja paned asjad potti ja see läheb tule peale. A kus sa käsi pesed? Ukse ees on ju väike kausikene veega! Seep? Seda pole! Kus sa vetsus ja pesemas käid? Kui hästi läheb, siis on sul Madagaskari vets, mis tähendab lihtsalt auk maas. Kui mitte, siis lähed käid meres vetsus. Pesemas käid ka seal samas meres või siis sugulaste juures. Sugulastel on ehk dušš. Ehk siis polegi vaja suurt maja. Ühest ruumist piisab küll! Ma küll ei tea, kuidas nad väljas kokkavad, kui vihmahooaeg on ja terve aeg vihma sajab, aga küll ma seda ka näen! Ma tegelikult ausalt ka tahtsin megatoreda blogipostituse sellest kirjutada, kuidas me ühe sõbranna juures kokkasime ja kuidas sain lähemalt Madagaskari söögikultuuri teada, aga siis põles sõbranna linnaosas maja...
Alustan siiski kokkamisest. Läksime ühe tüdrukuga sõbranna juurde, et tema juures kokata. Tegime pakopako, mis on põhimõtteliselt nagu pannkook, aga soolane ja friteeritud. Koosneb jahust, õlist, soolast ja veest. Maitseb aga imehästi. Seda saab kas niisama süüa või siis meie tegime juurde hakkliha segu. See koosnes sibulatest, tomatitest, küüslaugust ja hakklihast. Praed rohkes õlis. Seda panime siis pakopako peale. See oli megahea! Sel ajal, kui me seda tegime, nägime aga, kuidas inimesed hakkasid äkki ühes suunas kõndima/jooksma. Uurisime, mis juhtus ja tuleb välja, et kuskil põleb. Siis äkki hakkasid kõik tagasi jooksma. JOOKSMA! Me olime nagu appi, mis nüüd juhtus. Sõbranna saatis mind ja teise tüdrukuga ruttu minema, me mõlemad ei saanud aru, miks, aga jooksime siis ka teises suunas. Mingi hetk peatasime ja nägime suurt musta suitsupilve kuskil kaugel taevas. Siis kui seda enam ei olnud (5min pärast), läksime tagasi. Tuli välja, et väidetavalt hakkas tuli liikuma meie poole. Tegelikult oli tuli aga nii kaugel, et see oleks vaevalt meieni jõudnud. Kokkasime siis edasi. Kui kõik söögid olid söödud, siis läksime koju. Möödusime aga maha põlenud majast. Tuleb välja, et põles maha kaks maja. Mitte midagi ei olnud nendest majadest alles. Kõik majad seal on ju puidust, põlevad hästi. Tuleb üks mu õpilastest mulle vastu ja räägib mulle, et see oli tema maja. Mul on nii kahju temast!!! Ega siin kindlustust vms ei ole. Kui maja põleb maha, siis seda pole enam ja sul pole enam midagi. Hea on, kui mingigi pere elab samas kohas, siis saab vähemalt sinna minna. Ilmselt pole enam mingi raha alles, sest ega nad pangas oma raha ei hoia. Muideks siin päästeametit vms pole. Külanikud ise kustutasid tule... Tuli algas elektririkkest vms. Nii et päev algas hästi kokkamisega, aga natukene kurb oli ka. Tänu kokkamisele tuli mul aga mõte, teha malagassi kokkamisraamat. Minu ju unustasin kindlasti kõik ära, mida ma siin teen. Panin juba praegu endale telefoni kirja, kuidas kõike teha.... Käisin täna esimest korda Hell-Ville's jooksmas. Juhhu! Ma olen päris uhke selle üle, sest mul oli juba ammu plaan minna jooksma. Kõige suurem mure ei olnud mitte jooksmine, vaid fakt, et kui ma jooksen, siis kõik vaatavad mind, sest 1. ma olen valgenahaline ja 2. ma jooksen. Selle pärast läksin 5.30 jooksma. Ma imestasin, et isegi sellisel kellaajal oli suhteliselt palju inimesi tänavatel. Tallinnas pole tavaliselt mitte kedagi. Siiski oli kolm meessoost inimest, kes pidid mind kommenteerima... 5.30 joosta on siiski parem kui päevasel ajal, kuna ei ole ka nii palav. Higistasin umbes sama palju nagu Eestis joostes.
Jooskmine on peaaegu ainuke sportimisvõimalus siin. On olemas korvpalli väljak. Kohalikud mängivad palju korvpall ning vahete vahel mängin ka mina. Väljak on muidu päris uus ja kena. Ühe tunni eest peab maksma 1000 Ariary, mis on umbes 30 senti. Kohalikele on see suhteliselt suur raha. Selle tõttu pole väljakul ka väga palju inimesi, mis on mõnes mõttes hea. Teine võimalus on staadion. Staadion, mis tegelikult ei ole staadion. See on lihtsalt muruväljak, kus ühes nurgas on prügihunnik ja teises on kaks väravat. Alguses mõtlesin, et ehk saan seal joosta, aga sinna jõudes mõtlesin ümber. Eriti kuna tee sinna pole ka kõige parem. See on sadama läheduses, kus kõik mehed istuvad ja naisi vaatavad. Kuskil pidi ka tennise klubi olema, aga seda juhib vazaah (välismaalane), nii et väga ei soovi sinna vanade prantslastega tennist mängima minna. Kui teil on mingid mõtted, mida saaksin siin teha, siis andke teada. Mõtlesin jooga peale, aga ei oska mitte kuskilt alustada. Igatsen sporti teha! Ma arvan, et pea igas riigis on traditsioonid ja uskumused veidi teistsugused seoses surmaga.
