Kuna päris mitu inimest on mult palunud kirjutada lahti, kui palju mul jaanuarikuu hääletamise tripile raha läks, siis teen seda nüüd. Ma pole inimene, kel on vaja 5-tärnilist hotelli, nii et see-eest saan vb rohkem reisimas käia. Tuleb lihtsalt leida neid viise ja oma mugavustsoonist välja astuda. Hääletamisreisil kulutasin umbes 300€. Jagasin kulutused kolme gruppi: majutus ja transport, söök, ja meelelahutus. Majutus ja transport 24st ööst (Erasmus projekt välja arvatud) magasin ainult ühe öö hostelis, mis maksis 15€; ülejäänud aja magasin kas sõprade või Couchsurfinguga ehk siis tasuta. Transpordi poolest oli kõige kulukam bussipilet Prahast Münchenisse (20€) ning ühistranspordi pilet Münchenis (6,70€). Siis olid veel väiksed ühistranspordikulutused, mida maksin sulas (millest mul ülevaade puudub). Kokku tuli majutus ja transport umbes 50€. Söök Suure osa söögist võtsin Eestist kaasa või siis ostsin kohalikes poodides saia ja puuvilju. Väljas ma eriti söömas ei käinud. Väljas käisin söömas Prahas ja Wroclawis, kuid seal õnneks polnud nii kallis (umbes 10€). Muidu sain väga tihti ka Couchsurferite või tuttavate juures süüa ehk siis kokku tuli umbes samamoodi natukene üle 50€. Meelelahutus Eks meelelahutus oleneb väga palju inimesest. Minul läks selle peale ilmselt kõige rohkem, kuna käisin ooperis, mille pilet oli 37€, ja käisin ka kahes muuseumis Saksamaal. Kokku tuli 60€ meelelahutuse peale. Kokkuvõte
Võtsin sulas 150€ kaasa, millest sõna otseses mõttes raiskasin umbes 60€ riietele ning ülejäänud 90€ läks ilmselt nende väikeste ühistranspordi sõitude ning väikeste kohvikutes istumistele. Kui aus olla, siis mul on sularaha ülevaade päris puudulik. Eks järgmisel korral panen natukene paremini kirja. Ehk siis kokku läks 3-4 nädalase reisi jaoks 300€ (ma Erasmus nädalat väga ei arvestaks sinna sisse, sest seal oli toit ja majutus niikuinii korraldajate poolt pakutud). AGA mida ma sellega öelda tahan on see, et hääletamine on üks odavamaid reisimisviise. Jällegi oleneb muidugi hästi palju sellest, millega harjunud oled ja mis standardid sul on, kuid põhimõtteliselt on võimalik elada odavamalt kui kodus olles.
0 Comments
Kes veel ei tea, siis vabal ajal tegelen Fridays For Future Eesti kliimastreigi korraldamisega. Seal tegelen küll peamiselt sotsiaalmeedia ja turundusega, kuid eile sattusin ka Tartu kliimastreigi peakorraldajaks. Kuidas see juhtus? Kui aus olla, siis see juhtus täiesti kogemata ja väääga lühikese etteteatamisega. Neljapäeval kirjutas mulle Tartu kliimastreigi peakorraldaja Henri: "Kuule, sa homme peakorraldaja ei taha olla?". Vastasin, et muidugi olen nõus, mulle meeldib inimesi koordineerida ja öelda, mida nad peaks tegema. I can do that. Õhtuks tuleb siis välja, et ma ei pea mitte ainult inimesi koordineerima, vaid olema ka see inimene, kes tervet streiki juhib ehk siis ütleb, mida me nüüd teeme ja kes tahab nüüd rääkida jne. Selleks ma küll valmis ei olnud, sest
"Ei" ei saanud aga enam öelda, ega meil nii palju neid inimesi ka pole, kes julgevad ja suudaksid seda juhtida. Pean ütlema, et ma olen meeletult uhke enda üle, et ma tegin selle ära ja võtsin isegi julguse kokku ja andsin kolm intervjuud (kuigi ma ütlesin enne, et ma ei anna intervjuusid, sest ei tunne ennast piisavalt pädevana): eestikeelsele ja venekeelsele ERR'le ja siis ühele tiimile, kes teeb põlevkivitööstusest väikse filmikese. Kõige selle juures jäin väga rahulikuks ja ma ei läinud mitte ükski kord närvi või hakkasin üle mõtlema! Kas sul on vahel ka tunne, et täiega on kopp ees õppimisest ja töötamisest ja lihtsalt