Käisin täna esimest korda Hell-Ville's jooksmas. Juhhu! Ma olen päris uhke selle üle, sest mul oli juba ammu plaan minna jooksma. Kõige suurem mure ei olnud mitte jooksmine, vaid fakt, et kui ma jooksen, siis kõik vaatavad mind, sest 1. ma olen valgenahaline ja 2. ma jooksen. Selle pärast läksin 5.30 jooksma. Ma imestasin, et isegi sellisel kellaajal oli suhteliselt palju inimesi tänavatel. Tallinnas pole tavaliselt mitte kedagi. Siiski oli kolm meessoost inimest, kes pidid mind kommenteerima... 5.30 joosta on siiski parem kui päevasel ajal, kuna ei ole ka nii palav. Higistasin umbes sama palju nagu Eestis joostes.
Jooskmine on peaaegu ainuke sportimisvõimalus siin. On olemas korvpalli väljak. Kohalikud mängivad palju korvpall ning vahete vahel mängin ka mina. Väljak on muidu päris uus ja kena. Ühe tunni eest peab maksma 1000 Ariary, mis on umbes 30 senti. Kohalikele on see suhteliselt suur raha. Selle tõttu pole väljakul ka väga palju inimesi, mis on mõnes mõttes hea. Teine võimalus on staadion. Staadion, mis tegelikult ei ole staadion. See on lihtsalt muruväljak, kus ühes nurgas on prügihunnik ja teises on kaks väravat. Alguses mõtlesin, et ehk saan seal joosta, aga sinna jõudes mõtlesin ümber. Eriti kuna tee sinna pole ka kõige parem. See on sadama läheduses, kus kõik mehed istuvad ja naisi vaatavad. Kuskil pidi ka tennise klubi olema, aga seda juhib vazaah (välismaalane), nii et väga ei soovi sinna vanade prantslastega tennist mängima minna. Kui teil on mingid mõtted, mida saaksin siin teha, siis andke teada. Mõtlesin jooga peale, aga ei oska mitte kuskilt alustada. Igatsen sporti teha!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|