Pärast reisi küsitakse mult väga tihti, kas ma jäin rahule.
Projekt oli väga tore ning hästi struktureeritud. Ma tundsin, et minust oli kasu. Ma sain midagi kohelikele anda. Algkoolis tavaliselt ei õpetata inglise keelt, aga tänu minule nad said ikkagi inglise keelt õppida ja neil on pärast kergem. Inimesed olid väga tänulikud. Ma nautisin, mida tegin ning mul tekkisid palju uusi sõpru. Ma täitsin oma eesmärke: aidata kohalikke ning arendada oma prantsuse keelt. Kui me räägime nüüd sellest, kas see kogemus on 5000€ väärt, siis ma ütleksin pigem ei. 45 Eurot sellest läks kuus mu söögile ning umbes 10-20 Eurot läks projektile, mis sisaldab ka mu transporti erinevatesse kohtadesse. Miks ma tean seda nii täpselt? Pärast kolme kuud hakkasin Frontieri jaoks töötama, kuna teised töötajad lahkusid varem, sest neile ei meeldinud enam. Ma mingit raha muidugi selle eest ei saanud. Esimesel kuul oli tüdruk, kes oli varem praktikant peakontoris. Tema rääkis, et kogu raha läheb ainult turundusele. Nende jaoks töötades sain aru, et tähtis on ainult numbrid ehk mitu vabatahtliku tuleb ning raha. Kas projektil läheb hästi ei huvita neid. Parim näide selleks on järgnev: õpetamiseprojekti peaprojektijuht lahkus novembris, siis mina sain assistendiks. Siis kui mina lahkusin, polnud neil ikka veel uut peaprojektijuhti. Kolm meie kõige tublimat õpilast kandideerisisd sellele kohale, aga neid nad ei tahtnud. Praegu ei toimu õppetöö kuni leitakse kedagi. Ma lootsin, et natuke rohkem pühendatakse projektidele ja raha läheb rohkem kohalikele. Õpetamisprojektil läheb selles mõttes veel hästi. Metsa- ja mereprojektidel pole isegi uurimisluba, nii et kõik, mida nad teevad, on tegelikult mõttetu. Kokkuvõtvalt ei teinud mitte Frontier mu vabatahtliku aja toredaks, vaid rohkem kohalikud ja tegevus ise. Samas ei tea ma, kuidas teiste organisatsioonide projektid on ja ehk on veel hullem?
0 Comments
Madagaskaril on sama süsteem nagu Prantsusmaal: 12 aastat on kool pluss valikuline 1-aastane eelkool. Pärast seda saab minna ülikooli. Selleks, et esimest korda kooli saada, peab maksma 35000AR (=10€) ning siis iga kuu 7000AR (=2€). Kohalikele on see suhteliselt palju.
Kool on jaotatud kolme ossa nagu ka Eestis: algkool (5 aastat), põhikool (4 aastat) ja gümnaasium (3 aastat). Pärast igat aastat on eksam, mille nad peavad läbima, et järgmisesse klassi saada. Teoorias näeb see väga hea välja, kuid reaalsus on teistsugune. Mõni lõpetab gümnaasiumi 14-aastaselt, mõni on 14-aastaselt ikka veel algkoolis. Praktikas on niimoodi, et sa võid juba algkoolis teha gümnaasiumi lõpueksamit, mis koosneb eksamitest igas aines (umbes 10 eksamit). Kui saad piisavalt palju punkte, saad lõputunnistuse kätte. Need on need väga tublid õpilased, kes õpivad väga palju. Tean kahte siukest õpilast. Samas on ka neid õpilasi, kes väga kaugele ei jõua. Tihti olen näinud lapsi, kes ei käi üldse koolis, vaid karjatavad lehmi või lambaid. Või siis on lapsi, kes 14-aastaselt ikka veel algkoolis käivad. Üks sõber, kes on ka õpetaja, rääkis mulle, et probleem on selles, et kuigi vanemad saadavad oma lapsi kooli ning neil on rahaline võimalus olemas, siis kodus ei toetata haridust siiski. Lapsed saavad kodutöid, aga kui nad koju jõuavad, sunnivad vanemad lapsi kodus aidama ja lastel ei ole võimalus õppida kooli jaoks. Palju on vanemate arvamusest kinni, kas haridus on tähtis või mitte. Vastavalt sellele õpivad lapsed kas hästi või halvasti. See on väga hea küsimus, mida olen ise endalt korduvalt küsinud. Siiamaani ma täpselt ei tea.
