See käib ilmset mitte ainult Madagaskari kohta, vaid kogu Aafrika kohtu. Inspiratsiooni selleks blogipostituseks sain raamatult, mida praegu loen: „Africa: altered states, ordinary miracles“ Richard Dowdenilt. Soovitan raamatut, kuna see aitab aru saada Aafrika riikidest.
Raamatus räägib üks Nigeeria mees Londonist niimoodi: „Inimesed kõnnivad nii kiiresti. Ja nad ei räägi üksteisega. Ma lähen büroosse ja nad isegi ei ütle tere ei mulle ega teistele. Üks kord olin eksinud ja läksin ühe mehe juurde ja küsisin teed. Ta ei vastanud. Ta isegi ei vaatanud. Ta kõndis lihtsalt minema.“ Arvan, et see käib pea kogu Euroopa kohta. Ka Eestis olen sellist suhtumist kohanud. Läänemaailm on kaotanud oma humaansust. Kui ma siin lähen uksest välja ja majaomanik või koristaja näeb mind, tervitame üksteist kogu aeg. Küsime kuidas läheb ja kas on uudiseid. Vahet pole, et vestlus on kogu aeg sama, et läheb hästi ja pole uudiseid, aga me oleme siiski viisakad. Tänaval tervitavad mind lihtsalt inimesed ja küsivad, kas mul on uudiseid. Kui ma sõidan tuk-tukiga, siis räägin pea iga kord juhiga juttu. Mis sest, et nad vahepeal räägivad madagaskari keeles ja ma saan ainult poolest jutust aru. Kui ma lähen tundi, mind tervitatakse alati, enne kui ma olen jõudnud klassi ette. Isegi kui mul on ainult vaja korraks õpetajaga rääkida, siis õpilased tervitavad ikkagi. Põllumajanduskoolis tänatakse mind pärast igat tundi selle eest, et ma õpetan neile inglise keelt. Kui me läksime ühe sõbra perepeole koos teiste eurooplastega ja kohalikega, siis kõik ta pereliikmed plaksutasid ja musitasid meid kohale jõudes. Nad olid nii õnnelikud, et me tulime! Kui me pärast lahkusime, siis tegime muidugi kogu musitamise tseremoonia uuesti ja nad ütlesid, et nad olid väga õnnelikud, et me tulime. Me pole neid inimesi varem kunagi näinud. Ma käin pea igal teisel nädalavahetusel sõbranna pere juures söömas ja ta ema ei taha, et ma tänaksin teda söögi eest. Tema jaoks on see normaalne, ma olen peaaegu nagu nende pereliige. Kui sõbranna tegi mul soengut ja mul polnud patsikumme, siis ta õde läks ja ostis patsikumme. Raha nad tagasi ei tahtnud, kuigi Madagaskari inimesed on suhteliselt vaesed. Kuigi Madagaskari inimestel pole raha, siis nad on ikkagi rõõmsad. Mõned vabtahtlikud või meeskonna liikmed Euroopast arvavad, et meie kohalikud sõbrad on lapsikud, sest nad räägivad nii palju lolli juttu. Aga mina arvan, et nad lihtsalt naudivad elu. Miks peab alati nii tõsine olema? Loll jutt on tavaliselt naljakas jutt, nii et miks mitte? Sellepärast pidutsevad Madagaskari inimesed ka nii palju (iga nädalavahetus). Selle pärast on nad tantsimises nii head. Neid ei huvita, kas see näeb hea välja või mitte. Peaasi, et neil on lõbus. Keegi ei vaata neid imelikult, kui nad tantsivad. Kõikidel on lihtsalt tore olla. Ma võiks siin veel palju näiteid kirjutada sellest, kuidas Madagaskari inimesed on täis armastust, rõõmsust, viisakust ja kuidas nad lihtsalt naudivad elu. Nad on rikkamad kui meie. Võibolla mitte materiaalses mõttes, aga vaimselt. Ma ei tea, kuidas ma hallis Eestis hakkama saan. Eriti Eestis inimesed ei räägi kuigi palju ja ei naerata palju. Tänaval vaatavad kõik ainult oma telefoni ja mitte üksteist. Kas mul tuleb kultuurišokk Eestis?
1 Comment
Mati
15/1/2018 23:52:02
Õige Laura! Nii see ongi!
Reply
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|