Reisi alguses mõtlesin, et mis seal ikka: kuu aega kodust eemal olemine ei ole minu jaoks probleem. Ma olen olnud viis kuud üksi Madagaskaril sõpradeta ja pereta olnud, kuu aega ei ole midagi.
Esimesed kaks nädalat olin põhimõtteliselt iga öö teises kohas ja mul oli mingi hetk kopp ees sellest. Tahtsin olla mõnes kohas pikemalt. Olin vanavanemate juures kolm ööd ja see oli megamõnus ja nüüd olin Braunschweigis sõbranna juures viis ööd. See vist oli liiga palju, sest Braunschweigis ei olnud mitte midagi teha ja pärast teist päeva otsisime lihtsalt mõttetuid tegevusi, mida teha. Siinkohal pean mainima, et ma ikkagi täiega nautisin sõbranna juures olemist ja mul oli väga hea meel temaga olla, kuna ma polnud teda 1,5 aastat näinud ja ta on mu Saksamaa parim sõbranna. AGA workaholicule nagu mina seda olen, ei ole absoluutselt hea iga päev magada 10 tundi ja mitte midagi teha. Mul oli kohe kindlasti liiga palju aega (üle) mõelda. Istun siin nüüd Hannoveris ja mõtlen, kui väga ma tahaks juba koju ja kui väga ma ootan oma voodit ja seda, et ma saan olla 3,5kuud Eestis enne, kui lähen järgmisele seiklusele. Nüüd pean ainult veel Erasmus projekti üle elama, kus mul on õnneks hommikust õhtuni tegevust ja kus ma ei pea iga öö teises kohas magama. Ma arvan, et selle reisi ja Madagaskari reisi erinevus on, et sel reisil ei ole mul kodu ja mul pole „oma voodi“, ma olen igal pool võõras. Selle pärast on mul ilmselt tugevam koduigatsus. Kui sulle praeguse teksti järgi tundub, et mulle üldse ei meeldinud reis ja kõik on halb, siis sa eksid. See reis on olnud üks õpetlikumatest. Ma õppisin, et maailm ei ole absoluutselt nii halb, nagu tänapäeva meedia seda kujutleb; et igas inimesed on midagi head; ja et ma peaks kohe kindlasti tihedamini oma perel ja sõpradel Saksamaal külas käima, sest nad on mulle väga armsad (ja mu saksa keel on kohutavalt halvaks läinud). Lisaks õppisin veel positiivsem olla kui enne ning et kuidagi läheb alati kõik hästi – kui ei lähe, siis muudad plaane, nii et läheks hästi. Täna lähen Hannoveris veel ooperisse võluflööti vaatama, sest ma ostsin endale nädal aega tagasi pileteid, sest miks mitte, ja siis ongi kohe-varsti mu viimane peatus Bremenis.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|