Oii, kui hea uni oli! Ärkasime alles kell 8 või 9, kui juba valge oli. Telgist välja vaadates nägime, et kui väga tahta, siis oleks meid tee pealt näinud. Hommikul käis seal palju koeraomanikke oma koeraga jalutamas. Üks kaval koer pani meid tähele ja hakkas meie peale haukuma, siis mõtlesime küll, appikene, kohe tuleb jama... Koer kutsuti aga tagasi ja kõik oli korras.
Kajuks oli pea terve öö vihma sadanud ning telk oli väljast märk. Otsustasime telgi veidi kuivama panna, mis tegelikult väga palju ei aidanud. Sel ajal tegime aga hommikusöögiks leivakesi. Kui kõik asjad olid enam vähem kuivad, siis läksime jälle teele. Algus oli hea: eksisime kohe ära. Mingi hetk saime aru, et vist lähme kuidagi valesti. Kõndisime jälle pool tundi tagasi ja vaatasime uuesti kaarti. Lõpuks hakkasime aru saama, mis need „kivimehikesed“ on, mis peaksid meile teed näitama. Alguses mõtlesin, et need on reaalsed mehikesed kivist. Tegelt on lihtsalt kivid üksteise peale laotatud. Neid jälgides jäime õigele teele. Kuidagi aga ikkagi sattusime vahepeal valele teele. Või noh, ma olen suhteliselt kindel, et rada ei näinud ette, et ronid mäest üles niimodi, et kardad alla kukkuda. Jõudsime aga ikkagi õigele rajale tagasi. Vaade oli mäe otsas igatahes megailus! Teel järgmissesse punkti nägime megapalju sakslasi. Iga kord kui inimesi nägid, ütlesid hispaania keeles tere, aga ülitihti ütlesid lihtsalt saksa keeles tere, sest sa juba kaugelt kuulsid, et nad on sakslased. Ühed pensionärid rääkisid meile, et nad tahavad mais sama asja teha nagu meie. Olin väga positiivselt üllatanud, kuidas 60aastased jaksavad ikka veel nii aktiivsed olla! Lõpu poole olid mu jalad aga täiesti surnud. Ma lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Iga samm oli nii valus. Ega vingume seal ka ei aita, keset teed ei saa ju lihtsalt telkida, pidime edasi kõndima. Kuna ma ise tegelikult ei ole väga negatiivne inimene (üritan vähemalt kõigis midagi positiivset leida), siis hakkasin lihtsalt laulma, et meele rõõmsamaks teha. Kardan, et käisin vennale veits närvidele, kuna kuigi ma käisin kooris, siis ausalt öeldes pole mul vist kõige ilusam lauluhääl. Ka sel päeval oli plaan pärast etapi lõppu otsida telkimiskoht. Teise etapi lõpus ei olnud aga linn, vaid lihtsalt „refugi“, mis on hosteli moodi, lihtsalt keset metsa. Tee läks aga läbi selle hosteli ja kahjuks nägi meid hosteli omanik ja tuli kohe jooksuga meie juurde uurides, kas tahame tema juures ööbida. Me ütlesime, et ei ei, me tahame veel natukene edasi kõndida. Tema ütles, et telkimine ei ole siin lubatud ja tema maa läheb veel 1h edasi. Ega meil siis väga valikuid polnud, ta sai aru, et me tahtsime telkida, pidime siis seal ööbima. AGA APPI KUI KALLIS SEE OLI!!! Me maksime kahe inimese peale 46€. Magasime veel kahe teise prantslasega koos ühes ruumis, kus oli umbes veel 10 narivoodit. Sel õhtul igatsesin küll meie telki...
0 Comments
Seiklus algas 12. veebruaril kell 3.50, kui äratus helises. Pärast 2h45 minutilist lendu ostsime Mallorca pealinna Palmasse jõudes esimesena gaasi meie matkapliidi jaoks. Siis läksime bussiga matkaraja alguspunkti Port Antratx, kust ostime ka veel natuke süüa ja maailma parimaid mandariine! Siis algas aga matk. Algne eesmärk oli jõuda teise etapi poole peale, mis oleks olnud umbes 14-15km. Väga kiiresti saime aru, et 14-15km mägedes ja tavalised 14-15km pole absoluutselt sama. Kaardi peal oli küll kirjas, et esimese etapi jaoks on vaja umbes 4 tundi, aga me mõtlesime, et me ju noored ja tugevad, et me saame kindlasti kiiremini. Pigem mitte.... Vihma sadas ka vahepeal ja siis panime vihmariided selga ja siis võtsime jälle ära ja siis sadas uuesti ja panime uuesti selga, lõpus kõndisime terve aeg vihmariietega, kuigi nendega on suht vastik kõndida.
