Üks põhjustest, miks me mäe otsas tahtsime ööbida, oli arvamus, et hommikul vara ei tule keegi ju mäe otsa. Valesti arvasime! Hommikul nägime telgist välja vaadates umbes neli jooksjat, kes oma hommikujooksu tegid. Ma ei tea, kuidas nad juba hommikul kell 7 saavad mäetipus olla. Õnneks ei õelnud nad midagi. Esimest korda oli mul aga öösel natukene külm, poleks arvanudki, et mäe otsas on temperatuur ikka nii palju madalam.
Korra telefoni vaadates, nägime, et ema helistas vennale eelmisel õhtul. Meie vanemad pole ju midagi peale lühikese teate, et jõudsime Mallorcale, meist kuulnud. Ma juba hakkasin muretsema, et vanemad kindlasti muretsesid terve öö. Helistasime siis korraks emale tagasi ja andsime teada, et elame veel ja polegi ära surnud! Natukese aja pärast annab mu säärelihas tunda, eile oli vist ikka liiga kiire tempo peal. Ma lihtsalt ignoreerisin seda ning läksin edasi. Õnneks saime ka sel päeval tasuta mandariine, kuna neid jagati linnas. Kuidagi nägime sel päeval ka hästi palju rattureid. Esimest korda nägime rattureid, kui läksime hommikul mäest alla (kus me muiduks eksisime vahepeal ära...). Vend seletas, et neid nimetatakse downhill ratturiteks. Minu jaoks oli see tegevus küll päris hirmus, kuna sõidetakse ju järsust mäest alla ja kuidas saab üldse rattal püsida? Teist korda nägime rattureid Deia linnas, kus käisime nendega koos poekeses. Lisaks oli Deias ka kell 1 lõunal mingi hull pidu, vähemalt mängiti väga valjult muusikat, mida oli kuulda terve linnas. Muidu möödus päev rahulikult ja väga midagi vaadata polnud ka!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|