Kaks korda nädalas õpetan põllumajanduskoolis, mis on n-ö ülikool. Seal peaksid mul teoorias kaks klassi olema, aga ma õpetan kõik korraga, sest meil on kokku ainult 12 õpilast.
Miks mulle meeldivad need tunnid rohkem kui algkooli tunnid? Esiteks on meil rohkem aega nendega. Meil on teisipäeviti ja neljapäeviti kaks tundi, nii et kokku neli tundi nädalas ainult 12 õpilasega. Ma õpin neid paremini tundma ja tean nende nõrkusi ja tugevusi. Teiseks on neid palju vähem ja nad on minu vanuses (17-25). Mõnega räägin ka pärast tundi veel natukene juttu ja huvitav on. Neid on ka kergem õpetada, kuna neid on vähem ning kõik on huvitatud inglise keele õppimisest. Kolmandaks on meil iga tund erinevad teemad. Tegelikult on meil kahe tunni jooksul alati kaks teemat. Algkoolis õpetame nädal aega täpselt sama asja, mis on lõpus päris igav. Siin on vaja rohkem ette valmistada, aga selle eest on ka huvitavam. Kuigi lapsed on nummid ja armsad (ja karjuvad palju), meeldib mulle siiski rohkem täiskasvanuid õpetada, kes on tõesti huvitatud ja tahavad keelt õppida.
0 Comments
Selle peaaegu kahe kuu jooksul, mis ma olen siin olnud, armus juba kolm poissi/meest minusse. Üks ütles juba pärast ühte kuud, et ma olen ta eluarmastus ja et ta teab mind nii hästi. Teine ütles alles hiljuti, et ma meeldin talle. Eelnevalt tahtis ta minuga kuhugi jalutama minna, kuid ma ei teadnud kuhu. Siis ta oli vahepeal lihtsalt meie maja ees ja kutsus mind ei tea kuhu kohta. Muidugi ma ei läinud mitte kuhugi temaga, sest ma ei tunne ennast väga mugavalt seda tehes, eriti, kui ma ei tea, kuhu me lähme. Kolmas räägib terve aeg minuga facebookis ja küsib imelikke küsimusi.
Rääkisin siis sõbrannaga Madagaskarist sellest, et nad on kõik veidi imelikud ja ta rääkis mulle, et peaaegu kõik noormehed meie tundidest tahavad endale vabatahtlikust tüdrukud. Nad loodavad niimoodi Euroopasse ja paremat elu saada. Harva on see tõeline armastus, aga enamus on ikkagi parema elu otsingul. Kuna mul on kopp ees nendega rääkimisest, siis ma ignoreerin neid ja räägin ainult tüdrukutega. Põhjus, miks ma üldse Facebookis nendega rääkisin, oli, et ma arvasin, et nad tahavad inglise keelt harjutada.... Sama juhtus ühe teise vabatahlikuga siin. Ta tegi eratunde ühe õpilasega, aga nüüd ta sai teada, et see poiss „armastab“ teda ja käib ainult selle pärast tundides. Teda ei huvita inglise keel üldse. Kogu see poiste jama oli ka põhjus, miks ma vahetasin oma Facebooki profiili pilti. Ma tahtsin neile selgeks teha, et mul on juba keegi ja et ma pole absoluutselt nendest huvitatud. Üks oli siis täitsa kurb: ta küsis minult, kas ma tahan tulevikus oma poisiga abielluda ja ma ütlesin jah. Siis ta ütles, et kahju, ta on siis hiljaks jäänud... Koordinaatoriga rääkides sain siis teada, et siin on see tavaline, et poiss avaldab armastust pärast kahte nädalat ja väidab, et tüdruk on ta eluarmastus. Mina lihtsalt naeran selle üle! Tegelikult pole need uued vaid üldse esimesed vetsud ja dušid. Üks vabatahtlikest algatas projekti, ehitada külale, mis asub meie laagri kõrval, esimesed päris vetsud ja dušid. Praegu nad käivad vetsus kas meres või kuskil metsas ning pesevad ennast väikese kraani all. See kõik pole väga hügieeniline ning eriti lapsed on tihti haiged. Küla elanikud ei tea hügieenist eriti palju ning ei pea tähtsaks, et pärast vetsus käiku peaks käsi pesema. Selleks, et küla elanikud saaksid selle tähtsusest aru ning saaksid kasutada kaasaegsemaid pesemisvahendeid, oleme teinud "gofundme.com" leheküljele projekti. Leheküljel saab ka näha, milline keskmine küla välja näeb ning mis olukord neil täpselt on:
www.gofundme.com/ambalahonko-toilets Õpetan kohalikus koolis nimega "Ecole Frere" (vendade (poiste) kool), mis oli vanasti kool ainult poistele. Muidugi on olemas siis ka "Ecole Soeur" (õdede (tüdrukute) kool). Seal me aga ei õpeta eriti tihti.