Kui hakkasime esimese etapi lõppu jõudma, hakkas juba pimedaks minema. Kuna me isegi valges vahepeal eksisime ära (tänapäeva noorte kaardilugemisoskus pole ju just parim, pidime seda alles õppima!), siis ega pimedas paremini ei läinud. Kirjelduses öeldi, et peaksime kivimehikesi jälgima ja nende järgi orienteeruma. Kahjuks me ei saanud päris täpselt aru, millised need kivimehikesed on. Järgmisel päeval nägime, et kaardil on kivimehikestest foto, et aru saada, millised need välja näevad. Kuna me ei leidnud õiget teed linna (esimese etapi lõppkoht), siis ronisime kuskilt alla ja jõudsime täiesti välja surnud linna. Ainukesena jälitas meid kass, kes kõndis meiega kuni linna lõpuni. Telkimiskoha leidsime õnneks väga kiiresti, järgmisel hommikul ärgates saime aga teada, et telkimiskoht polnudki parim. Sel hetkel oli meil suht savi, sest kell oli juba pool kümme, me magasime umbes 4 tundi ja matkasime terve pärastlõuna. Vähemalt oli hea uni! Käisin vennaga 12. veebruarist kuni 22. veebruarini Mallorcal matkamas. Nagu te eelmisest blogipostitusest aru saite, siis ma täpselt ei teadnud, mida me hakkame seal tegema. Nüüd olen aga targem!
Käsime matkamismarsruudil GR221 (kuiva müüri rada), mis on 126km pikk ja läbitakse 5300 tõusumeetrit. Masruut on jaotatud 9 etappi, mida läbitakse 9-10 päeva jooksul. Pea iga päev jõutakse läbi linna, kus saab juua ja süüa juurde osta. Plaani järgi ööbitakse erinevates hostelites, aga me vennaga mõtlesime, et telgime hoopis. See on esiteks odavam ja teiseks ka põnevam! Telkimine on Mallorcal tegelikult keelatud: 90% Mallorcast on eramaa ning üljeäänud riigi maal on telkimise eest väidetavalt 300eurone trahv. Keelatud vili on ju teadagi kõige magusam! See tegi aga ööbimise stressirikkamaks, kuna pidid alati kontrollima, kas sind on näha või ei ole, ja et keegi ei tuleks sinu juurde. Kuna nii minu kui ka venna jaoks oli see esimene matkamine telkimisega, pidas mu vend nõu oma sõbraga. Varustuse osas oli meil väga hea kvaliteediga telk, mis tasus 100protsendiliselt ära. Miks, saate juba varsti teada! Telk on tuule-, vihma- ning lumekindel ning mõeldud nelja aastaaja jaoks. Tehtud muideks Eestis! Kaasas oli muidugi ka magamiskott ja matt. Vend ostis endale kohe kvaliteetse varustuse, mis oli hästi kerge ja võttis vähe ruumi. Kuna mina ei teadnud, kas mulle see üldse meeldib, läksin täiesti tavalise magamiskotti ja matiga. Võttis rohkem ruumi ja oli ilmselt ka raskem, aga sain hakkama! Lisaks olid meil jalas matkasaapad. Minu matkasaapad ei olnud kõige paremad, sain need ühelt vabatahtlikult Madagaskarilt. Eriti vahet pole tegelt, mis sul jalas on, kuna jalad hakkavad niikuinii valutama! Siiamaani valutavad natukene! Kuna me ei kavatsenud restoranides süüa, siis saime venna sõbralt kaasa väikse matkamispliidi ja -poti. Sellega oli väga mugav süüa teha ja kiiresti läks ka! Natukene võtsime süüa Saksamaalt kaasa: couscous, pähklid, batoonid, piimapulver, leivamääre, leib, pulver-kastmed ja kalakonservid (ma vihkan kalakonserve!!!). Muidugi pidime siiski poodides käima, kuna sellest ei piisanud kümneks päevaks. Lisaks riietele võtsime ka vihmariideid ja pealambi kaasa. Muidugi ei tohtinud ka kompass puududa! Kuidas meil siis juba matkamisel läks, saate juba varsti teada! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|