energiat pole? Täpselt nii ma tundsin ennast kaks nädalat tagasi: lihtsalt ei jaksanud enam olla. Parim lahendus selleks: minna reisile. Mis teha, kui päevi on ainult piiratud arv ja raha pole ka väga, et ruttu kuhugi lennata? -> Reisi kodumaal! Ma arvan, et see on olnud üks mu kõige geniaalsematest ideedest üldse. Otsustasin, et ma nüüd lähen matkama. Paari minutiga sai välja valitud kuhu ning siis põhimõtteliselt läksingi, ega ma väga palju rohkem ei valmistanudki ette. Kutsusin sõbrad ka kaasa, aga pooled ütlesid, et pole aega, ja teine pool ütles, et ma olen hulluks läinud. Läksin Kõrvemaa LKA Liiapeksi-Aegviidu matkarajale, mis on 32km pikk. Kuna rada on nii pikk ja ma ennast stressata ei tahtnud, läksin kaheks päevaks ehk siis magasin ühe öö telgis. Alustasin oma seiklust laupäeval 6. aprillil umbes kell 11-12. Kuna bussiühendus ei vii väga hästi loodusesse ning autoga üksi minna pole mõtet, läksin häälega. Selleks hääletasin ennast algselt Rakverre ja sealt siis Tallinna suunas. Tartus linnaääres seistes mõtlesin mitu korda, et ma võiks ju tegelt lihtsalt mugava filmiõhtu kodus teha, aga kuidagi ma ikkagi jäin sinna seisma... Muideks ma natukene kartsin Eestis hääletada, kuna pole seda väga kunagi varem teinud. Välismaal on alati hea öelda, et ma Eestist ja kohe on rääkimisteemad jms olemas. Tegelt pole Eestis midagi hullu, lihtsalt võtab rohkem aega, kui väga spetsiifilisse kohta minna. Mina läksin nt viie juhiga ja kokku võttis see umbes neli tundi. Kui alguses kartsin, et eestlased ei võta peale, siis sain teada, et eestlased on ikka täitsa sõbralikud ja pole seal nii rasket midagi. Mõni oli pigem klassikaline eestlane (ehk väääääga vait ja tagasihoidlik ning raske oli temaga vestlust pidada) ja mõni oli üllatavalt jutukas (mõtlesin vahepeal, kas ta on ikka päris eestlane...?!). Kõige rohkem pani mind imestama tüüp (muidugi olid ka sel korral kõik meessoost, kes mind peale võtsid), kes võttis mind Rakveres peale. Ta pidi tegelt ainult 10km Rakverest välja sõitma, ma juba ütlesin, et mul pole siis väga mõtet tulla, aga siis ta ütles, et võib mu matkarajale ka ära visata. Ehk siis see vend sõitis 10min asemel 30min sinna ja siis veel 30min tagasi. Ma poleks iial uskunud, et inimesed on nii-nii sõbralikud!!! Matk ise oli ka väga vinge! Laupäeval eksisin ainult üks kord ära ja pühapäeval ainult kaks korda (see on minu jaoks juba päris hea!). Nii mõnus oli lihtsalt kõndida ja mitte millegi peale mõelda. Pühapäeva hommikul vaatasin päikesetõusu vaatetornilt ja nautisin linnulaulu. Siis matkasin jälle edasi. Väike nipp teile: võtke telkimiseks ALATI alus kaasa! Mina ei võtnud, sest ma isegi ei tea, ma ei leidnud Tallinna kodust ja siis ma otsustasin, et mul pole vaja. AGA ON VAJA KÜLL! Õues on külm! Maa on külm! Sa tunned külma väga hästi, kui sa maas magad! Üks juhtidest isegi küsis veel, et kas öösel miinuskraade pole? Naljakas oli see, et ma polnud isegi mõelnud selle peale, et öösel võib väga-väga külm olla! Aga noh, elasin üle ja isegi haigeks ei jäänud! Ilmselt selle pärast, et kell 2 öösel otsustasin, et ma nüüd võtan oma seljakoti magamisaluseks - see töötas! Soojem oli igatahes magada! Kuna matkarada läks osaliselt läbi soo, siis ei jäänud mu varbad muidugi kuivaks - vesi on kevadel ju natukene kõrgem! Sellegipoolest jooksin viimased 4km, et jõuda täpselt kell 13.00 Aegviidu (ärge küsige, miks ma täpselt 13.00 Aegviidu tahtsin jõuda...). Aegviidust läksin siis jälle tagasi rongiga Tartusse. Aga ma nüüd rohkem ei kirjuta, vaid näitan pilte! Kes tahab veel pilte vaadata, saab seda teha siin.
