Ka laupäev algas varahommikul, kuna meie host läks ise ka matkama Alpidesse ning ta rong läks vara. Soojendasime ruttu oma söögi ja läksime hommikust sööma järve äärde, kus me eelneval päeval ujusime. Väga ilus vaade! Laupäevaks plaanisime matka mäele nimega Rigi. Selleks pidime sõitma umbes tund aega rongiga mäe ühele poole. Sel ajal me kahjuks magasime terve aeg ja ei vaadanud üldse aknast välja. Sihtkohta saabudes oli segadus, et milline see õige mägi on, mõlemal pool rongijaamast oli üks suur mägi. Õnneks olid igal pool sildid, nii et jõudsime õigele teele. Kuna plaanisime ööbida telgis mäe otsas, siis tassisime kogu varustuse kaasas: telk, magamiskott, söök ja riided. (Tähendab tegelikult Mait tassis suure koti, ma tassisin ainult söögikoti) Alguses polnud sellega probleeme, Maidul oli kerge samm, ma vahepeal virisesin, et on raske, aga saime hakkama. Vahepeal tegime kottidega vahetuse, kui ühel raskeks läks. Umbes poole peal eksisime ära, kuid me polnud ainukesed. Läksime lihtsalt mööda teed ja mingi hetk jõuame põllule, kus tee lõpeb ja silte pole. Õnneks tulid teised matkajad meile vastu ja küsisime, kas see on õige tee. Öeldi, et sealt saab küll, aga nemad ei leidnud õiget teed. Nojah, kõndisime pool tundi niisama vales suunas. Kõndisime siis nendega tagasi ja otsisime viimast silti. Leidsime seda peagi ja hakkasime õiges suunas kõndima. Kõndisime natukene enne lõunapausi vist kellegi võõrast aiast läbi, igatahes istus seal mingi pere ja sõi ja meie kõndisime nende lauast mööda. Samas neil olid ka matkariided seljas?! Selle majakese juures tegime siis lõunapausi. Varastasime maja juurest vett kraanist, kus jooksis vesi suurde kaussi, mis oli vist mõeldud lehmade joogiveeks. Vesi oli läbipaistev ja maitses normaalselt, nii et kõlbas küll joomiseks! Lõunapaus leivade ja konservkalaga tehtud ning siis läks matk edasi. Silt näitas, et tuleb mäest üles minna, nii et läksime üles. Mäekese otsas aga oli maja ja lehmad. Läksime siis uuesti alla, sest tundus vale tee olevat ja me ei leidnud õiget teed. Vastutulev matkaja ütles meile aga, et on ikka õige tee ja andis meile oma kaardi. Läksime siis uuesti üles…. Vaikselt hakkasid jalad juba valutama…. Valikuid polnud ja ülesse me ikka jõudsime. 4h10min asemel kõndisime meie umbes 6h. Tippu jõudsime muidugi siis, kui kõik pilved ees olid. Poole tunni pärast oli see aga läinud ja meile avanes ilus vaade 1800m kõrguselt. Kuna kell oli juba 6, hakkasime vaikselt telkimiskohta otsima. Ma siiamaani ei tea, kas telkimine on sel mäel lubatud või mitte… Igatahes saime ööbimiskoha väikse künka taga, kus meid polnud väga näha ja läksime varakult magama, et järgmisel hommikul vara ärgata! Vaata lõbusaid videosid siit.
0 Comments
Kaua oodatud 4-päevane puhkus algas reedel, 17. augusti varahommikul kell 4. Eelmisel päeval saime asjad kiiruga pakitud ja vajalikud asjad ostetud. Mait ja mina pole kunagi ainult kahekesi lennanud ja Mait pole üldse eriti lennanud (mille pärast ta pidi ka kogu aeg aknakoha saama!). Jõudsime Zürichisse kella 10ks ja pärast rongipiletite ostu sõitsime otse oma reedese koju juurde. Leidsime läbi couchsurfingu hosti, kelle nimi on Mathias. Ta ise on Saksamaalt pärit, on aga umbes 6 aastat Zürichis elanud. Ta maja oli 5min Zürichi järvest, nii et läksime kohe järve ujuma, sest nii palav oli. Pärast seda pidi Mathias minema tööle ja meie läksime linna avastama. Tegime nagu ikka vaatamisväärsuste ringi läbi linna ja sõime vahepeal jäätist. Pildid räägivad enda eest. Zürichis paneb mind imestama, et linn on lihtsalt keset loodust. Ühel pool on megasuur järv, teisel pool on mäed. Järve juures saab põhimõtteliselt igal pool ujuda (meie hosti järgi saab seda vett isegi juua), ainult ühelt poolt teisele ei tohi laevaliikluse pärast ujuda (1-2 korda aastas on üritus, kus ujutakse koos teisele poole). Muideks Zürich ise pole üldse suur, seal elab ainult 400,000 inimest. Mis Zürichit suureks teeb, on äärelinnad selle kõrval. Ka meie reedene host tegelikult ei elanud Zürichis, vaid Kilchbergis. Rongiühendus on aga nii hea äärelinnade ja Zürichi vahel, et sa ei panegi tähele, et see on teine linn. Üleüldse on infrastruktuur Šveitsis väga hea. Näiteks saavad noored umbes 1500CHF eest osta pileti, millega nad saavad igal pool Šveitsis ühistransporti tasuta kasutada?! Paljud noored ei tee sellepärast ka juhilube, kuna ei näe sellel vajadust (ja kui teevad, siis sõiduauto on uhiuus BMW). Meie host rääkis, et mõned näiteks elavad Bernis ja käivad Zürichis tööl või vastupidi - 115km ja 1h20min vahet! Õhtul tegime oma hostiga veel süüa ja rääkisime niisama juttu. Meie host teadis, kus on Eesti ja mis veel huvitavam oli: ta teadis RailBalticu projekti. Juhu! Aga aitab jutust, vaadake nüüd pilte! Maja 5. pildil on plastilise kirurgia, rinnavähi uurimise, spordikirurgia ja näokirurgia tsentrum.
