Kuigi ma nüüd olen juba poolteist nädalat tagasi Eestis olnud, siis on mul kooli tõttu kohutavalt kiire olnud. Sain aru, et alguses tasub koolis kohal käia ja pole nii palju aega... Aga ma viin ikka oma Saksamaa tripi ka siin blogis lõpuni! Niisiis Bremenist tuli saada Erasmus projekti juurde, mis asus 25km eemal. Ühistranspordiga oleks aega võtnud 1,5 tundi ja oleks läinud umbes 10€. Ehk siis mõtlesin, et eip, niimoodi ma ei viitsi minna. Hääletamisega olid lood ka natukene keerulised, sest see koht oli kuskil külakolkas, kuhu keegi ei sõidaks. Ratast mul ei olnud, nii et ainuke võimalus oli jalgsi minna. Mõtlesin, et miks mitte, ma polnud ju 3 nädalat korralikult trenni teinud, nüüd võin väikse matka teha. Google Maps näitas, et see võtab viis tundi aega, täitsa tehtav! Mõtlesin, et kui kell 2 alustan, saan hommikul veel natukene aega ristiemaga veeta ja siis jõuan täpselt õhtusöögiks projektile. Iseenesest oli mõte hea, jõudsingi täpselt 19.15 kohale, kuid viimased 1-2 tundi pidin pimedas kõndima. Ma ei soovita seda teha. Metsas on hirmus üksi kõndida, eriti siis, kui sa täpselt ei näe, kuhu kõndima peab. Sel juhul on aga Google Maps abiks, sest näed, kus asud ja näed, mis suunas pead kõndima. Igal juhul mulle hullult meeldis 5 tundi kõndida, kuna sain lihtsalt vait olla, ei pidanud kellegagi rääkima ja sain omi mõtteid mõelda. Ühes külakeses küsis isegi üks noormees, kas ma olen ära eksinud ja kas ikka tean, kuhu pean kõndima! Arvas, et ma hulluks läinud, et suure seljakotiga kõnnin üksi läbi külade... Muidu nägin hästi palju loomi ja loodust! Hästi vahva oli! Õhtul olid mul küll jalad täiesti katki ning täis ville, aga see oli seda väärt!
0 Comments
Laupäeval viis mu sõbranna mind Hannoverisse, nii saime veel rohkem aega veeta. Avastasime, et näeme üksteiste jälle ilmselt 1,5 aastat mitte, kuna lähen jälle maailmasse seiklema. Plaanisime järgmisel korral Prantsusmaal kohtuda. Vaatab, kuidas see välja tuleb! Hannoveris ööbisin jälle couchsurferite juures. Nad olid täitsa okid ja on juba palju maailmas ringi reisinud, mis tegi nad huvitavaks, kuid kuidagi ei olnud ma nendega väga ühel joonel. Nad läksid õhtul veel sõbraga kohtuma, kuid ma ei läinud kaasa, sest nagu varem mainitud, ei olnud mul nendega väga ühiseid teemasid (võibolla ei jaksanud ma enam nii palju smalltalki teh...). Kirjutasin selle asemel blogipostitusi! Pühapäeval kohtusin ühe vääääga vana tuttavaga. 10. klassis toimus meil vahetus ühe Hannoveri kooliga ja ühe poisiga sealt ma kohtusingi. Huvitav oli kuulata, mida tema nüüd teeb! Ülejäänud aja käisin niisama linnas ringi, tegin pilte ja ootasin õhtut. Ootasin väga õhtut, kuna läksin ooperisse võluflööti vaatama. Ma polnud väga ammu ooperis käinud, ega ka mitte teatris vms. Naljakas oli, et ma üldse ei plaaninud seda teha. Hamburgis olles küsisin vanavanematelt, mida Hannoveris saab teha. Selle peale vastasid, et talvel ei saa seal midagi eriti teha, aga ooper on ilus. Läksin Hannoveri ooperi leheküljele, et vaadata, kas neil on midagi head, ja võluflöödi etendusel oli täpselt kaks vaba kohta. Võtsin kohe ühe endale! Parim näide sellest, kuidas mitte plaanitud asjad tulevad kõige paremini välja: