Viiendal päeval oleksime pidanud tegelikult Paphosesse sukelduma minema, kuid hommikul kirjutati mulle meil, et täna on nii tormine ja parem oleks sukeldumine ühe päeva võrra edasi lükata. Võtsime siis lihtsalt järgmise asja meie nimekirjast: Avakas kanjon. Kuna terve päev oli vihma sadanud, oli seal olev matkarada raskesti läbitav, nii et mu vanemad jäid auto juurde meid ootama. Leppisime kokku, et umbes 2 tunni pärast oleme auto juures tagasi. Lõpuks läks meil aga 3-4h. Mul on kahju vanematest, et nad pidi nii kaua ootama, aga see-eest oli minul ja vennal väga lahe matk! Kuna vihma sadas nii palju, tekkis rajale n-ö jõgi, mida pidime vahel ületama mööda jões olevaid kivisid hüpates. Mingi hetk ei saanud me enam aru, kust see õige tee läheb ning mõtlesime, et tuleb mäkke minna, kuna see nägi tee moodi välja. Mööda seda teed minnes pidi aga nii palju ronima, et see ei tundunud õige olevat. Allaminnes lükkasin kogemata ühe suure kivi veerema, kuid õnneks ei kukkunud see vennale pähe, vaid riivas ainult natukene ta selga. See oli aga jälle siuke hetk, kus ma mõtlesin, et mida ma teen, kas ma ei võiks lihtsalt normaalne olla ja mitte ennast kogu aeg ohtu seada? Kusjuures selliseid hetki tekib üllatavalt palju vennaga koos reisides (vaata Mallorca reisi). Kõndisime paljajalu jões edasi, sest me ei leidnud õiget teed ning jõudsime lõpuks matkaraja lõppu. Sealt pidime veel 4 kilomeetrit auto juurde tagasi kõndima. Sellel ajal, kui me ametlikul matkarajal kõndisime, ei olnud väga vihmane, kuid siis, kui me auto juurde pidime tagasi kõndima, tuli siuke padukas, et auto juurde jõudes olime läbimärjad. Kuhulegi edasi me minna ei saanud. Nahktagi on tavaliselt suhteliselt vihmakindel, aga ka sealt tuli mingi hetk vihm läbi. Õnneks oli autos soe! Väidetavalt oli see Küprose kõige külmem päev sellel aastal olnud. Tegelikult läksime veel pärast seda poodi, kuigi see meil plaanis ei olnud ning ma olin juba kõik riided ära võtnud, sest need olid läbimärjad. Aga jällegi olin leidlik: sidusin salli endale seelikuks ja paps andis mulle oma jope. Õnneks keegi mind Küprosel ei tunne….
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|