Neljas päev ja me peame oma söögivarud täiendama. Kuna ööbisime natukene enne Estellencsi, pidime veel umbes pool tundi linna jalutama. Linna jõudes tabas meid väike šokk. Kui esimesel päeval jõudsime õhtul linna ja me ei näinud mitte kedagi, siis see oli arusaadav, kuna oli juba peaaegu öö. Sel päeval jõudsime linna aga kell 9 hommikul ja ainukesena nägime vana meest oma koeraga jalutamas. Teda tervitades ei saanud me mingit vastust - armas linn. Me olime enda arust peatänaval, kuid kõik poed olid suletud. Mõtlesime, et kõnnime linnakeses natukene ringi ehk leiab mõne lahtise poe. Linnale 20-minutilise ringi peale tehes, saime aru, et siin pole midagi. Mida teha? Meil oli ainult üks 1,5-liitrine veepudel alles ning meie söögivarud koosnesid pähklitest, batoonidest ning kahest väiksest kalakonservist. Mõtlesime, et lähme kaardi peal ära märgitud hotelli, et seal järele küsida, kus lähim lahtine pood on. Hoovis kohtusime (vist) hotelliomanikuga. Vend küsis eelnevalt mult, et kas ma ikka oskan prantsuse keelt, et pakume talle lisaks saksa ja inglise keelele ka prantsuse keele suhtlemiseks. Ma ütlesin, et veits ikka oskan, kuid sisemiselt lootsin, et hotelliomanik ei valiks prantuse keelt. Saatuse tahtel ta valis aga just selle keele. Sain siis oma prantsuse keele proovile panna. Hotelliomanik rääkis, et poed on praegu kõik kinni ja teevad ainult üks kord nädalas lahti, laupäeva hommikuti. Praegu on talveperiood ja neil ei ole mõtet poode lahtisena hoida, kuna pole piisavalt turiste. Ta aga uuris, mida meil vaja läheb, ning viis meid oma sahvrisse, kust ta andis meile kõik vajalikud toiduained ja mis kõige tähtsam: vett. Nii armas, et ta meid hädast välja aitas, maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi! Pärast seda olin küll uhke enda üle, et sain prantsus keeles hakkama. Ma enne alati kahtlesin, kas ma ikka oskan prantsuse keelt. See tegi mu päeva nii rõõmsaks!
Banyalbufaris oli aga siis rohkem inimesi ning poed olid lahti. Ostsime sealt veel paar viimast asja ning väikse snäki. Sealt edasi suundusime Esporlesse ning matkamine läks rahulikult. Kuna me tegime õhtusöögiks makaroone, siis pidime selle jaoks palju vett raiskama. Me aga mõtlesime, et teeme makaroonide keeduveest teed, mis me ikka vett raiskame. Teel oli hullult makarooni maitse juures ning kuna tee ei olnud eriti magus, lisasin isegi veel soola. Siis oli ta pigem supi moodi. Väga ei soovitaks seda suppi, järgmisel päeval makaroone keetes viskasime vee ära.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|