ma ei plaaninud algselt ülde Hannoverisse minemist ja kohe kindlasti ei plaaninud ma reisi ajal ooperisse minna! Arvan, et just see oli aga üks ilusamaid hetki reisi ajal. Muideks riideid mul algselt ooperi minekuks ei olnud, käisime Braunschweigis sõbrannaga poodlemas ja ostsin endale 10€ eest kleidi ja kingad. Ilmselt saan need ainult kaks korda kanda, kuid teksade ja paksude talvesaabastega ei julgenud ma ooperisse minna. Hannoverist Bremenisse sain jällegi hääletades ja see läks enam vähem sujuvalt. Alguses läks hästi, lõpp läks venima. Kõige viimane sõit oli ühe mehega, kes oli minu jaoks natukene kuri. Ta küsis, kas ma jooksen kodust ära, miks ma teen seda, kas mul pole raha jms. Temaga ma lõpu poole ei viitsinud enam väga rääkida. Bremenis olin ristitädi juures, kellega olime niisama, tegime süüa ning vaatasime kinos filmi „Maria Stuart“. Igal juhul soovitan seda filmi vaatama minna, kuna annab hea ettekujutuse, milline (mõtte)maailm vanasti oli ning ka hea ülevaate šoti ja inglismaa ajaloost. Bremenis mu „hääletamisreis“ põhimõtteliselt lõppes. Kuidas ma aga kesklinnast sain Erasmus projektile, mis asub 25km Bremenist eemal, oli ka veel huvitav. Sellest aga juba järgmises blogipostituses! Hamburgis ja selle läheduses olin peamiselt pere juures. Reinbekis olin vanavanemate juures, kel oli külas ka mu tädi. Nägin esimest korda oma tädipoega ja appi, kui armsad väiksed lapsed ikka on! Need paar päeva näitasid mulle ka jälle, kui tore on perega aega veeta ja kui tähtsad nad tegelikud on. Ma pole oma saksa pere ju 1,5 aastat näinud... Mõtlesin, et peaks neid rohkem külastama. Reinbekist liikusin ühistranspordiga Hamburgi, kuna viisin tädi ja lapse rongile ja niikuinii on väga keeruline nii lühikest maad hääletamisega sõita. Hamburgis olin venna juures, kelle korterikaaslasel oli ka just õde külas. Läksime neljakesi fotonäitusele, mis rääkis elust linnas. Seal oli hästi palju pilte ka Jaapanist, kuhu mõtlen minna välissemestrile. Ei tea, kas ma nüüd enam tahan minna sinna... Sama päeva õhtul sain esimest korda proovida ka Sushit teha ja ma pean ütlema, et see tuli väga hästi välja! Kuna ma olen juba nii tihti Hamburgis käinud, ei teinud ma seal erilist sightseeingut. Pühapäeval käisin veel sõbraga Elbphilharmonies, mis on suur kontsertsaal, mida ehitati sel ajal kui ma veel elasin seal. Nüüd on see valmis, aga ei tundu väga uhke olevat. Ma ei tea, mida nad seal nii kaua ehitasid... Esmaspäeval (nädal tagasi) liikusin siis jälle häälega sõbranna juurde Braunschweigi. Selleks kõndisin tund aega kiirtee tankla juurde, kust sain teise inimesega, kellelt küsisin, Hannoverisse. Sealt võttis mind keegi kaasa, kes viis mind lähedal asuvasse raudteejaama. Läksin siis rongiga, kuna pime hakkas juba ning pidin niikuinii ühistranspordiga mingi hetk sõbranna juurde liikuma. Erfurdis nautisin õhtu pere tuttavatega ning järgmisel hommikul läksin juba edasi. Erfurdist pole üldse nii kerge välja saada, kuna seal pole üldse head kohta, kus seista. Seisin tee ääres, kus sai kas otse sõita või ära keerata ehk peatamiseks ei olnud väga ruumi. Tegin endale sildi, kus oli kirjas A71 noolega A38 juurde. Üks auto peatas 20min