Eile oli rõõm suur, kui mu ema kirjutas mulle, et mu viisa jõudis lõpuks kohale. Mõtlesin juba, et oleks võinud üks päev varem tulla, siis ei oleks uut passi taotlenud ja raha raisanud. Muidu uus pass sai ka eile valmis, aga las ta siis olla seal 5 kuud ja hiljem lähen järele.
Nüüd tuleb see AGA. Nad andsid mulle vale viisa. Ma ei saa aru, mis selle naise peas toimub, tundub, et väga midagi (ma tavaliselt ei ole nii kuri, aga närvi ajab juba). See viisa, mida ta mulle andis, kehtib kuu aega. Ma päris täpselt ei saa aru, kas või kuidas ma seda pikendada saan, aga see ei ole kohe kindlasti see, mida palusin. Küsisin siis saatkonnas üle, et mis värk on. Vastasid, et jah, me andsime sulle teise viisa, sest sa ei saatnud meile tööluba. Ma ütlesin neile, et ma saadan selle hiljem, sest organisatsioon ei saa seda samal päeval täita. Tundub, et nad lihtsalt ignoreerisid seda. Aga kas see pole tore, et ma saan jälle nendega seal Venemaal suhelda? Nii igatsesin seda!!! Aga küll saab korda, vähemalt saan sinna, kui kauaks, seda siis vaatab :) Pakkisin juba paar asja kotti ka ja homme siis suur pakkimine. Mul on nüüd iga päev lahkumise protseduur. Eile ütlesin viimast korda head aega trennis ja täna tööl. Oleks eile trennis juba peaaegu nutma hakanud...
0 Comments
Lubasin kirjutada oma seiklustest viisaga. Lõpetasin eelmisel korral sellega, et Madagaskari saatkond said mu dokumendid kätte. Ehk siis 2. augustil nad said mu dokumendid kätte ning lubasid, et samal päeval nad teevad mu viisa valmis. Ahaha. Muidugi nad ei teinud, sest mul väidetavalt puudus tööluba. Siis nad saatsid mulle dokumendi, millest ma väga aru ei saanud ja mida pidin täitma. Pärast nad ütlesid, et organisatsioon peab täitma. Kellele ma selle saatma pean, seda nad ka ei öelnud. Siis pidin organisatsiooniga rääkima. Nemad jällegi ütlesid, et mul pole vaja seda.
Küsisin inglisekeelset dokumendikoopiat, saatkond kirjutas, et kõik seadused ja dokumendid on prantsuse keeles. Naljakas oli muidugi see, et kui ma vaatasin Prantsusmaa Madagaskari saatkonna lehte, siis ei olnud sellest tööloast mitte midagi kirjas. Aga ei, seaduses on see nii kirjas väidetavalt. Saatsin siis dokumendi organisatsioonile. Kuna kontoriinimesed seda täita ei osanud, saadeti see Madagaskarile. Muidugi võttis dokumendi täitmine kolm päeva aega, sest nad ei käi ju iga päeva arvutis. Mõtlesin, et samal ajal tegelen siis sellega, kuidas nad mu dokumente tagasi saadavad, sest ega nad oma ajudega väga ei mõtle. Nüüd tuleb kõige naeruväärsem koht. Nad ütlesid, et ma pean ise sellele järele tulema, et neil ei saa keegi seda posti viia. Oot, wait a second. Misasja? Siis ma seletasin neile, et see sama inimene, kes selle posti juurest vastu võttis, võib selle nüüd ka uuesti sinna viia. Siis see inimene seal sai kurjaks ja ütles, et mina ei ole see inimene, kes peaks neile ütlema, kuidas nad oma tööd peaksid tegema. Igatahes läks meil seal siis natukene vaidluseks, sest väidetavalt polnud sellist inimest jne. Seletasin neile ära, et see ei saa ju nii raske olla, mul on kõik juba ette valmistatud: ümbrik minu