Kolmandal päeval otsustasime, et kui me juba täpselt mere ääres ööbime, siis peame võimalust kasutama ja ujuma minema. Eestis käin kooli ajal ka umbes kolm korda nädalas talisuplemas, kordades külmema veega, kuid hea äratus oli see siiski. Kuna Küprosel tähistatakse jõule 25. detsembril, siis me sellel päeval eriti midagi teha ei saanud. Veinimuuseum, mida tahtsime külastada, oli suletud, ning ka mäeküla Anogyra oli ka välja surnud. Sellest ei lasknud me ennast heidutada ning jalutasime siiski külas ringi - täitsa nummi küla oli. Mäekülast sõitsime siis veel edasi mäkke: kuulsale Troodose mäele. Kõige kõrgemasse tippu me ei läinud, meile piisas juba 1700 meetrist. Temperatuur oli seal umbes 3-4 kraadi ning me olime täiesti pilve sees. Mäe otsas ei olnud üldse nii huvitav, kuid põnev oli autosõit mäkke ning sealt alla. Tee oli kurviline ja kitsas ning teed nägi kõige rohkem 3 meetrit ette. Muideks Küprosel sõidetakse teisel pool teed, nii et ma imetlen oma isa, kes suutis meid tervena sealt alla tuua. Neljandal päeval läksime Nikosiasse, Küprose pealinna. Kuna pühad ikka veel kestsid, oli Nikosia ka suhteliselt välja surnud. Ma ei tea täpselt, mida sellest linnast arvata. Linn ise on ilus ning osaliselt korda tehtud, samas on vahepeal majad, mis seisavad tühjana ning on koledad. Lisaks on paljudes kohtades näha piiri Põhja-Küprosega, nendevahelisel alal seisavad ka lihtsalt tühjad majad. Nikosias elada ma igatahes ei tahaks. Kuna seal eriti palju teha polnud, läksime pärastlõunal jälle mägedesse, seekord klooster Machairasse. Kuna klooster oli mäe otsas, oli tee sinna muidugi jälle hirmuäratav. Meie sõitsime väga rahulikult, kuid kohalikud küll kihutasid mööda kitsast kurvilist teed mäest üles. Viienda ja kuuenda päeva kohta tulevad eraldi postitused, sest need olid lihtsalt nii põnevad päevad! Niisiis jätkan viimase päevaga.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|