Kirjutan surmast/matustest, kuna üks väike poiss meie laagri kõrvalkülas suri ning neljapäeval oli Madagaskaril hingedepäev. Väike poiss, kes meil kõrvalkülas elas, oli vaimse puudega. Ta elas oma maailmas ja väiksed lapsed lausa kartsid teda, kuigi ta otseselt midagi hullu ei teinud. Ta käitus lihtsalt imelikud. Kahjuks ta uppus kolmapäeval. Kogu küla oli meeletult kurb. See pani mind tegelikult imestama, kuna keegi väga ei hoolinud temast ja kui ta tuli meie tundi „segama“ ja mõni täiskasvanu nägi seda, siis teda aeti minema ja löödi... Mulle tundus alguses, et keegi väga ei hoolinud temast, et ta lihtsalt on omapäi külas. Tundub, et inimesed ikkagi hoolisid temast. Surmapäeval oli neil „vaikusepäev“. Ei mängitud muusikat ning ei räägitud palju juttu. Järgmisel päeval ehk neljapäeval olid matused. Sinna kutsuti ka kõikide teiste külade elanikke. Matused ise olid muidu sarnased „euroopa“ matustele. Räägiti palveid ja mõeldi surnu üle. Kanti kas rahvuslike riideid või valget pluusi ja mustad püksid. Üks matuste osa oli aga ümber küla jooksmine. Keegi ei osanud väga seletada, miks see nii oli, aga ma arvan, et see toob surnule või ta perele õnne. Muideks enamus Madgaskari inimesi arvab, et pärast surma tuleb sul teine elu kellegi teisena. Pärast matuseid oli suur söömine. Lisaks annetasid ka kõik külaelanikud surnu perele raha, et nad saaksid paremini hakkama. Kogu külas oli tunda, et midagi oli juhtunud. Me ei õpetanud inglise keelt, sest see oleks „liiga rõõmus“ tegevus. Kogu küla oli vait ja istuti lihtsalt koos. Lisaks oli neljapäeval ka Madagaskari hingedepäev. Panin seda tähele selle tõttu, et mul oli neljapäeva hommikul tund ning me sõitsime mööda surnuaiast. Seal oli meeletult hulk inimesi. Ma pole veel kunagi nii suurt rahvamassi surnuaias näinud! Muidugi küsisin kohe, et mis toimub. Kuna tund jäi ära, möödusime tagasiteel jälle surnuaiast ja seal mängis isegi üks orkester ühe haua juures. Kogu tee väitel tulid meil inimesed lilledega ja rahvusriietes vastus. Võrreldes Eesti hingedepäevaga pole see mitte midagi. Kui Eestis on hingedepäev, siis ma ei näe pea kunagi inimesi surnuaias. Ainukesena näen küünlaid, mis näitab, et inimesed olid siin. Aga siin oli nii palju inimesi juba kell 8 hommikul. Nagu mõned teist on võibolla uudistest lugenud, siis hetkel on Madagaskaril katk liikvel. Esimene juhtum oli augustis ja siiamaani on juhtumeid olnud. Väidetavalt on neid aga vähemaks jäänud. Liikvel on kopsukatk, mida oli ka keskajal ja siis nimetati seda mustaks surmaks. Sümptomid on nagu pea igal raskemal haigusel palavik, oksendamine, kõhulahtisus, nõrkus ja kõha verega.
Õnneks on katk ainult Madagaskari maismaal, mitte siin, kus mina elan. Eile sain koordinaatorilt valeinformatsiooni, et Nosy-Be'l on nüüd ka üksikuid juhtumeid olnud. Ta luges seda World Health Organizationi lehelt, aga täna ta uuris kohalikes hailgates, kas neil on juhtumeid olnud, aga ei ole. Koordinaator arvas, et ilmselt mõtles ainult inimene, et ta on haige, aga tegelt pole, või mõni tahtis paadiga siia tulla, aga siis saadeti tagasi. Madagaskaril kehtestati nüüd reegleid, et kel katk on, ei tohi reisida. Avalikud kogunemised on ka keelatud. Miks see katk üldse nii hull on? Ma ei tea, kas teised katkud ka, aga igatahes see katk levib läbi õhu, nii et kui ma räägin kellegagi, kel on katk, või hingan sama õhku nagu tema, siis ma saan katku. Lisaks saavad ka kirbud haiguse edasi anda. Nii et kui ma eile teada sain, et Nosy-Bel on väidetavalt ka katk, siis tuli mõte, et ehk peaks lahkuma. Õnneks otsustasin koos vanematage ikkkagi selle vastu. Õnneks, sest nüüd sain teada, et ikkagi pole katku Nosy-Bel. Lisaks töötavad minu malaariatabletid "doxycyclin" ka katku vastu, nii et mul on nüüd nii malaaria kui ka katku profülaktika. Lisaks ei tohi keegi organisatsioonist maismaale minna ning me ei tohi enam "taxi colletif" või "taxi brousse"-ga sõita, sest need on just need kohad, kus see kõige paremini levib, sest sa oled mitmekesi ühes väikses autos. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|