Ma arvan, et pea igas riigis on traditsioonid ja uskumused veidi teistsugused seoses surmaga.
Kirjutan surmast/matustest, kuna üks väike poiss meie laagri kõrvalkülas suri ning neljapäeval oli Madagaskaril hingedepäev. Väike poiss, kes meil kõrvalkülas elas, oli vaimse puudega. Ta elas oma maailmas ja väiksed lapsed lausa kartsid teda, kuigi ta otseselt midagi hullu ei teinud. Ta käitus lihtsalt imelikud. Kahjuks ta uppus kolmapäeval. Kogu küla oli meeletult kurb. See pani mind tegelikult imestama, kuna keegi väga ei hoolinud temast ja kui ta tuli meie tundi „segama“ ja mõni täiskasvanu nägi seda, siis teda aeti minema ja löödi... Mulle tundus alguses, et keegi väga ei hoolinud temast, et ta lihtsalt on omapäi külas. Tundub, et inimesed ikkagi hoolisid temast. Surmapäeval oli neil „vaikusepäev“. Ei mängitud muusikat ning ei räägitud palju juttu. Järgmisel päeval ehk neljapäeval olid matused. Sinna kutsuti ka kõikide teiste külade elanikke. Matused ise olid muidu sarnased „euroopa“ matustele. Räägiti palveid ja mõeldi surnu üle. Kanti kas rahvuslike riideid või valget pluusi ja mustad püksid. Üks matuste osa oli aga ümber küla jooksmine. Keegi ei osanud väga seletada, miks see nii oli, aga ma arvan, et see toob surnule või ta perele õnne. Muideks enamus Madgaskari inimesi arvab, et pärast surma tuleb sul teine elu kellegi teisena. Pärast matuseid oli suur söömine. Lisaks annetasid ka kõik külaelanikud surnu perele raha, et nad saaksid paremini hakkama. Kogu külas oli tunda, et midagi oli juhtunud. Me ei õpetanud inglise keelt, sest see oleks „liiga rõõmus“ tegevus. Kogu küla oli vait ja istuti lihtsalt koos. Lisaks oli neljapäeval ka Madagaskari hingedepäev. Panin seda tähele selle tõttu, et mul oli neljapäeva hommikul tund ning me sõitsime mööda surnuaiast. Seal oli meeletult hulk inimesi. Ma pole veel kunagi nii suurt rahvamassi surnuaias näinud! Muidugi küsisin kohe, et mis toimub. Kuna tund jäi ära, möödusime tagasiteel jälle surnuaiast ja seal mängis isegi üks orkester ühe haua juures. Kogu tee väitel tulid meil inimesed lilledega ja rahvusriietes vastus. Võrreldes Eesti hingedepäevaga pole see mitte midagi. Kui Eestis on hingedepäev, siis ma ei näe pea kunagi inimesi surnuaias. Ainukesena näen küünlaid, mis näitab, et inimesed olid siin. Aga siin oli nii palju inimesi juba kell 8 hommikul.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|