Pärast reisi küsitakse mult väga tihti, kas ma jäin rahule.
Projekt oli väga tore ning hästi struktureeritud. Ma tundsin, et minust oli kasu. Ma sain midagi kohelikele anda. Algkoolis tavaliselt ei õpetata inglise keelt, aga tänu minule nad said ikkagi inglise keelt õppida ja neil on pärast kergem. Inimesed olid väga tänulikud. Ma nautisin, mida tegin ning mul tekkisid palju uusi sõpru. Ma täitsin oma eesmärke: aidata kohalikke ning arendada oma prantsuse keelt. Kui me räägime nüüd sellest, kas see kogemus on 5000€ väärt, siis ma ütleksin pigem ei. 45 Eurot sellest läks kuus mu söögile ning umbes 10-20 Eurot läks projektile, mis sisaldab ka mu transporti erinevatesse kohtadesse. Miks ma tean seda nii täpselt? Pärast kolme kuud hakkasin Frontieri jaoks töötama, kuna teised töötajad lahkusid varem, sest neile ei meeldinud enam. Ma mingit raha muidugi selle eest ei saanud. Esimesel kuul oli tüdruk, kes oli varem praktikant peakontoris. Tema rääkis, et kogu raha läheb ainult turundusele. Nende jaoks töötades sain aru, et tähtis on ainult numbrid ehk mitu vabatahtliku tuleb ning raha. Kas projektil läheb hästi ei huvita neid. Parim näide selleks on järgnev: õpetamiseprojekti peaprojektijuht lahkus novembris, siis mina sain assistendiks. Siis kui mina lahkusin, polnud neil ikka veel uut peaprojektijuhti. Kolm meie kõige tublimat õpilast kandideerisisd sellele kohale, aga neid nad ei tahtnud. Praegu ei toimu õppetöö kuni leitakse kedagi. Ma lootsin, et natuke rohkem pühendatakse projektidele ja raha läheb rohkem kohalikele. Õpetamisprojektil läheb selles mõttes veel hästi. Metsa- ja mereprojektidel pole isegi uurimisluba, nii et kõik, mida nad teevad, on tegelikult mõttetu. Kokkuvõtvalt ei teinud mitte Frontier mu vabatahtliku aja toredaks, vaid rohkem kohalikud ja tegevus ise. Samas ei tea ma, kuidas teiste organisatsioonide projektid on ja ehk on veel hullem?
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|