Open Water sukeldumiskursus

Nagu lubatud, kirjutan natukene ka sukeldumiskursusest, mille läbisin.
Maailmas on erinevaid sukeldumisorganisatsioone, kuid üks kõige kuulsamatest või suurematest on PADI (Professional Association of Diving Instructors),  kus ka mina tegin oma kursuse.
PADI sukeldumises on erinevad astmed: open water diver, advanced open water diver, rescue diver, dive master ja dive instructor. Lisaks on veel mitukümmend lisakursust (nt kuiva kallipso kursus, deep diving, fotograafia kursus jne).
Mina tegin esimese astme kursus ehk open water diver. Selleks pidin lugema raamatu läbi ja pärast küsimustele vastama. See oli suhteliselt kuiv teooria, kuid kindlasti väga vajalik, et natukene aru saada, kuidas see füüsika sukeldumise ajal toimus. Mõned asjad tuletasidki koolis õpitud füüsikat meelde.
Põnevam osa oli muidugi praktika. Õnneks oli kursus väga hästi üles ehitatud. Alustasime sellest, et mulle näidati, kuidas varustust kokku panna. Sel kohal tuli teooria osas õpitu kindlasti kasuks, kuigi alguses oli ikkagi kõik väga segane. Tegin kursust inglise keeles ka, minu jaoks olid need kõik võõrsõnad (Seda arvasin sel hetkel. Tegelt tuleb välja, et ka eesti keeles ei tunne ma neid sõnu.) Pärast pidin ise ka varustuse kokku panema. Paar korda harjutasin ja siis tuli juba välja.
Ma ei mäletagi väga, et mul oleks olnud hirm vette minna. Teadsin, et alguses me ei lähe niikuinii sügavale. Tegime madalas vees lihtsalt erinevad harjutused. Näiteks pidin puhastama vee all oma maski veest. Kindlasti mõtled nüüd, et kuidas on see võimalik: vee all on ju igal pool vesi. Sel harjutusel on aga omad nipid, millega see pole üldse keeruline (vaata siit). Teisel harjutusel pidin võtma oma regulaatori (ehk siis see asi, mille kaudu ma hingan vee all) välja ja natuke aega ilma hingama ja uuesti sisse panema. Teine versioon sellest oli, et võtsin sõbra hädaolukorra regulaatori ja pidin natukene sellega hingama. Kõige tähtsam sel harjutusel oli see, et sa ei hoia hinge kinni, vaid hingad edasi. Reegel number üks sukeldumisel on üldse, et never ever ei tohi hinge kinni hoida, vaid peab alati edasi hingama. See jällegi füüsika: muidu lendavad kopsud õhku. Siis oli veel paar harjutust, et lihtsalt harjutada hingamist ja kuidas kogu see asi töötab. Seda tegime umbes üks kuni kaks päeva ja siis ma läksin esimest korda reaalselt sukelduma. Siis oli küll natuke hirmus.
Max sügavus oli muidugi ainult umbes 10m, aga siiski oli hirmus. Sügavuses tegime siis põhimõtteliselt kõik harjutused uuesti läbi ja siis vaatasime ringi ka.
Ma mäletan nii hästi, et mul oli hullult probleeme tõusmise ja alla minekuga. Ja ma kardsin hullult, et ma kogemata lõhun jalgadega loodust. Mingi hetk sain pihta siis sellele, et ma saan tõusda sellega, kui hingan sügavalt sisse, nii et ma ei pea kohe õhku juurde panema. Kokku tegime neli sukeldumist kursuse raames ning iga korraga läks paremaks. Viimasel korral saingi rahulikult juba üksi sukelduda, ilma et keegi ütleks mulle, et ma peaks õhku juurde panema vms.
Praegune eesmärk on sel suvel saada piisavalt sukeldumisi kokku, et teha järgmist kursust. Kokku pean saama 20 sukeldumist.