Mida ma nüüd tegema hakkan, kui tagasi Eestis olen: hakkan töötama ilmselt ettekandjana mingis restoranis lihtsalt selleks, et raha teenida. Täiesti mõttetu. Kõik mu sõbrad käivad ülikoolis (mitte Tallinnas) ehk mul pole kellegagi aega veeta. Madagaskaril õpetasin imearmsaid lapsi, kes muidu inglise keelt ei õpiks, ning mu vanemad õpilased olidki mu sõbrad, keda nägin põhimõtteliselt iga päev. Kui välja arvata seda, siis on veel üks põhjus: KUIDAS MA SAAN EESTIS HAKKAMA??? Esiteks on Eestis praegu megakülm. Ma pole 5 kuud kandnud normaalseid jalanõusid, ma olen terve aeg kõndinud kas paljajalu või plätudega. Mis asjad on saapad? Teiseks on Tallinn nii suur ja ma eksin ära seal. Ma ei saanud juba Pariisi lennujaamas hakkama ja eksisin ära.... Kolmandaks, mis on ilmselt positiivne, ma ei pea enam Wifi jaoks minema restorani, vaid ma saan kodus istuda ja Wifit kasutada?! Ma hakkan hullult igatsema, et mu sõbrad enam ei tule lihtsalt minu juurde, lasevad kella ja siis rääägime 1-2h maja ees juttu. Ma hakkan hullult igatsema Madagaskari muusikat, tantsu ja pidusid. Ma hakkan igatsema rõõmsust, mida inimesed siin kiirgavad. Madagaskarilt lahkudes oli mul sama tunne nagu Tallinnast lahkudest: miks ma teen seda? kuidas ma seal hakkama saan? ma hakkan kõiki nii väga igatsema! Madagaskaril on eriline nimetus valgenahalistele: vazaha. Ma vihkan, kui keegi kohalikest ütleb seda mulle. Ma ei saaks siin kunagi elada, sest ma oleks kogu aeg „eriline“.
Sõna vazaha sisaldab järgnevaid omadusi: inimene on rikas, tavaliselt prantslane, nõrk ehk vajab kõigega abi, tal on kõrged standardid, ta maksab kõige eest rohkem, tema üle võib naerda, samas on ta priviligeeritud, ta ei saa lihtsa Madagaskari eluga hakkama, ta paistab alati silma ning kõik mehed tahavad teda. Nosy-Be'l on inimesed enam vähem valgenahalistega harjunud, sest siin on palju välismaalasi. Kui aga sõbrannaga reisil käisime, siis tundsin eriti, et olen teistsugune. Siis kui torm oli ja me tänaval kõndisime, kus vesi oli põlvedeni, tulid Madagaskari mehed vastu ja ütlesid: „Noh, kuidas see Madagaskari elu meeldib?“ ja naersid. Kuidagi tegi see mind väga kurvaks. Ma täpselt ei oska seletada, miks. Isegi kui ma siin tänavatel kõnnin, siis väiksed lapsed ütlevad mulle „Bonjour vazaha!“. Neile õpetatakse juba lapsena, et valgenahalised on erilised. Miks nad ei või lihtsalt Madagaskari keeles tere öelda? Sõbranna ütles, et isegi tema kohta on öeldud vazaha. Kui ta käis Diegos ülikoolis ning ütles, et ta tuleb Nosy-Be'lt, siis teised ütlesid talle vazaha. Väidetavalt on Nosy-Be'l inimesed rikkamad ja rikkad on alati vazahad. Ma ei tea, kas seda saab rassismiks nimetada, ilmselt on see palju seotud Madagaskari ajalooga, aga kohe kindlasti ei tunne ma ennast mugavalt, kui paistan alati silma. Kuna koolis oli vaheaeg, siis mõtlesin, et lähen kohaliku sõbrannaga väiksele reisile Diego Suarez'sse.