Siinkohal ei pea ma silmas Riigikogu- ega Euroopa Parlamendi valimisi, vaid hääletamine kui hitchhiking. Kes on jälginud mu blogi, teab et ma käisin jaanuaris/veebruaris kolm nädalat Euroopas hääletamisega seiklemas. Kuna nii paljud on minu käest nõu küsinud, kuidas alustada või kuidas see töötab, siis mõtlesin teha lühikese kokkuvõtva postituse selle kohta. (Lõpuks võtsin ennast kokku ja postitan üle kuu aja jälle midagi....) Kuidas alustada? Põhimõtteliselt hakka lihtsalt minema. Nii lihtne see ongi! Olenevalt tripi pikkusest, soovitan sul enam vähem välja valida linnad, kuhu tahad jõuda ja mis järjekorras sa sinna lähed. Kui tahad lihtsalt Tallinn-Tartu saada, siis mine Peetri Selveri parklas asuvasse tanklasse ja küsi inimestelt, kas nad sõidavad Tartusse. See, kui palju sa iga päev sõita tahad, sõltub ka täiesti sinust. Kõik on võimalik! Kohtusin inimestega, kes on isegi ööd läbi sõitnud! Minu maksimaalne sõidu kestvus oli kuus tundi (GoogleMaps järgi) ja minimaalne oli kaks tundi. Arvestada tuleb umbes 2-3h tundi lisaks sellele, mida GoogleMaps näitab. Igaks juhuks lihtsalt, kuna kunagi ei tea, kas keegi võtab kohe kaasa või mitte. See oleneb aga ka sellest, kuhu täpselt tahad minna ning mitu inimest teid on. Suurtesse linnadesse saab alati kergemalt ning üksi võetakse sind pigem peale. Lae endale alla Hitchiking Maps. See on hääletamisreisi ajal su parim sõber! Kohe saad teada, miks! Hääletamise ajal 1. Vaata õhtu enne minekut, kuhu täpselt pead minema. Alustatakse alati linnaäärest, kuna kesklinnast ei liigu autod tavaliselt teise linna. Selleks on sul Hitchhiking Maps. 2. Valmista vajadusel silt ette. Kui Hitchhiking Maps näitab, et see on pigem halb koht, siis tee silt valmis, niimoodi teavad autojuhid kohe, kuhu sa tahad minna. 3. Pane korralikud riided selga. Need ei pea olema ülifancyd, aga puhtad. Keegi ei taha mustade riietega inimest enda autosse võtta. 4. Vali seismiseks koht, kus autod saavad peatuda. Keset teed autod ei saa peatuda. Otsi bussipeatus vms. 5. Küsi otse inimestelt tanklas vms, kas nad saavad kaasa võtta - see on kõige parem viis. Niimoodi saad ise kontrollida, kes sind kaasa võtab (ehk on turvalisem) ning sul on midagi teha - tunned ennast produktiivsena. 6. Naerata, ole rõõmus! Keegi pole kunagi öelnud, et hääletamine on kerge. Muidugi on tüütu seal seista tund aega, aga mõtle alati selle peale, et keegi tuleb igal juhul ja võtab sind peale. Mida positiivsemalt sa ise oled meelestatud, seda suurema tõenäosusega võtab sind keegi peale. 7. ÄRA MINE TALVEL HÄÄLETAMA! Tegelikult peaks see nõuanne seisma esimese punktina. Talvel on külm ja sa pead oluliselt rohkem riideid kaasas kandma. Pluss on muidugi see, et inimestel on sinust kahju ja võtavad sind selle pärast peale... 