Nagu juba eile kirjutasin postituses, siis käisin lõpus ka Eesti sukeldumas.
Kusjuures ma alguses üldse ei teadnud, et Eestis tegeletakse sellega. Kui google otsingusse panin PADI (sukeldumise peaorganisatsioon) Eesti, siis ma ei leidnud midagi. Eestisse jõudes otsisin uuesti ja leidsin kohe mitu klubi. Kirjutasin klubile, et tahaksin sukelduda ka Eestis ja sain vastuseks, et hetkel on veel liiga külm, et mais alustavad hooajaga. Mai alguses sain siis kutse avamispeole, mis toimus Rummu karjääris. Appi, kui väga ma olen tahtnud Rummus sukelduda! Te ei kujuta ette, kui närvis ma olin. Kaks nädalat ootasin seda päeva ja mõtlesin, et ma ikkagi ei lähe, siis mõtlesin, et peaks ikka minema, muidu unustan kõik ära. Reeglite järgi on niimoodi, et kui pole 6 kuud sukeldumas käinud, siis pead korduskursuse tegema. Selle peale ma küll enda raha ei tahtnud raisata, nii et pidin ikkagi minema. Õnneks olid profisukeldujad ka ikka kohal, kes aitasid mul varusutsega ja teadmiste värskendamisega. Käemärke jms vaatasin küll ise juba üle, aga varustuse kokku panemisega oli mul küll natuke probleeme. Ega seal viga ei tohi teha, muidu saab ehk veel surma. Kui Madagaskaril sukeldusin lühikese ja väga õhukese kallipsoga (pm pikad ujumisriided), siis Rummul panime ühe pika selga ja selle peale veel üks lühem, siis veel kindad ja papud ja kõik olid megapaksud. Mõtlesin, et sellega hakkab küll palav. Veepinnal oli okei, vee all tundsin küll, et vesi on ikka väga külm. Huuled külmusid ära. Tuli see hetk, et tuli vee alla minna. Me olime kolmeses rühmas. Minuga oli veel üks naine, kes pole 5 aastat sukeldunud, ja siis n-ö juht. Sain ilusasti vee alla, peaaegu kõik läks ilusasti, alguses oli küll natuke raske, aga sain kuidagi hakkama. Ainuke probleem oli see, et ma ei suutnud rõhku kõrvades korralikult alandada, nii et kõrvad hakkasid valutama. 2min hiljem: ma tõusen jälle ülesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt tunnen, kuidas liigun üles poole, kuni ma juba olin veepinnal. Mõtlesin, et okei, mis siis ikka, lähen uuesti alla. Natuke läksin närvi ka, et appi, kuidas ma neid jälle üles leian. Orienteerusin mullide järgi siis. Seal olid mullid, nii et eeldasin, et seal on inimesed. Kuidagi leidsin nad siis üles. Pärast rääkisid mulle ka, et nad olid ka juba mures natukene ja mõtlesid, kas tulevad uuesti üles või ootavad natukene. Pärast väikest õnnetust läks aga kõik hästi ja sain nautida sukeldumist. Rummus on ikka nii vinge sukelduda. Me küll seal vanglas ei käinud, aga seal olid niisama hooned. Ühel oli tool katuse peal. Selle kõrval oli puu (neid oli seal üldse igal pool vee all), millel oli kummik oksa peal. Nähtavus oli oodatust ka ikka palju parem. Arvasin, et Eesti veedes ei näe mitte midagi, kuid väidetavalt ongi Rummu karjäär erand. Sain õnneks oma hirmust üle ja suve jooksul lähen kindlasti uuesti Eestis sukelduma. Üks koht, kuhu tahaksin kindlasti veel minna ja millest on ka hästi palju räägitud, on Hiiumaa.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|