Hetkel on mul palju aega mu vabatahtliku aasta peale mõelda, kuna on vaheaeg (muidugi käin tööl ka). Nagu teada, on mõtlemine halb, kuna see kipub alati ülemõtlemiseks minema. Nii tekkisid mul mured, et mis on, kui ma reaalselt saan Madagaskarile minna? See on ju ikkagi täiesti teistsugune maa ja kultuur. Kui ma enne rõhutasin, et just seda ma tahangi ju näha, siis ma praegu mõtlen, kas ma tõesti tahan? Äkki see kultuur on imelik ja ma ei saa üldse sellega hakkama? Üks asi, mida ma juba nüüd tean, millega ma hakkama ei saa, on nende aeglane elutempo. Öeldakse, et Madagaskar on mora, mora maa. Mora tähendab malagassi keeles rahulik/aeglane. See iseloomustab neid, kuna nad võttavadki kõike rahulikult. Mina pole üldse sellega harjunud, ma teen päevas 5000 asja ja mul on alati kiire... Eks näis, milline ma siis pärast Madagaskarit olen!
Teine asi, mille peale ma mõtlesin, on riided. Mis riideid ma hakkan seal kandma? Tõsiselt ka! Ma tean, et kõik nüüd mõtlevad, appi, ta on ikka täiega naine! Aga kui te mõtlete selle peale, et seal on iga päev 30-40 kraadi, siis mida ma palun kannan seal? Eesti riided ei ole ju selleks tehtud!!! :D Ma kuidagi üldse ei oska ette kujutada, mis elu seal on. Ma tean, et ma hakkan elamas majas, kus on nii WC-d kui ka duši, mis on juba päris hea! Need vabatahtlikud, kes tegelevad loomauuringutega, peavad käima välikäimlas ja väljas dušima... See tundub küll veidi hirmus olevat! Lisaks ma ei oska üldse ette kujutada, mitu vabatahtlikku seal üldse on! Videode pealt tundus küll suht okei olevat, aga kes on palun nii hull ja tahab Madagaskarile minna...? Samal ajal, kui ma mõtlen, kirjutan muidugi sponsorluskirju (jeij!) ja käin tööl!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|