Pühapäeval oli äratus juba kell 7, kuid väsinud ma ei olnud. Mõtlesin, et 28m sügavusel peab nüüd küll teistsugune tunne olema. Aga ei! Lihtsalt võtab natukene rohkem aega, kuni alla saad, aga muidu on sama. Kuna all on pimedam, anti meile taskulampi ka kaasa. Öeldi, et tuleb kogu aeg lambist kinni hoida, et kaduma ei läheks ja kuhugi vastu ei lähe (kuigi on ka paelaga käe ümber kinni). Nii ma siis hoidsin sellest kinni. Kahjuks ei olnud mul siis aga vaba käsi, et nöörist kinni hoida, mis aitaks mul alla sukelduda. Kuna ma pole veel nii proff sukeldumises, ei oska ma väga hästi kontrollida, mis kiirusega alla lähen. Kui liiga kiiresti lähen, siis lähevad kõrvad katki, sest keha ei suuda rõhuvahet taastada. Kui liiga aeglaselt, siis saab enne õhk otsa, kui üldse alla jõuan! Niisiis aitab mul nöörist kinni hoidmine, et ma liiga kiiresti alla ei läheks. Kahju ainult, kui ükski käsi vaba pole… Instruktor märkas, et ma nagu kuidagi üritan seal nöörist kinni hoida, aga väga hakkama ei saa, nii et ta hoidis mind ise kinni ja sain rahulikult alla minna. Kolmas vrakk on nimega Altair (Saksamaa päritoluga ja hukkus 1917. a) ja see oli küll päris uhke! Nägime kahureid laeval ja ankru, millest tal oli lausa kaks! Väga uhke laev! Neljas ja sellega ka viimane sukeldumine oli vrakil Dolphin, mis hukkus 1867. aastal ja on Hollandi päritoluga, ning see asus ka 28m sügavusel. Kuna teistel hakas külm, läksin ainult kaheses grupis ühe teise instruktoriga. Viimane sukeldumine oli kõige hirmsam, aga ka kõige ilusam. Hirmus sellepärast, et mul tuli vee all regulaator suust. Ma mõtlesin, et nüüd ma küll suren. Natuke läks vesi kurku, aga siis panin ruttu regulaatori suhu, kus ma mõtlesin uuesti, et suus ikkagi vesi, et kuidas ma selle seal välja saan. Kaua mõelda ei saanud ja keha ju automaatselt hakkab hingama, kui õhupuudus on. Ehk siis ma lihtsalt hingasin ja vesi läks igalt poolt välja. Pärast mõtlesin, et muidugi, niimoodi see käibki! Partner küsis, kas kõik on ok. Ma näitasin, et ok, ja siis läksime edasi. Ma korraks mõtlesin, et sukeldumisel saab ikka nii kergelt surma saada, aga siis nautisin ikka ülejäänud sukeldumist! Tegime tiiru ümber laeva ja ka see oli väga uhke ja suur! Kõige lahedam vaade oli, kui vaatasime laeva aknast laeva sisse ja ülevalt just sukeldus keegi lambiga, nii et nägime lambivalgust laevas. Vot see oli nagu filmis! Mingi hetk küsis partner, et kas mul külm on, vastasin, et kõik ok, lähme edasi. Mõni hetk hiljem mõtlesin, et vist ikka on külm, ma ei tunne enam sõrmi ja varbaid, need on täiesti jääs. Ups… Niikuinii läksime natukene pärast seda ülesse. Vaatasin lõpus, kui palju mul õhku alles jäi 200barist: ainult 50bari!!! (50 baril algab punane alampiir, kus peaks hakkama ülesse minema, muidu võib õhk otsa saada!). Mida ma kõikidel sukeldumistel imestasin: need laevad on umbes 100 aastat või isegi kauem vee all olnud. Kuidas need ikka veel seal alles on?! Laevad olid ju kõik puidust! Lahe oli vaadata, kuidas merekarbid on ennast puidul sisse seadnud ja vahepeal oli natuke liiva ka! Kokkuvõtte: nädalavahetus oli lahe! Sukeldumine on veel lahedam ja ma täiega nautisin oma minipuhkust! Esimesesest osast saad lugeda siit. Pildid pärinevad ka esimesest vrakist.
|
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|