Varsti on kooliaasta lõpp ning paljud gümnasistid seisavad otsuse ees, mis nüüd edasi saab. Olen päris kindel, et väga paljud ei tea siiamaani, mida nad tahavad õppida või kas nad tahavad üldse õppima minna. Mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, kuidas see vaba aasta mind mõjutanud on. Tahtsin alguses ka miinustest rääkida, aga sel polegi väga palju miinuseid.
Mina teadsin juba alates 10. klassist, et tahan psühholoogiat õppima minna. Vahepeal küll mõtlesin uuesti umber ja leidsin midagi uut, aga enam vähem on see kogu aeg mu eesmärk olnud. Mul oli pigem mõtlesin, kus ma õppida tahan. Kandideerisin Inglismaale ja olin kindel, et lähen sinna. Kuni ma siis otsustasin augustis, natukene enne kui hakkasin Madagaskarile minema, et ma ikkagi ei taha Inglismaal õppida. Kuna ma olin augustini 100% kindel, et lähen Inglismaale, ei kandideerinud ma mujale. Käisin Madagaskaril ära, jõudsin Eestisse tagasi ja mõtlesin, mis nüüd. Saksamaale ülikooli ei viitsinud ma kandideerida, sest seal on liiga suur valik ja ma ei viitsinud otsida sobiva ülikooli. Tegelt ma vist natukene vaatasin seal ülikoole, aga kuidagi meeldisid ainult eraülikoolid. Siis võin juba Eestis õppida. Mõtlesin, et ma ju ei pea muretsema, et Tartusse sisse saada, mul on kuldmedal ja eksamid on väga heade tulemustega. Kuni ma siis hakkasin vaatama, mida mul on vaja selleks, et Tartus psühholoogiat õppida. Akadeemiline test ja erialakatse. Nojah siis. Kui nii, siis nii. Akadeemiline test on tehtud ja sain täpselt nii palju, nagu mul vaja laks: 51 punkti (ilma erilise ettevalmistuseta). Ega rohkem ei peagi pingutama. Kõige raskemad osad olid minu jaoks matemaatilised ja loogilise mõtlemise ülesanded ehk siis 4 osa seitsmest. Ma pole peaaegu aasta aega matemaatikat teinud (see on võibolla ainuke miinus…). Eks siis juulis vaatab, kas ma saan erialakatsega hakkama. Siit aga minu kolm soovitust:
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|