8. Räägi inimestega autos juttu. See on ainuke viis, kuidas sa saad neile midagi tagasi anda. Usu mind, mõne aja pärast sa oskad juba une pealt rääkida, kes sa oled, kust sa tuled, mis su plaanid on jne. Ära karda küsida juhtidelt, millega nad tegelevad, kus nad elavad jne. Kindlasti arendad oma small-talk oskusi! Samas on vaikus ka täiesti okei! 9. Ära sõida ainult 10min. Ainuke kord, kui on ok 10min sõita, on kui sind viiakse linnast kiirteele. Kui juba kiirteel oled, siis pole mõtet, sul kulub rohkem aega uue inimese leidmisele. Alati on keegi, kes sõidab vähemalt tund aega. Oota pigem veel natukene ja keegi viib sind ikka kaugemale. 10. Ütle aitäh! See on kõige olulisem punkt! Ma isegi andsin juhtidele Eesti kommi, kuid see pole kohustuslik. Veel mõned nõuanded:
- Võta võimalikult vähe riided kaasa, seda vähem pead tassima. - Ole avatud muutustele - sul võib olla see perfektne plaan, mida enne reisi välja mõtlesid, aga ei ei pruugi niimoodi töötada ja see on okei. Kõige lahedamad asjad juhtuvadki spontaanselt! - Naised (ja võibolla ka mehed): võtke pipragaasi kaasa. Suure tõenäosusega te ei kasuta seda, aga te tunnete ennast nii palju enesekindlamana sellega! - Ära söö autos. Ma tean, et sa oled näljane ja autos oleks perfektne aeg süüa, aga ära tee seda. Sa ei tahaks ju enda autos ka, et keegi pudistab kõike täis. Kannatad järgmsie tanklani! - Kui sul on pikk tee, siis ära kirjuta kohe lõpp-punkt sildile, vaid suurem vahelinn. Võimalusel aga palu juhil, et ta ei viiks sind linna, vaid laseks kas pärast või enne linna maanteel välja. Sealt saad kergemini edasi. Kuigi ma nüüd olen juba poolteist nädalat tagasi Eestis olnud, siis on mul kooli tõttu kohutavalt kiire olnud. Sain aru, et alguses tasub koolis kohal käia ja pole nii palju aega... Aga ma viin ikka oma Saksamaa tripi ka siin blogis lõpuni! Niisiis Bremenist tuli saada Erasmus projekti juurde, mis asus 25km eemal. Ühistranspordiga oleks aega võtnud 1,5 tundi ja oleks läinud umbes 10€. Ehk siis mõtlesin, et eip, niimoodi ma ei viitsi minna. Hääletamisega olid lood ka natukene keerulised, sest see koht oli kuskil külakolkas, kuhu keegi ei sõidaks. Ratast mul ei olnud, nii et ainuke võimalus oli jalgsi minna. Mõtlesin, et miks mitte, ma polnud ju 3 nädalat korralikult trenni teinud, nüüd võin väikse matka teha. Google Maps näitas, et see võtab viis tundi aega, täitsa tehtav! Mõtlesin, et kui kell 2 alustan, saan hommikul veel natukene aega ristiemaga veeta ja siis jõuan täpselt õhtusöögiks projektile. Iseenesest oli mõte hea, jõudsingi täpselt 19.15 kohale, kuid viimased 1-2 tundi pidin pimedas kõndima. Ma ei soovita seda teha. Metsas on hirmus üksi kõndida, eriti siis, kui sa täpselt ei näe, kuhu kõndima peab. Sel juhul on aga Google Maps abiks, sest näed, kus asud ja näed, mis suunas pead kõndima. Igal juhul mulle hullult meeldis 5 tundi kõndida, kuna sain lihtsalt vait olla, ei pidanud kellegagi rääkima ja sain omi mõtteid mõelda. Ühes külakeses küsis isegi üks noormees, kas ma olen ära eksinud ja kas ikka tean, kuhu pean kõndima! Arvas, et ma hulluks läinud, et suure seljakotiga kõnnin üksi läbi külade... Muidu nägin hästi palju loomi ja loodust! Hästi vahva oli! Õhtul olid mul küll jalad täiesti katki ning täis ville, aga see oli seda väärt! Laupäeval viis mu sõbranna mind Hannoverisse, nii saime veel rohkem aega