Pühapäeval oli äratus juba kell 7, kuid väsinud ma ei olnud. Mõtlesin, et 28m sügavusel peab nüüd küll teistsugune tunne olema. Aga ei! Lihtsalt võtab natukene rohkem aega, kuni alla saad, aga muidu on sama. Kuna all on pimedam, anti meile taskulampi ka kaasa. Öeldi, et tuleb kogu aeg lambist kinni hoida, et kaduma ei läheks ja kuhugi vastu ei lähe (kuigi on ka paelaga käe ümber kinni). Nii ma siis hoidsin sellest kinni. Kahjuks ei olnud mul siis aga vaba käsi, et nöörist kinni hoida, mis aitaks mul alla sukelduda. Kuna ma pole veel nii proff sukeldumises, ei oska ma väga hästi kontrollida, mis kiirusega alla lähen. Kui liiga kiiresti lähen, siis lähevad kõrvad katki, sest keha ei suuda rõhuvahet taastada. Kui liiga aeglaselt, siis saab enne õhk otsa, kui üldse alla jõuan! Niisiis aitab mul nöörist kinni hoidmine, et ma liiga kiiresti alla ei läheks. Kahju ainult, kui ükski käsi vaba pole… Instruktor märkas, et ma nagu kuidagi üritan seal nöörist kinni hoida, aga väga hakkama ei saa, nii et ta hoidis mind ise kinni ja sain rahulikult alla minna. Kolmas vrakk on nimega Altair (Saksamaa päritoluga ja hukkus 1917. a) ja see oli küll päris uhke! Nägime kahureid laeval ja ankru, millest tal oli lausa kaks! Väga uhke laev! Neljas ja sellega ka viimane sukeldumine oli vrakil Dolphin, mis hukkus 1867. aastal ja on Hollandi päritoluga, ning see asus ka 28m sügavusel. Kuna teistel hakas külm, läksin ainult kaheses grupis ühe teise instruktoriga. Viimane sukeldumine oli kõige hirmsam, aga ka kõige ilusam. Hirmus sellepärast, et mul tuli vee all regulaator suust. Ma mõtlesin, et nüüd ma küll suren. Natuke läks vesi kurku, aga siis panin ruttu regulaatori suhu, kus ma mõtlesin uuesti, et suus ikkagi vesi, et kuidas ma selle seal välja saan. Kaua mõelda ei saanud ja keha ju automaatselt hakkab hingama, kui õhupuudus on. Ehk siis ma lihtsalt hingasin ja vesi läks igalt poolt välja. Pärast mõtlesin, et muidugi, niimoodi see käibki! Partner küsis, kas kõik on ok. Ma näitasin, et ok, ja siis läksime edasi. Ma korraks mõtlesin, et sukeldumisel saab ikka nii kergelt surma saada, aga siis nautisin ikka ülejäänud sukeldumist! Tegime tiiru ümber laeva ja ka see oli väga uhke ja suur! Kõige lahedam vaade oli, kui vaatasime laeva aknast laeva sisse ja ülevalt just sukeldus keegi lambiga, nii et nägime lambivalgust laevas. Vot see oli nagu filmis! Mingi hetk küsis partner, et kas mul külm on, vastasin, et kõik ok, lähme edasi. Mõni hetk hiljem mõtlesin, et vist ikka on külm, ma ei tunne enam sõrmi ja varbaid, need on täiesti jääs. Ups… Niikuinii läksime natukene pärast seda ülesse. Vaatasin lõpus, kui palju mul õhku alles jäi 200barist: ainult 50bari!!! (50 baril algab punane alampiir, kus peaks hakkama ülesse minema, muidu võib õhk otsa saada!). Mida ma kõikidel sukeldumistel imestasin: need laevad on umbes 100 aastat või isegi kauem vee all olnud. Kuidas need ikka veel seal alles on?! Laevad olid ju kõik puidust! Lahe oli vaadata, kuidas merekarbid on ennast puidul sisse seadnud ja vahepeal oli natuke liiva ka! Kokkuvõtte: nädalavahetus oli lahe! Sukeldumine on veel lahedam ja ma täiega nautisin oma minipuhkust! Esimesesest osast saad lugeda siit. Pildid pärinevad ka esimesest vrakist.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|