aadressiga ja kupongid, mis n-ö maksavad selle eest. Järgmine hetk tuleb meil teatega, et mu pass on teel.... Siiamaani on teel kahjuks. Juba 2 nädalat ja kaks päeva. Peaks nagu kohal juba olema. Aga ei ole. Loodan, et hiljemalt reedeks on kohal. Taotlesin täna kiirpassi, et juhul, kui kohale ei jõua, saab vähemalt sinna reisida, kui kauaks, see on siis juba teine küsimus... Hästi paljud küsivad praegu, kas ma olen ärevil ja kas ma juba ootan, et ma lõpuks seal olen. Kui aus olla, siis ma väga ei tunne midagi. Mulle vist ei jõua veel kohale, et ma olen tõesti kahe nädala pärast Madagaskaril. Mulle tundub, et see 2. september on pigem kahe kuu pärast. Samas kuidagi mõtlen ikkagi, et ma peaks olema 100% oma sõprade ja perega, sest mul pole ju enam väga palju aega jäänud. Ma isegi ei tea, millal ma kohvri pakin? Millal ma lennujaama lähen? Kas mul ikka on kõik ostetud? Millal ma veel jõuan poodi minna, et vajalike asju osta? Mida ma üldse kaasa võtan?
Kogu see asi on pigem suur segadus mu peas, et ühelt küljelt ma nagu lähen kohe, samas on ikkagi veel natukene aega. Ma kohe varsti ei näe enam ühtegi tuttavat vähemalt 5 kuud. Mida ma jõulude ajal teen? Ma töötan veel 31. augustini, ilmselt pakin 1. septembril asju ja 2. septembril on minek. Ma arvan, et siis kui ma reaalselt juba kohal olen, jõuab kõik minu pähe, et tõesti olen Madagaskaril. Lugesin Madagaskari reisiraamatu läbi, mille ostsin Saksamaalt. Okei, päris läbi ei lugenud. Lugesin üldiselt Madagaskari kohta ning siis veel eraldi oma saare kohta.
Mõtlesin, et jagan ka teiega huvitavaid fakte Madagaskarist. Madagaskari on mõnes mõttes sarnane Indiale. Madagaskaril elab 17 või 18 hõimu (täpselt ei mäleta), aga keel on ühine. (Sain tänu oma armsale India kolleegile teada, et Indias ei räägi kõik sama keelt.) Hõimud tekkisid sellest, et nii Aasiast, Euroopast kui ka Aafrikast tulid inimesed Madagaskarit vallutama. Ma arvasin, et prantslased olid esimesed, kes Madgaskari vallutasid, aga olid hoopis aasialased. Pärast seda tulid alles prantslased ja jäid sinna kuni 1960. aastani. Kõige esimesen vallutasid prantslased aga Lääne-Madagaskari. Nad annekteerisid kõige esimene just Nosy-Be. See saar, kuhu ma lähen! Siis nad jõudsid mandrile. Rääkides täpsemalt minu saarest, siis Nosy-Be tähendab tõlkes "suur saar". See ongi kõige suurem saar Läänes. Kaardi peale vaadates panin tähele, et kõik ümbritsevad saared on ka nimega "Nosy". Nosy-Be pealinn on Hell-Ville. Paljud ilmselt arvavad, et tegu on põrgu linnaga, sest inglise keeles tähendab sõna "hell" põrgu. Seda sama arvati ka vanasti. Usuti, et selles linnas juhtus midagi halba. Tegelikult nimetati linna ühe prantsuse kindrali järgi. Mulle jäi meelde ka see, et seal on hästi palju pühi, kus ohverdatakse loomi. Mingi püha oli pühendatud surnutele. Sel pühal kaevatakse surnuid perehauas, tassitakse nende luid läbi linna laulu ja tantsuga ning siis viiakse uuesti hauda värskedesse laibalinadesse. Seda püha natukene kardan. Käisin täna apteegis, et osta reisiks vajalikke ravimeid. Mõtlesin, et käin seal poolteist tundi, aga käisin ainult 