veeta. Avastasime, et näeme üksteiste jälle ilmselt 1,5 aastat mitte, kuna lähen jälle maailmasse seiklema. Plaanisime järgmisel korral Prantsusmaal kohtuda. Vaatab, kuidas see välja tuleb! Hannoveris ööbisin jälle couchsurferite juures. Nad olid täitsa okid ja on juba palju maailmas ringi reisinud, mis tegi nad huvitavaks, kuid kuidagi ei olnud ma nendega väga ühel joonel. Nad läksid õhtul veel sõbraga kohtuma, kuid ma ei läinud kaasa, sest nagu varem mainitud, ei olnud mul nendega väga ühiseid teemasid (võibolla ei jaksanud ma enam nii palju smalltalki teh...). Kirjutasin selle asemel blogipostitusi! Pühapäeval kohtusin ühe vääääga vana tuttavaga. 10. klassis toimus meil vahetus ühe Hannoveri kooliga ja ühe poisiga sealt ma kohtusingi. Huvitav oli kuulata, mida tema nüüd teeb! Ülejäänud aja käisin niisama linnas ringi, tegin pilte ja ootasin õhtut. Ootasin väga õhtut, kuna läksin ooperisse võluflööti vaatama. Ma polnud väga ammu ooperis käinud, ega ka mitte teatris vms. Naljakas oli, et ma üldse ei plaaninud seda teha. Hamburgis olles küsisin vanavanematelt, mida Hannoveris saab teha. Selle peale vastasid, et talvel ei saa seal midagi eriti teha, aga ooper on ilus. Läksin Hannoveri ooperi leheküljele, et vaadata, kas neil on midagi head, ja võluflöödi etendusel oli täpselt kaks vaba kohta. Võtsin kohe ühe endale! Parim näide sellest, kuidas mitte plaanitud asjad tulevad kõige paremini välja: ma ei plaaninud algselt ülde Hannoverisse minemist ja kohe kindlasti ei plaaninud ma reisi ajal ooperisse minna! Arvan, et just see oli aga üks ilusamaid hetki reisi ajal. Muideks riideid mul algselt ooperi minekuks ei olnud, käisime Braunschweigis sõbrannaga poodlemas ja ostsin endale 10€ eest kleidi ja kingad. Ilmselt saan need ainult kaks korda kanda, kuid teksade ja paksude talvesaabastega ei julgenud ma ooperisse minna. Hannoverist Bremenisse sain jällegi hääletades ja see läks enam vähem sujuvalt. Alguses läks hästi, lõpp läks venima. Kõige viimane sõit oli ühe mehega, kes oli minu jaoks natukene kuri. Ta küsis, kas ma jooksen kodust ära, miks ma teen seda, kas mul pole raha jms. Temaga ma lõpu poole ei viitsinud enam väga rääkida. Bremenis olin ristitädi juures, kellega olime niisama, tegime süüa ning vaatasime kinos filmi „Maria Stuart“. Igal juhul soovitan seda filmi vaatama minna, kuna annab hea ettekujutuse, milline (mõtte)maailm vanasti oli ning ka hea ülevaate šoti ja inglismaa ajaloost. Bremenis mu „hääletamisreis“ põhimõtteliselt lõppes. Kuidas ma aga kesklinnast sain Erasmus projektile, mis asub 25km Bremenist eemal, oli ka veel huvitav. Sellest aga juba järgmises blogipostituses! Hamburgis ja selle läheduses olin peamiselt pere juures. Reinbekis olin vanavanemate juures, kel oli külas ka mu tädi. Nägin esimest korda oma tädipoega ja appi, kui armsad väiksed lapsed ikka on! Need paar päeva näitasid mulle ka jälle, kui tore on perega aega veeta ja kui tähtsad nad tegelikud on. Ma pole oma saksa pere ju 1,5 aastat näinud... Mõtlesin, et peaks neid rohkem külastama. Reinbekist liikusin