Madagaskaril on 1. klass CP, 2. klass CE, 3. klass CM1 ja 4. klass CM2. Neil on ka numbrid, aga nendest ma aru ei saa. 4. klass on neil näiteks 7. klass? Järgmisesse klassi pääsed ainult siis, kui läbisid eksami aasta lõpus. Iga üks ei läbi seda eksamit, nii et meil on paljudes klassides nii 8-aastased kui ka 14-aastased. Ma ei tea, kas need 14-aastased läksid lihtsalt hiljem kooli või äkki ei olnud vanematel vahepeal raha, nii et nad pidid ühe aasta vahele jätma. Või siis nad polnud lihtsalt tublid õpilased ja ei läbinud eksamit. Ühes klassis on meil 40-60 õpilast, mis ei ole tegelikult üldse väga hull, kuna nad on hästi kasvatatud. Klassis on alati ka üks kuni kaks õpetajat, keda lapsed kardavad. Nagu arvata võib, siis ei kohtle õpetajad lapsi just eriti hästi. Neid lüüakse ja kui nad reastumisel enne klassi minekut ei ole õiges kohas, siis neid tiritakse õigesse kohta. Esimest korda, kui ma nägin, kuidas lapsed reastuvad pärast vahetundi, mõtlesin, et ma olen kuskil armees. Poisid ja tüdrukud on eraldi ridades, kõik ühe käepikuse kauguses ning ootavad kuni õpetaja tuleb. Päevad on lastel muidu suhteliselt pikad. Alustavad 7.30 ja lõpetavad 16.30. Vahepeal on neil pooletunnine vahetund, kus saavad koolihoovis joosta ja mängida ning siis on pikem lõunapaus, kus enamus käib kodus lõunat söömas. Muidugi ei jõua kõik 3 tunniga koju ja uuesti kooli, kuna nende kodu on nii kaugel ja nad peavad kogu tee jalutama. Mis ained lastel on, pole ma veel väga aru saanud, aga ma tean, et nad õpivad palju prantsuse keelt ja neljapäeva hommikul lähevad kõik kirikusse. Ma olen nüüd juba paar saksa keele tundi teinud ja tegelikult pole see sugugi lihtne. Ma tegin isegi eraldi plaani tundidele, et kõik oleks rohkem organiseeritud ja loogilises järjekorras. Mul on iga kord pool tundi grammatika ja pool tundi mingi teema sõnavara jaoks. Mul pole õrna aimugi, kas see on hea plaan või kas ma teen kõike vales järjekorras. Probleem on ka selles, et mul on väga vähe aega saksa keelt õpetada, mille pärast palusin õpilastelt, et nad kordaksid kindlasti kodus, kuna meil pole tundides selleks väga aega. Nad on nii tublid, nii et ma arvan, et neil pole sellega probleeme.
Tegelikult oli üldse väga keeruline teada saada, mida ma kõike õpetama pean. Sakslasena teen ma nii palju asju automaatselt ja ma ei pea üldse grammatikat õppima. Ma tõesti ei tea, kuidas ma hakkan neile seletama, kuidas „ein“ (saksakeelne artikkel) käänata ja kui siis veel omadussõna juurde tuleb siis on veel teistmoodi. Ma ise ka ei tea, kuidas seda teha. Ma lihtsalt teen. Ma saan praegu aru, et ma olen endale palju tööd saksa keele tundidega teinud, aga ma tõesti loodan, et neil on ehk natukenegi kasu sellest. Ühe poisiga, kes oskab juba natukene paremini saksa keelt, räägin nüüd Facebookis ainult saksa keeles. Paluti kirjutada, mida ma Madagaskaril iga päev söön. Kui ma oleks kohalik, sööksin terve aeg ainult riisi (olenevalt rikkusest saaksin juurde juurvilju, enamus oleks siiski riis). Õnneks on meil veidi parem söök.