Alustasime oma reisi 2. jaanuaril kell 5.00. Ärkasin kell 4, et viimased tööasjad lõpuni viia ja et natukene süüa. Kell 5 tuli sõbranna minu juurde ja läksime koos sadamasse. Kuna me elame saarel, siis peame paadiga 2h maismaale sõitma ja sealt edasi 6h taxi brousse'ga (otsetõlge põõsatakso) Diegosse sõitma. Kuna meie paat hilines tund aega nagu ikka Madagaskaril, siis jõudsime suhteliselt hilja maismaale. Paadil kohtusime ühe mehega, kes töötab gendarmerie's (liikluspolitsei), ta oli nõus meid teise linna viima, kuna sealt saab kergemini taxi brousse'i. Sõbranna kinnitas selle informatsiooni, nii et läksime temaga Ambanjasse. Teel sinna nägime hästi palju kakaopuusid ja ühte kameeleonit. Kui me Ambanjasse jõudsime, siis öeldi meile, et täna enam taksosid ei lähe. Siis aga tuli üks mees ja ütles, et kell 11 tuleb takso. Kell 12 polnud takso ikka veel kohal... Politseimees tuli uuesti, ta lahkus vahepeal tööasjus. Ta võttis meid auto peale ja läksime tänavale, kus nad hakkasid autosid kontrollima. Meie pärast peatati kõik taksosid, et küsida, kuhu nad lähevad. Kui me lõpuks leidsime takso, saime pileti palju odavamalt, kuna muidu oleks taksojuht pidanud politseinikule maksma, sest tal ei olnud kõik paberid korras. Lõpuks saime takso peale ja saime puhata. Kuna teed olid halvad, sõitsime 6h asemel 8h. Vahepeal magasin, vahepeal lugesin raamatut ja vahepeal vaatasin aknast välja ja imetlesin Madagaskari loodust. Jõudsime Diegosse kell 21.00. Taksos kohtusime Diego ülikooli direktoriga ning sõbranna rääkis temaga juttu. Tema aitas meil õhtul välja valitud hotelli leida. Järgmisel päeval läksime mäe (Montagne de Francais) otsa ronima. Lõpuks nägin ära ka kuulsaid Baobabe!!! Nad pole küll nii lahedad nagu Lõuna-Madagaskaril, aga siiski! Muidu nägime ühte ussi ja lihtsalt ilusat vaadet linnale ja merele. Pärast seda läksime Ramena randa päikest võtma ja ujuma. Naljakas oli, et me olime peaaegu ainukesed, kes ujusid meres. Ööseks tahtsime jääda Sakalava lahesse, aga kohale jõudes teatati meile, et ükski hotell pole enam avatud, kuna Kitesurf hooaeg on läbi. Siis otsustasime jääda Ramenasse. Meie hotell oli imeilus: hommikusööki süües nägime kahte leemurit! Plaani järgi oleksime pidanud neljapäeval Sakalavast tagasi kõndima, aga kuna see jäi ära, siis mõtlesime, et lähme Mer d'Emeraude'le. See on meri, mis on Diego lahe avakohas. Pidavat väga ilus olema. Kuna neljapäeval hakkas aga vihma sadama, siis jäi see ka ära. Magasime lihtsalt kaua ja läksime õhtuks tagasi Diegosse ja tegime linnatuuri. Alates neljepäevast sadas vahetpidamata. Reedel läksime Montagne d'Ambre rahvusparki, kuigi sadas terve aeg. See oli väga halb otsus, sest me maksime suure summa selle eest, et lihtsalt ruttu läbi kõndida, sest kõikidel oli külm. Ainuke tore asi, mis me nägime, oli kõige väiksem kameeleon maailmas! Meie mõlema telefonid surid vihma pärast ja sõbranna jäi haigeks. Tegelt oleksime pidanud õhtuks teise rahvusparki minema, aga otsustasime ümber ja läksime tagasi Diegosse. Siis otsustasime, et kuna vihm ei lõppe, pole mõtet enam reisil olla. Selleks, et saada taksot tagasi Ankify'sse (kust saab paati Hell-Ville'i), peab helistama taksojuhile. Tore oli muidugi see, et meie mõlema telefon oli surnud. Õnneks on mul väike raamat, kus on kõik tähtsad numbrid. Muidugi oli mul ka ühe taksojuhi number. Laenasime telefoni ja takso tuli meile öösel pool 1 hotelli vastu. Siis algas järgmine seiklus. Mõtlesin, et saan mõnusalt edasi magada taksos, aga tee oli nii halb, et me sain peavalu, sest mu pea põrkas kogu aeg vastu autot. Kui eestlased ütlevad, et Eesti teed on halvad, siis tulge Madagaskarile! Siin on 1000 korda hullem! Ühel hetkel peatasime ning öeldi, et me peame taksot vahetama. Meie ees oli teeots, mis oli muutunud jõeks. Vaadates maju, siis pool osa majast polnud enam näha. Vihma oli sadanud nii palju! Ühes kohas oli vesi põlvedeni, teises oli rinnani. Inimesed päästsid loomi, isegi koeri, kuigi Madagaskari inimesed vihkavad koeri!!! Inimesed kaotasid oma maja ja peavad nüüd uue maja ehitama. Meie aga pidime edasi minema. „Palkasime“ kaks meest, kes tassiksid meie koti ja aitaksid meid läbi jõe. Vesi oli põlvedeni, aga surve oli päris tugev. Kui saime järgmisele taksole, räägiti, et täna ei ole paati Nosy-Be'le vihma tõttu. Ega see reis halvemaks ei saanud minna! Jäime üheks ööks Ambanjasse ja õnneks läks järgmisel päeval paat Hell-Ville'i. Ma ütleks, et paadisõit ei olnud päris ohutu, sest paadil oli rohkem inimesi, kui oli lubatud, ja meri ei olnud kõige rahulikum. Kokkuvõtvalt ma siiski nautisin oma reisi, kuigi nii palju läks valesti vihma pärast. Ma sain ikkagi palju uusi asju näha ja me kohtusime nii paljude uute inimestega. Uuesti ma sinna kohta ilmselt ei läheks, sest ma nägin kõike, mida näha tahtsin. Loodus oli aga imeline! Reisipilte saate näha siin: photos.app.goo.gl/xVmt3n8ZRm6PEwjg2 See käib ilmset mitte ainult Madagaskari kohta, vaid kogu Aafrika kohtu. Inspiratsiooni selleks blogipostituseks sain raamatult, mida praegu loen: „Africa: altered states, ordinary miracles“ Richard Dowdenilt. Soovitan raamatut, kuna see aitab aru saada Aafrika riikidest.