ühistranspordiga Hamburgi, kuna viisin tädi ja lapse rongile ja niikuinii on väga keeruline nii lühikest maad hääletamisega sõita. Hamburgis olin venna juures, kelle korterikaaslasel oli ka just õde külas. Läksime neljakesi fotonäitusele, mis rääkis elust linnas. Seal oli hästi palju pilte ka Jaapanist, kuhu mõtlen minna välissemestrile. Ei tea, kas ma nüüd enam tahan minna sinna... Sama päeva õhtul sain esimest korda proovida ka Sushit teha ja ma pean ütlema, et see tuli väga hästi välja! Kuna ma olen juba nii tihti Hamburgis käinud, ei teinud ma seal erilist sightseeingut. Pühapäeval käisin veel sõbraga Elbphilharmonies, mis on suur kontsertsaal, mida ehitati sel ajal kui ma veel elasin seal. Nüüd on see valmis, aga ei tundu väga uhke olevat. Ma ei tea, mida nad seal nii kaua ehitasid... Esmaspäeval (nädal tagasi) liikusin siis jälle häälega sõbranna juurde Braunschweigi. Selleks kõndisin tund aega kiirtee tankla juurde, kust sain teise inimesega, kellelt küsisin, Hannoverisse. Sealt võttis mind keegi kaasa, kes viis mind lähedal asuvasse raudteejaama. Läksin siis rongiga, kuna pime hakkas juba ning pidin niikuinii ühistranspordiga mingi hetk sõbranna juurde liikuma. Erfurdis nautisin õhtu pere tuttavatega ning järgmisel hommikul läksin juba edasi. Erfurdist pole üldse nii kerge välja saada, kuna seal pole üldse head kohta, kus seista. Seisin tee ääres, kus sai kas otse sõita või ära keerata ehk peatamiseks ei olnud väga ruumi. Tegin endale sildi, kus oli kirjas A71 noolega A38 juurde. Üks auto peatas 20min pärast, oli nagu davai, tule ruttu peale, taga teised ootavad, sain nii palju aru, et nad saavad mind mingi kohani kaasa võtta. Fun fact: nad ei sõitnud absoluutselt selles suunas, kuhu mul vaja oli. Nad sõitsid B7 kaudu Gothasse. Gotha on Erfurdist umbes 25km lääne pool. GOTHA?!?!? B7?!??! Terve sõidu ajal ma mõtlesin, mida ma nüüd teen ja kas inimesed ei oska silte lugeda?! Tahtsin ju põhja poole sõita. Mõtlesin, et mul pole mõtet B7’l maha minna, kuna sealt ei saa ma kuhugi. Ehk siis viisid nad ming Gotha tanklasse, kus mõtlesin uue plaani välja. Tuleb ju alati olla spontaanne. Tagantjärele mõtlen, et see oli päris ohtlik ja oleks võinud ka väga halvasti lõppeda, kuna autos istus kaks meest ja nad stressasid alguses nii hullult (sõidu ajal olid nad aga normaalsed). Gotha lähedal oli A4, kust mõtlesin minna A7’le, mis viis otse Hamburgi. Tegin endale siis uue sildi A4’ga. Kõndisin valgusfoori ees seisvavatest autodest oma sildiga mööda ja üks noormees sõitiski seal suunas. Ruttu hüppasin peale ja ta viis mind kiiretee juures asuvasse tanklasse. Sealt sain siis edasi küsida, kas keegi reaalselt sõidab kiirteele. Üks mees sõitis, kuid tahtis enne veel kohvi võtta ja ühe suitsu teha. Mõtlesin, et väga tore, siis ma saan temaga juba enne rääkida ja tuttavaks saada. Vestlus oli terve aeg täiesti normaalne, mingi hetk läksime ka autosse. Ma sain teada, et tal on tähelepanuhäire ja läheb selle pärast varsti ka ravile. Ma ei mõelnud eriti selle peale, et see on imelik – igal ühel on ju oma