Meil on igaks nädalaks plaan, mida sööme. Hommikusöögiks on kõik erinev. Iga esmaspäev ja neljapäev on baguette, mis on imeline!!! (maitseb sama hästi nagu Prantsusmaal, aga maksab ainult 20 senti.) Teisipäeviti on Sebeda, mis on kohalik söök. See on nagu meie riisipuder, aga lisatakse kaneeli, suhkurt ja mett. Maitseb väga hästi! Kolmapäeviti on kas pannkoogid või puder. Hommikusöögiks pole väga midagi hullu. Lõuna- ja õhtusöögiks on tavaliselt sama söök. Sööme tavaliselt juurvilju või ube riisiga. Kui on hea päev, siis saame makaroone. Liha ei söö üldse. Juurviljad on aga alati erinevad ja ka oad oleme söönud erinevates vormides erinevate kastmetega. Neljapäeviti sõidame laagrisse ja siis on meil õhtuti treat night, mis tähendab, kui sa ühe euro ise juurde maksad, saad paremat sööki. Näiteks on meil olnud friikad, zebu liha, kanaliha või falafel. Alati on üks lihasööjatele ja üks vegetaarlastele. Neid on meil siin päris palju. Sööki teeb tavaliselt üks koordinaatoritest. Me aitame lihtsalt juurvilju lõigata. Kokkuvõtvalt võib öelda, et sööme riisi, ube ja juurvilju erinevates vormides. Vahepaladeks või magustoiduks saame banaane, mangot, papayat või muud puuvilja. Kõik maitsevad palju paremini kui Euroopas. Söök on üldiselt väga hea, igatsen ainult värskeid asju, kooki ja juustu. Tahaksin väga süüa salatit värskete tomatite, kurkide, lehtsalati ja juustuga. Kooki ma vist isegi saaksin siin teha ja arvan, et kunagi hiljem teen ka mõne hea koogi. Meil on ahjulaadne asi olemas. Juustu jaoks on mul ka juba plaan olemas: ostan mõnel päeval hea juustu ja söön siis selle ühe päevaga ära, sest meil pole külmkappi, kus asju hoida. Nii et kui Eestis tagasi olen, teate, mida lennujaama tuua!!! Läksime laupäeval väljasõidule Nosy-Iranjase, mis väidetavalt on kõige ilusama rannaga Madagaskaril. Liiv oli valge ja vesi oli läbipaistev, muidu väga midagi erilist ei olnudki. Palju huvitavam oli hoopis kohalikega pidutseda.
Nimelt oli samal õhtul neli pulma. Alguses mõtlesime, kas on üks mees ja neli pruuti või on ikka neli eraldi pulma. Selgus, et on ikka eraldi pulma. Pruudid tulid paadiga ning neid võeti vastu suure rahvamassiga ja lauluga. Laul oli aafrika moodi. Kõik külalised ja pruut liikusid siis küla keskele, kus oli üles pandud suur telk. Ma päris täpselt ei tea, kas tseremooniad leidsid aset järjest või olid kõik korraga. Igatahes olid inimesed umbes 3 tundi telgis ja räägiti midagi. Õhtul oli siis pidu. Huvitavaks läks, kui liitusime peolistega. Igal paaril oli oma pidutsemiskoht (ilmselt oma majakese juures) ja erinevates kohtades oli erinev muusika. Liitusime seal, kus oli enam vähem kõige parem muusika. Muidugi oli see siiski Aafrika muusika ja mitte, mida kuuled Euroopa klubides. Ma ise küll sellise muusika kohta ei osanud väga tantsida, aga kohalikud olid päris hea selles. Ma olen harjunud, et kui sa tantsid, siis sa tegelikult liigutad natuke puusad, hüppad ühelt jalalt teisele ja see ongi tants. Nende liigutused (eriti meeste omad) olid aga ikka väga palju teistsugused, vahel isegi koomilised. Läksid kükki ja jälle üles, vehkisid kätega ja jalgadega. Meenutas natuke rahvatantsu (kui muusikat välja arvata). Nalja igatahes sai! Veidi ebamugav oli, kui oli rahulik/romantiline tants ja iga Aafrika mees otsis endale "valgenahalise", kellega tantsida paaris. Ma tantsisin nendega ja lootsin, et laul lõppeb kiiresti. Lõpu poole leppisime aga ühe tüdrukuga kokku, kui keegi tuleb, siis me jookseme üksteise juurde ja tantsime kahekesi, niimoodi oli ikka parem! Me lahkusime umbes pool kolm peolt ja pärast väikest öö ujumist läksime magama. Kuid väga palju magada ei saanud, kuna kohalikel toimus pidu ikka hommikutundideni! Ja kell 10 alustasid uuesti! Olen olnud juba kuu aega vabatahtlik Madgaskaril ja ma kindlasti ei kahetse siia tulekut!