Raamatus räägib üks Nigeeria mees Londonist niimoodi: „Inimesed kõnnivad nii kiiresti. Ja nad ei räägi üksteisega. Ma lähen büroosse ja nad isegi ei ütle tere ei mulle ega teistele. Üks kord olin eksinud ja läksin ühe mehe juurde ja küsisin teed. Ta ei vastanud. Ta isegi ei vaatanud. Ta kõndis lihtsalt minema.“ Arvan, et see käib pea kogu Euroopa kohta. Ka Eestis olen sellist suhtumist kohanud. Läänemaailm on kaotanud oma humaansust. Kui ma siin lähen uksest välja ja majaomanik või koristaja näeb mind, tervitame üksteist kogu aeg. Küsime kuidas läheb ja kas on uudiseid. Vahet pole, et vestlus on kogu aeg sama, et läheb hästi ja pole uudiseid, aga me oleme siiski viisakad. Tänaval tervitavad mind lihtsalt inimesed ja küsivad, kas mul on uudiseid. Kui ma sõidan tuk-tukiga, siis räägin pea iga kord juhiga juttu. Mis sest, et nad vahepeal räägivad madagaskari keeles ja ma saan ainult poolest jutust aru. Kui ma lähen tundi, mind tervitatakse alati, enne kui ma olen jõudnud klassi ette. Isegi kui mul on ainult vaja korraks õpetajaga rääkida, siis õpilased tervitavad ikkagi. Põllumajanduskoolis tänatakse mind pärast igat tundi selle eest, et ma õpetan neile inglise keelt. Kui me läksime ühe sõbra perepeole koos teiste eurooplastega ja kohalikega, siis kõik ta pereliikmed plaksutasid ja musitasid meid kohale jõudes. Nad olid nii õnnelikud, et me tulime! Kui me pärast lahkusime, siis tegime muidugi kogu musitamise tseremoonia uuesti ja nad ütlesid, et nad olid väga õnnelikud, et me tulime. Me pole neid inimesi varem kunagi näinud. Ma käin pea igal teisel nädalavahetusel sõbranna pere juures söömas ja ta ema ei taha, et ma tänaksin teda söögi eest. Tema jaoks on see normaalne, ma olen peaaegu nagu nende pereliige. Kui sõbranna tegi mul soengut ja mul polnud patsikumme, siis ta õde läks ja ostis patsikumme. Raha nad tagasi ei tahtnud, kuigi Madagaskari inimesed on suhteliselt vaesed. Kuigi Madagaskari inimestel pole raha, siis nad on ikkagi rõõmsad. Mõned vabtahtlikud või meeskonna liikmed Euroopast arvavad, et meie kohalikud sõbrad on lapsikud, sest nad räägivad nii palju lolli juttu. Aga mina arvan, et nad lihtsalt naudivad elu. Miks peab alati nii tõsine olema? Loll jutt on tavaliselt naljakas jutt, nii et miks mitte? Sellepärast pidutsevad Madagaskari inimesed ka nii palju (iga nädalavahetus). Selle pärast on nad tantsimises nii head. Neid ei huvita, kas see näeb hea välja või mitte. Peaasi, et neil on lõbus. Keegi ei vaata neid imelikult, kui nad tantsivad. Kõikidel on lihtsalt tore olla. Ma võiks siin veel palju näiteid kirjutada sellest, kuidas Madagaskari inimesed on täis armastust, rõõmsust, viisakust ja kuidas nad lihtsalt naudivad elu. Nad on rikkamad kui meie. Võibolla mitte materiaalses mõttes, aga vaimselt. Ma ei tea, kuidas ma hallis Eestis hakkama saan. Eriti Eestis inimesed ei räägi kuigi palju ja ei naerata palju. Tänaval vaatavad kõik ainult oma telefoni ja mitte üksteist. Kas mul tuleb kultuurišokk Eestis? |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|