Kui ma neljapäeva õhtul kõndisin Prahas ringi, hakkasin peaaegu nutma, sest esiteks olin ma nii õnnelik, et ma lõpuks jõudsin Prahasse, ja teiseks oli see linn lihtsalt nii vapustav, et pisarad tulid silma. Õhtul kõndisin peamiselt jõe ääres ringi, üritasin vältida turiste ning lihtsalt nautisin linna. Kuidagi ma üldse ei sattunud vanalinna, kus tegelikud vaatamisväärsused on. Kuna mu coachsurferi host jõudis kell seitse töölt koju, leppisime kokku, et teeme koos süüa. Hakkasin umbes 18.15 linnast tema juurde liikuma. Eksisin aga linnas natukene ära ning jõudsin natukene hiljem kui planeeritud rongijaama, kus läksin oma kotile järele. Rongijaamas suutsin veel kaks korda ära eksida: ma ei leidnud enam kohta, kuhu ma oma koti andsin, ning pärast ei saanud ma aru, kus metroo peatus on (see on teistest platvormidest täiesti eemal, mingi x kohas). Kui ma aga lõpuks jõudsin oma coachsurferi juurde, siis oli temal juba söök valmis. Ta oli üldse väga armas Türgist pärit neiu, kes pole ka veel kaua Prahas elanud. Kui järgmisel päeval jõudsin linna, andsin jälle oma koti ära (seekord teadsin, kus see koht on). Alguses mõtlesin, et väga tore, et saan terve päeva nautida üksinda Prahat. Kiirelt sain aga aru, et üksinda on päris igav vaadata terve päeva linna. Niisiis kasutasin Coachsurfi äpis esimest korda funktsiooni “hang-out”. Seal saab kirja panna, mida teha tahad (nt linna avastada, sööma minna vms) ja siis teised inimesed linnas saavad seda tegevust sinuga teha. Kiirelt sain kokku ühe Pakistanist noormehega, kes õppis USAs ja teeb praegu magistrit Belgias. Vahepeal veetis vahetussemestri ka Prahas, nii et ta teadis linnas suhteliselt hästi. Väga perfektne – sain endale nii giidi kui ka pildistaja! Ta oli väga huvitav inimene, on juba palju maailmas ringi reisinud, ning teadis palju ka Praha ajaloo kohta. Ta näitas mulle kõik “turismikohad” Prahas ära ja pärast läksime veel koos lõunatama kuni ta pidi lahkuma. Kui lossis käisime, oli seal hullult range kontroll: pidime kõik esemed jopetaskust välja võtma ja ka kotid kontrolliti. Pipragaasiga kahjuks sisse ei saanud, nii et andsin selle ühe müüjast tädile ning lubasin pärast sellele järele tulla. Kahjuks teda hiljem enam polnud seal….(vahepeal ostsin endale uue pipragaasi!) Õhtul kõndisin siis veel niisama linnas ringi, nautisin klaverimuusikat vanalinna väljakul ning läksin õhtul veel üheks tunniks baari, kus sain tuttavaks prantslastega. Siis aga pidin juba koti rongijaamast ära tooma ja bussi peale minema. Miks bussi peale, seda loed järgmisest postitusest! Arvan, et Praha kohta pole mõtet pikka juttu kirjutada – pildid räägivad ise enda eest! Igal juhul soovitan väga Prahat külastada, sest linn on imeline ning igal juhul külastamist väärt. Kuigi hinnad on viimase paari aasta jooksul kahekordistunud ning linn muutub aina rohkem turismikohaks, siis on ta oma vanade hoonetega (mis on kõik veel originaalid vanast ajast) väärt külastust.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|