kiiksud. Õnneks ta sõidutas mind ainult umbes 10min tanklasse, mis reaalselt asus kiirtee kõrval. Kõige hullem oli aga see osa, mil juba autost lahkusin. Ta küsis mu numbrit ja kas mul on kutt olemas. APPIIIII!!!! Ta rääkis veel, et see on saatus, et me kohtusime, kuigi ta üldse ei otsinud mind jne. Mees oli 58aastane ja tal oli naine olemas (ta isegi rääkis temaga sõidu ajal korraks). Ma ütlesin viisakalt, et ma nüüd lähen tanklasse, kuna külm on. Seal ootasin kuni ta sõitis ära, sest mul hakkas natukene hirmus... Ta peaks vist muude probleemide pärast ka ravile minema... Ülejäänud sõit läks aga hästi. Sõitsin küll megasuure ringiga (sest sõitsin A4 kaudu, sealt Kasselisse ning siis alles A7’le), kuid sain sõita vahepeal Porschega 200 kilomeetrit tunnis (muideks Porsche juht oli poolakas ja meganummi! Tegime lõpus veel pildi, et ta saaks seda oma tütrele näidata!) ning alates Hannoverist (ehk umbes pool teed) sain ühe autoga otse Hamburgi. Lõpuks jõudsin tervena vanavanemate juurde. Reisi alguses mõtlesin, et mis seal ikka: kuu aega kodust eemal olemine ei ole minu jaoks probleem. Ma olen olnud viis kuud üksi Madagaskaril sõpradeta ja pereta olnud, kuu aega ei ole midagi.
Esimesed kaks nädalat olin põhimõtteliselt iga öö teises kohas ja mul oli mingi hetk kopp ees sellest. Tahtsin olla mõnes kohas pikemalt. Olin vanavanemate juures kolm ööd ja see oli megamõnus ja nüüd olin Braunschweigis sõbranna juures viis ööd. See vist oli liiga palju, sest Braunschweigis ei olnud mitte midagi teha ja pärast teist päeva otsisime lihtsalt mõttetuid tegevusi, mida teha. Siinkohal pean mainima, et ma ikkagi täiega nautisin sõbranna juures olemist ja mul oli väga hea meel temaga olla, kuna ma polnud teda 1,5 aastat näinud ja ta on mu Saksamaa parim sõbranna. AGA workaholicule nagu mina seda olen, ei ole absoluutselt hea iga päev magada 10 tundi ja mitte midagi teha. Mul oli kohe kindlasti liiga palju aega (üle) mõelda. Istun siin nüüd Hannoveris ja mõtlen, kui väga ma tahaks juba koju ja kui väga ma ootan oma voodit ja seda, et ma saan olla 3,5kuud Eestis enne, kui lähen järgmisele seiklusele. Nüüd pean ainult veel Erasmus projekti üle elama, kus mul on õnneks hommikust õhtuni tegevust ja kus ma ei pea iga öö teises kohas magama. Ma arvan, et selle reisi ja Madagaskari reisi erinevus on, et sel reisil ei ole mul kodu ja mul pole „oma voodi“, ma olen igal pool võõras. Selle pärast on mul ilmselt tugevam koduigatsus. Kui sulle praeguse teksti järgi tundub, et mulle üldse ei meeldinud reis ja kõik on halb, siis sa eksid. See reis on olnud üks õpetlikumatest. Ma õppisin, et maailm ei ole absoluutselt nii halb, nagu tänapäeva meedia seda kujutleb; et igas inimesed on midagi head; ja et ma peaks kohe kindlasti tihedamini oma perel ja sõpradel Saksamaal külas käima, sest nad on mulle väga armsad (ja mu saksa keel on kohutavalt halvaks läinud). Lisaks õppisin veel positiivsem olla kui enne ning et kuidagi läheb alati kõik hästi – kui ei lähe, siis muudad plaane, nii et läheks hästi. Täna lähen Hannoveris veel ooperisse