Seitmes päev oli üks reisi kõige ilusamatest päevadest kuid ka kõige raskem. Päev algas imeilusa mäkketõusuga koos umbes viie koera ja nende omanikuga. Nagu mingi koerteklubi oli neil. Mägi oli kohe linna kõrval, nii et saime ilusa vaate linnale.
Selle päeva eesmärk oli paisjärve kõrval telkida ning seal ka ennast pesta. Sinna jõudes nägime nagu igal pool hästi palju lambaid. Järv ise oli megailus ja kindlasti soovitan seda vaatama minna! Sinna saab ka autoga sõita, mille tõttu oli seal hästi palju teisi turiste. Nägime ka Mallorca kõige kõrgema tipu ära, mis on kahjuks sõjaväe valduses. Kuna jõudsime nii vara järve juurde, tegime paar tiiru umber järve ja otsisime sobiva telkimiskoha. Midagi sobivat aga ei leidnud ning järves ujuda ka ei tohtinud, nii et järelikult ei saanud ennast seal ka pesta.. Mõtlesime, et lähme 2km kaugusel oleva teise paisjärve juurde, kust pidi minema teine matkamistee. Järveni jõudes nägime, et seal, kus pidi olema teine matkamistee, ei olnud mitte midagi. Kaart näitas, et seal on mingi tee, aga lihtsalt ei olnud. Pimedaks hakkas juba minema ja me mõtlesime, mis nüüd teha. Esimese järve juures polnud magamiskohta, teise juures pole. Lähme tagasi ja mööda õiget matkamisrada? Otsisime teel tagasi aga juba häid telkimiskohti ja leidsime midagi. Mis algul tundis täitsa okei olevat, ei tundunud hiljem enam üldse okei. Me magasime põhimõtteliselt järsaku peal. Ma libisesin terve öö mäest alla. Ma olen õnnelik, et meil oli telgiuks kinni, muidu ma oleks nii palju libisenud, et oleksin autoteele sattunud (autotee oli umbes 10m kaugusel). See oli kõige hullem öö kogu reisi väitel. Vähemalt viis korda ärkasin ja olin telgi tagumises otsas ja ronisin uuesti ülesse, üritasin ennast kuidagi kinni hoida, et ma ei libiseks uuesti alla.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|