Ma magasin vist esimest korda täiesti rahulikult, ilma et ärkasin vahepeal üles. Nagu meil on juba kombeks saanud, ööbisime natukene enne linna, nii et saaks hommikul vara poes ära käia. Ostsime ka mandariine, kuna esimesel päeval olid manadariinid nii head! Mandariinid ära ostetud, nägime umbes 10min pärast, et väikses korvis ühe maja ees jagati tasuta mandariine... Võtsime sealt siis veel mandariine, aga mõtlesime, et milleks me siis poest ostsime mandariine.
Viiendal päeval läksime vist terve aeg ainult mäest üles, vähemalt tundus niimoodi. Jõudsime ka esimese töötava allika juurde. Enne seda näitas meie kaart ainult, et kuskil on allikas, aga vett ei tulnud kusagilt. Tätsime oma pudelid värske külma veega. Valdemossasse jõudsime ilma probleemideta, aga kuna tahtsime mäe otsas telkida, pidime kiirustama. Teed, mida peaks vist kahe tunniga läbima, läbisime umbes ühe tunniga. Pärast seda olin täiesti läbi ja ei jaksanud enam midagi teha. Me vaatasime juba teel mäkke, kas on häid telkimiskohti, aga kahjuks ei leidnud me midagi head, kuna igal pool oli liiga mägine. Niisiis pidime ootama, kuni me täiesti mäe otsas olime. Leidsime telkimiskoha siis, kui päike hakkas juba loojuma. Tegelikult mu vend leidis telkimiskoha, mina pidin päikeseloojangut pildistama (ja ei jaksanud enam kuskile ronida). Sõime ruttu õhtusööki ning siis läksime ruttu magama, pime oli ju juba (kell oli umbes 7 või pool 8). See oli üks vastikumaid päevi, kuid samas ka ilus. Alguses mõtled, et rahulikult võib minna ja pause teha, kuid lõpu poole oli siuke tempo sees, et ise ka ei usu! Ma ütlesin vennale, et niimoodi me rohkem ei tee! Niimoodi ei saa matkamist üldse nautida! Samas tasus ära kiirustada, kuna mäe otsas oli päiksesloojang kümme korda ilusam!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|