Mida ma olen kõike ühe kuu jooksul saavutanud? Ma olen kolmele õpilasele selgeks teinud, kuidas ennast inglise keeles tutvustada ning kuidas värvid inglise keeles on. Ma olen kuulnud imeilusaid luuletusi oma noortekeskuse õpilastelt. Mu telefon suutis sõitvast tuk-tukist pükste taskust lennata (õnneks polnud Iphone, nii et jäi terveks). Ma olen ostnud turul puuvilju. Maksin 1,40€ (5000 Ariary) ja sain vastu 10 banaani, 2 mangot ja ühe papaia. Ma olen ühe kuuga umbes 50 tundi inglise keelt õpetanud. Ma olen õppinud põhiväljendeid malagassi keeles. Ma olen leidnud endale sõbranna, kellega käin kolmapäeviti korvpalli mängimas. Ma alustasin saksa keele kursust, mis on mu lemmiktund, sest kõik on nii tublid õppijad! Ma käisin esimest korda oma elus snorgeldamas. Ma nägin esimest korda oma elus kilpkonna, delfiine ja haikala vee all. Ma nägin esimest korda oma elus leemuri, beebileemuri(!!!!), ussi, skorpioni, hüppva ämbliku ja kameeleoni. Minu jaoks on äratus kell 5.30 või kell 6.00 täitsa normaalne ja kell 20.00 on perfektne aeg magamaminekuks! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma Eestisse tagasi tulen ja miinuskraadid on, sest mulle täitsa sobib 30 kraadi ja päike. Loodan, et väga palju soojemaks ei lähe... Muidugi on ka olnud negatiivseid asju, aga positiivseid on ikka palju rohkem olnud ja väga naudin oma aega siin! Lapsed ja noored on nii sõbralikud ja igas tunnis saab nalja! Rääkisin ühe tüdrukuga oma tunnist, et tahan malagassi keelt õppida. Ta ütles, et tal on õpik/sõnastik malagassi-inglise keele jaoks. Järgmisel päeval tõi ta selle mulle ja ma hakkasin peale. Selle poisiga pole veel jõudnud õppida, kuna mul pole aega olnud.
Kirjutasin siis põhilaused välja ja tuleb välja, et ametliku malagassi keelt ei räägitagi siin ja nad ei saa sellest aru, kui ma ütlen seda. Nii et küsisin, kuidas siis kohalikus keeles räägitakse. Oskan nüüd öelda oma nime, et mul läheb hästi, et ma ei oska malagassi keelt rääkida, et ma olen õpilane ja õpetaja ning et ma olen Saksamaalt/Eestist; oskan küsida, kuidas kellelgi läheb ja mis kellegi nimi on. Juhhei! Lisaks lugesin sellest õpikust keele grammatika kohta. Nad ei kääna tegusõnu, neil on iga inimese jaoks sama. Olevikus olevad tegusõnad algavad „m“-ga. Kui tahad tulevikust rääkida, paned „m“ asemel „h“ ja kui minevikust rääkida, paned „n“. Tundub päris kerge olevat! Ma pole aga veel ise proovinud. Lisaks ei ole neil tegusõna „olema“. Nad ütlevad lihtsalt „tema ilus“. Nende sõnade järjekord on ka teistsugune. Nad ei ütle „Laura kirjutab blogi“, nad ütlevad „kirjutab blogi Laura“. Jaa neil pole ka „u“ tähte, nende „o“ on vahepeal „u“, vahepeal „o“. Sõnad on ka suhteliselt kerged. Päris paljud sõnad on prantsuse keelest üle võetud, nii et ma tean juba mõned, pole nii palju õppida. Kahjuks pean aga alati küsima mõnda sõna, kuna mu sõnastik ei ütle mulle selle murraku sõnu. Ainuke keeruline osa on hääldamine, kuna nad ei häälda nagu nad kirjtuavad. Milleks ma seda õpin, seda ma ei tea. Niisama on huvitav õppida ja tahaks teada, millest teised su ümber räägivad. Eestis pole mul sellega ilmselt midagi teha, eriti kuna ma ei õppi ametlikku malagassi keelt, vaid midagi muud. Eks vaatab, kui kaugele ma jõuan oma õpingutega! Erin-androu manaraka! (Järgmise nädalani!) |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|