Öösel sain rahulikult magada kuni hetkeni, mil tugev tuul algas. Ärkasin umbes 5-6 paiku üles, sest mul oli tunne, et telk lendab kohe ära. Telgis polnud küll tuuline, aga ma kuulsin, kuidas telk sahiseb ja seda mitte ainult natukene. Mul oli nii raske jälle magama jääda, kuna nii hirmus oli. Ma ütlesin ise endale terve aeg, et telk ei saa ju ära lennata, me hoiame seda vennaga ju kinni, midagi ei saa juhtuda, me jääme ellu, kõik on korras. Kuidagi jäin siis jälle magama. Hommikuks pole olukord väga muutnud, aga kuna tahtsime päikesetõusu näha, siis pidime telgist välja ronima. Ja kus me olime? Muidugi pilves... Läksime päikesetõusi jaoks natukene eemale, alla poole, kuna muidu oleks küngas ees olnud. Kahjuks olime ka seal suht pilve sees, nii et ei olnud midagi näha. Läksime siis jälle tagasi ja me eksisime totaalselt ära. Igal pool olid pilved, nägime umbes 10m ette poole, orientatsiooni polnud. ÕNNEKS võttis mu vend kompassi. Teadsime, et meie telk on lõunas, nii et läksime sinna poole ja küll me siis näeme telki. Mingi hetk vaatame, et me vist lähme mäest alla, kaguses oli metsa näha. Me vist lähme valesti... Ja nii palju ronimist polnud ju tegelikult ka... ÕNNEKS võttis vend ka telefoni kaasa ja saime GPS'i abil vaadata, kus me oleme. Ja noh, olimegi kagus. Ilmselt lääksime mööda mäeäärt kuidagi valesti. Kui me teada saime, kus me olime, jõudsime vähem kui 10min'ga telgi juurde. See sisaldas küll palju ronimist, aga kui me lõpuks telki nägime, siis hakkasin peaaegu õnnest nutma. Ma mõtlesin, et me jäämegi siia, me ei leiagi enam telki ja ma ei tea, mis mõtted mul veel peas käisid. Ma olin väga õnnelik, et me ei läinud oma kottidega „reisile“, muidu oleksin küll surma saanud... Kuna kell oli selleks ajaks juba pool üksteist, pidime juba vaikselt edasi liikuma. Kuigi oli ikka veel väga pilvine, otsustasime, et lähme alla, kuna hiljem võib ju veel hullem olla. Telgi pakkisime niimoodi kokku, et mina hoidsin koos meie kahe kotiga telgi kinni ja vend eemaldas vaiad. Tee mäest alla polnudki nii hull, nagu enne arvasime, ja ka edaspidine tee Lluci oli väga rahulik. Sinna jõudes tahtsime esimesena poodi minna, et õhtusöögi jaoks asju osta, aga pood oli ainult kell 8-10 lahti. Mõtlesime, et lähme siis ühte nendest kolmest restoranidest sööma pärast duši all käimist. Igaks juhuks kontrollisime, kas need on ikka avatud, aga ainult üks nendest oli avatud ja see ka ainult kuni kella kuueni. Söime seal natukene midagi ja siis läksime ette nähtud telkimisplatsi duši alla ja seal oli soe vesi!!! Pärast seda oli mõnus telgis magada! Vaata siit video meie telgist mäe otsas!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|