võluflööti vaatama, sest ma ostsin endale nädal aega tagasi pileteid, sest miks mitte, ja siis ongi kohe-varsti mu viimane peatus Bremenis. Münchenist läksin jälle hääletamisega edasi. Jälle äärelinnast ja jälle ainult umbes 10min ootamist, kuni üks auto võttis mind kaasa. Sain kahe autoga Karlsruhesse, kus tegin väikse lõunapausi, ning sealt kahe autoga Freiburgi. Jällegi pidin maksimaalselt pool tundi ootama. Jõudsin Freiburgi ootamatult vara, sest kõik läks lihtsalt nii hästi. Viimane sõit läks eriti hästi, kuna üks naine ise pakkus mulle, et ta võib mind kaasa võtta. Seisin tanklas sildiga, et tahan Freiburgi minna, ning mõtlesin, kas ma puhkan või hakkan kohe küsima. Naine, kes just tankis, tuli ise mu juurde ning võttis mind siis kaasa. Paremini ei saa minna?! Kuna Freiburgi sõbrannal on kohe eksamiperiood tulemas, siis tal eriti palju aega mu jaoks ei olnud. Tegin talle ja ta korterikaaslasega süüa, pesin pesu ja koristasin natukene. Kuidagi pean ju maksma, et ma saan tasuta nende juures ööbida... Esmaspäeval magasin välja ning hakkasin siis linna poole liikuma. Kuna jällegi ühistranspordi jaoks pileti ei raatsinud osta, siis jalutasin umbes 40min linna (muideks asi pole isegi nii väga seotud rahaga, kuid pigem ka sellega, et näen siis palju rohkem linnast, mitte ainult seda uhket kesk- või vanalinna). Linnas läksin sõbrannaga ülikooli sööklas lõunat söömas ja appi, kui palju inimesi seal oli! Söögi saamiseks ootasime umbes 20min!!! Igal pool oli inimesi! See pani mind mõtlema, kas Tartus on ka olemas ülikooli söökla? Minu teada ei ole, aga samas pole ma nii kaua Tartus elanud... Sõbranna näitas pärast lõunat veel ülikooli raamatukogu ja seal oli jälle nii palju inimesi!!! Ta rääkis, et peab varakult raamatukokku tulema, et üldse veel (hea) koha saada. TÜ raamatukogus võin kell 2 veel tulla ja on väga palju vabu kohti... Sõbranna läks siis edasi õppima ning käisin Schlossbergil (mäeloss), et nautida Freiburgi vaadet, ja siis käisin niisama linnas ringi. Ma pean ütlema, et tudeerimiseks on see väga sobiv linn. Ülikool on keset linna; kõik, mida vajad, on olemas ning linn ei ole liiga suur. Kõndisin kesklinna umbe 1,5 tunniga läbi. Ööbisin kaks ööd sõbranna juures, kuid siis läksin edasi Erfurti suunas. Kuni Frankfurtini läks natukene aeglaselt ja raskelt, läksin pärist mitme autoga, kuid natuke pärast Frankfurti võttis mind noormees kaasa, kes ise läks Jenasse. Ehk siis sain pool teed ühe autoga. Kahjuks ta aga mind Erfurti sisse ei viinud, vaid peatas ühes parklas kiirtee juures. Sealt muidugi keegi Erfurti sisse ei sõida. Google Mapsi järgi kõnnib kesklinna 11km ehk siis umbes kaks tundi. Niisiis hakkasin kõndima. Muideks tee oli megailus, kuna see oli kuskil põldude vahel. Orienteerusin aga ainult Google Mapsi abil... Külataolisse kohta jõudes avastasin, et buss läheb sealt Erfurti. Läksin siis bussiga, kuna mul oli enam vähem juba kokku lepitud, et jõuan kindlaks ajaks. Igal juhul oli aga mõnus, nautida loodust pooleks tunniks. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|