Tegelt päris niimoodi ei olnud... Uus linn oli küll, aga mina jäin ikka samaks (kui välja arvata seda, et ma iga päevaga saan paremaks!). See nädal oli päris rahulik, midagi erilist ei juhtunud. Uues linnas on inimesed beits rahulikumad. Selle linna keskmine sissetulek on veidi madalam ja seda on vääääga hästi tunda. Ala, kus ma enne töötasin, oli rikkurid täis ja no nende ego on ikka kordades kõrgem ja nad on alati busybusy ja ei arva ukselt-uksele müüjates eriti palju. Ja seda on tunda! Aga see ei tähenda, et seal pole sõbralikke inimesi! Pluss ma arvan, et see andis mulle megahea põhja alla just emotsionaalselt. See, kui nad slämmivad uksi ja pole sõbralikud - see ikka kasvatab kõvasti paksu nahka. Uues alas on kõik megachill ja sõbralikud. Eks neid ikka leidub, kes on imelikud, aga see on okei. Näiteks sel nädalal saadeti mulle esimest korda reaalselt politseid! Pärast ühe perega kohtumist, vaatasime, et oi ukse ees on politsei. Isa tegi nalja, et nad tulid mulle järele. Hea nali, mis osutus tõeks! Sheriff oli megasõbralik. Istusin autosse ja siis ta tuli jooksuga minu juurde, ütles, et mul vaha luba solicitingi jaoks, ma ütlesin, et on olemas ja kõik oli hästi. Naljakas on ainult, et mul on ühe päeva jaoks ainult permit, sest ma ei viitsinud rohkem maksta, aga seda politseinik ei pannud tähele! 8. nädal mõõdus ülihästi! Mul oli põhimõtteliselt iga päev 10/10st päev attitude’i poolest, v.a. reedel. Kuna mul sai uue linna ala otsa, pidin uuesti Lakeville’i minema ja no siis hittis jälle see, kui egoistlikud rikkurid on. Jällegi, ma ei üldista, aga suur osa ikka on. Nutsin reedel vist umbes 5 korda ja pidin ennast iga kord uuesti kokku võtma. Lisaks sellele tuli hull koduigatsus ka peale. Koputasin ühele uksele ja naabritel oli family reunion (teadsin seda, sest olin koputanud eelneval päeval nende uksele, kui nad valmistasid ette). Ootan, et keegi tuleks uksele ja vaatan samal ajal, kuidas naabritel on äge pidu ja kõik on perega koos ja siis ma mõtlen samal ajal, et minu perel on ka väike family reunion samal ajal ja mind pole seal ja kui väga tahaks olla praegu oma perega ja no siis hakkasid pisarad voolama... Läksin ruttu ukse juurest ära, sest ega nuttes ei saa ju potentsiaalse kliendiga rääkida. Reedel oli üldse päris tihti nii, et olen uksel ja räägin, kuid samal ajal tunnen, et kohe hakkan nutma... Aga see on okei, vahel võibki nutta ja see on hea! Saab emotsioonid välja elada! Sel nädalal juhtus siuke nali ka, et kolisime jälle. Põhimõtteliselt long story short: üks meie organisatsiooni first year quittis, kuid ta sebis meile eelmise kodu. Kuna ta sai meie host perega hästi läbi ja me polnud nendega kunagi kohtunud, siis pidime koos temaga lahkuma. Ta ei tulnud meie iganädalase Sunday meetingule ja kohtus selle asemel host emaga ja rääkis talle, kui loll kõik on. Saime teada pühapäeva õhtul, et peame laupäeval lahkuma. Mu esimene mõte oli, et üldse ei viitsi endale jälle uut kodu otsida. Järgmine mõte oli: mul oli ju üks SW alumni, kes on megaäge ja ma teadsin, et ta isa oli hostinud SWkaid. Helistasin talle pühapäeval ja rääkisin talle meie loo ära. Ta lubas uurida. Esmaspäeva hommikul lugesin talt sõnumi, et saame alates neljapäevast nende juurde tulla! Kui nädal siukse sõnumiga algab, siis peab parim nädal tulema! Kuna esmaspäeval ja teisipäeval läksid suhted minu ja teise FY ja selle FY vahel, kes quittis, nii halvaks ja tekisid mõttetud draamad ja see hakkas meie attitude’i mõjutama, lahkusime juba teisipäeval. Algselt pidime motelli minema, aga siis meie host ikkagi sai meid võtta ja magasime esimesed kaks ööd madratsitel. Lõpus oli kõik hästi ja meil on imeline uus host pere, kes on megaarmas! Meil on kiisu ka nüüd!!! Tulevasel nädalal töötan alguses natukene maal, sest mul pole veel permiti järgmise linna jaoks, aga nii pea, kui selle kätte saan, siis lähen Montgomerysse!!!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|