Madagaskaril on eriline nimetus valgenahalistele: vazaha. Ma vihkan, kui keegi kohalikest ütleb seda mulle. Ma ei saaks siin kunagi elada, sest ma oleks kogu aeg „eriline“.
Sõna vazaha sisaldab järgnevaid omadusi: inimene on rikas, tavaliselt prantslane, nõrk ehk vajab kõigega abi, tal on kõrged standardid, ta maksab kõige eest rohkem, tema üle võib naerda, samas on ta priviligeeritud, ta ei saa lihtsa Madagaskari eluga hakkama, ta paistab alati silma ning kõik mehed tahavad teda. Nosy-Be'l on inimesed enam vähem valgenahalistega harjunud, sest siin on palju välismaalasi. Kui aga sõbrannaga reisil käisime, siis tundsin eriti, et olen teistsugune. Siis kui torm oli ja me tänaval kõndisime, kus vesi oli põlvedeni, tulid Madagaskari mehed vastu ja ütlesid: „Noh, kuidas see Madagaskari elu meeldib?“ ja naersid. Kuidagi tegi see mind väga kurvaks. Ma täpselt ei oska seletada, miks. Isegi kui ma siin tänavatel kõnnin, siis väiksed lapsed ütlevad mulle „Bonjour vazaha!“. Neile õpetatakse juba lapsena, et valgenahalised on erilised. Miks nad ei või lihtsalt Madagaskari keeles tere öelda? Sõbranna ütles, et isegi tema kohta on öeldud vazaha. Kui ta käis Diegos ülikoolis ning ütles, et ta tuleb Nosy-Be'lt, siis teised ütlesid talle vazaha. Väidetavalt on Nosy-Be'l inimesed rikkamad ja rikkad on alati vazahad. Ma ei tea, kas seda saab rassismiks nimetada, ilmselt on see palju seotud Madagaskari ajalooga, aga kohe kindlasti ei tunne ma ennast mugavalt, kui paistan alati silma.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|