40min. Kuigi ma ei oodanud seda, siis sain ma sealt ka peaaegu kõike: 20st ravimist sain 17. Ma ei saanud ainult steriilset nõela (parasiitide eemaldamiseks, apteeker pole sellest kuulnudki, aga see oli mul organisatsiooni nimekirjas), malaaria tablette (unustasin küsida, aga ilmselt poleks neid niikuinii olnud) ja sääsetõrjevahend (neil pole nii tugevat). Ehk siis pean minema ikkagi nakkushaiguste kliiniku apteeki, kus on kindlalt malaaria tablette ja ilmselt on seal siis ka see tugev sääsetõrjevahend. Ma küll ei tea, kuidas ma neid oma ravimite karpi mahutan, aga küll ma siis tekitan kuidagi ruumi. Igatahes riideid ma vist väga palju ei saa kaasa võtta, kuna mul on juba 8-liitrine ravimite karp. Lennukis on ka ainult 23kg lubatud.... Mõeldes mu pealkirjale, pean ju ka ütlema, kui palju need kõik ravimid kokku maksid. Kokku tuli 116,47€. Ehk siis ma tegin täna kaks uut rekordit: olin esimest korda üle poole tunni apteegis ja kulutasin ka esimest korda seal nii palju raha. Kui kedagi huvitab, mida ma kõike ostsin, siis kerige natukene alla poole. Minu ostunimekiri:
Lisaks andis emps mulle kaasa sandli õli, mis on kuiva naha vastu, ja after burn aloe vera geeli, mis on pärast päikesepõletust hea nahale panna. Ilmselt on mul seda alguses ka päris palju vaja, kui ma veel ei tea, kuidas ennast õigesti kreemitada. Pärast Hooandja projekti õnnestumist on kõik natukene rahulikum. Ma ei pea enam muretsema, kas ma ikka saan raha kokku. Selle pärast võtan nüüd kõike natukene rahulikumalt ning tahan viimased paar nädalat enne oma reisi sõpradega ja perega nautida.
Selle nädala plaan on üles kirjutada, mida ma pean kõike ostma. Näiteks tean juba praegu, et ma pean päris palju meditsiinilisi asju ostma. Käisin eelmisel nädalal ka Merimetsa reisimeditsiini nõustamises. Hästi armas tädi oli seal, soovitan! Sain nendelt nimekirja, mis tablette jms pean ostma. Arst soovitab kaasa võtta valuvaigisteid, kõhulahtisust leenvendavaid preparaate, allergiaravimeid ja siis muidugi sääsetõrjevahendit ja päikesekreemi. Kas te teadsite, et malaaria moskiitod on ainult öösiti aktiivsed? Õnneks on mul selleks ajaks moskiitovõrk ümber voodi! Lisaks ei lähe moskiitod ka läbi riiete. Ilmselt selle pärast öeldaksegi, et tuleb pikad riided selga panna. Päevaste moskiitode eest tuleb ennast ka kaitsta, sest nemad kannavad muid haigusi endaga kaasas. Sääsetõrjevahendi asemel soovitas arst kasutada sidruniheina õli. See on sääsetõrjevahendi naturaalne variant. Arvestades minu suhteliselt tundlikut nahka, siis sobibki mulle see variant rohkem. Parem kui iga päev endale keemiat nahale panna. Muidugi ei tohi ka malaaria tabletid puuda. Sain neli pakki ja kui need tühjad on, ostan Madagaskarilt juurde. Organisatsioon andis mulle ka pika nimekirja, mida ma pean kõike kaasa võtma. Selleni ma pole veel päris jõudnud. Pean nimekirja tõlkima ja siis veel aru saama, mis see on. Ma loodan, et apteegis aidatakse mind ka natukene sellega. Selle nädala plaan ongi, teha nimekiri valmis ja ehk jõuab nädalavahetusel ka midagi osta. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|