pärast, oli nagu davai, tule ruttu peale, taga teised ootavad, sain nii palju aru, et nad saavad mind mingi kohani kaasa võtta. Fun fact: nad ei sõitnud absoluutselt selles suunas, kuhu mul vaja oli. Nad sõitsid B7 kaudu Gothasse. Gotha on Erfurdist umbes 25km lääne pool. GOTHA?!?!? B7?!??! Terve sõidu ajal ma mõtlesin, mida ma nüüd teen ja kas inimesed ei oska silte lugeda?! Tahtsin ju põhja poole sõita. Mõtlesin, et mul pole mõtet B7’l maha minna, kuna sealt ei saa ma kuhugi. Ehk siis viisid nad ming Gotha tanklasse, kus mõtlesin uue plaani välja. Tuleb ju alati olla spontaanne. Tagantjärele mõtlen, et see oli päris ohtlik ja oleks võinud ka väga halvasti lõppeda, kuna autos istus kaks meest ja nad stressasid alguses nii hullult (sõidu ajal olid nad aga normaalsed). Gotha lähedal oli A4, kust mõtlesin minna A7’le, mis viis otse Hamburgi. Tegin endale siis uue sildi A4’ga. Kõndisin valgusfoori ees seisvavatest autodest oma sildiga mööda ja üks noormees sõitiski seal suunas. Ruttu hüppasin peale ja ta viis mind kiiretee juures asuvasse tanklasse. Sealt sain siis edasi küsida, kas keegi reaalselt sõidab kiirteele. Üks mees sõitis, kuid tahtis enne veel kohvi võtta ja ühe suitsu teha. Mõtlesin, et väga tore, siis ma saan temaga juba enne rääkida ja tuttavaks saada. Vestlus oli terve aeg täiesti normaalne, mingi hetk läksime ka autosse. Ma sain teada, et tal on tähelepanuhäire ja läheb selle pärast varsti ka ravile. Ma ei mõelnud eriti selle peale, et see on imelik – igal ühel on ju oma kiiksud. Õnneks ta sõidutas mind ainult umbes 10min tanklasse, mis reaalselt asus kiirtee kõrval. Kõige hullem oli aga see osa, mil juba autost lahkusin. Ta küsis mu numbrit ja kas mul on kutt olemas. APPIIIII!!!! Ta rääkis veel, et see on saatus, et me kohtusime, kuigi ta üldse ei otsinud mind jne. Mees oli 58aastane ja tal oli naine olemas (ta isegi rääkis temaga sõidu ajal korraks). Ma ütlesin viisakalt, et ma nüüd lähen tanklasse, kuna külm on. Seal ootasin kuni ta sõitis ära, sest mul hakkas natukene hirmus... Ta peaks vist muude probleemide pärast ka ravile minema... Ülejäänud sõit läks aga hästi. Sõitsin küll megasuure ringiga (sest sõitsin A4 kaudu, sealt Kasselisse ning siis alles A7’le), kuid sain sõita vahepeal Porschega 200 kilomeetrit tunnis (muideks Porsche juht oli poolakas ja meganummi! Tegime lõpus veel pildi, et ta saaks seda oma tütrele näidata!) ning alates Hannoverist (ehk umbes pool teed) sain ühe autoga otse Hamburgi. Lõpuks jõudsin tervena vanavanemate juurde. Reisi alguses mõtlesin, et mis seal ikka: kuu aega kodust eemal olemine ei ole minu jaoks probleem. Ma olen olnud viis kuud üksi Madagaskaril sõpradeta ja pereta olnud, kuu aega ei ole midagi.
Esimesed kaks nädalat olin põhimõtteliselt iga öö teises kohas ja mul oli mingi hetk kopp ees sellest. Tahtsin olla mõnes kohas pikemalt. Olin vanavanemate juures kolm ööd ja see oli megamõnus ja nüüd olin Braunschweigis sõbranna juures viis ööd. See vist oli liiga palju, sest Braunschweigis ei olnud mitte midagi teha ja pärast teist päeva otsisime lihtsalt mõttetuid tegevusi, mida teha. Siinkohal pean mainima, et ma ikkagi täiega nautisin sõbranna juures olemist ja mul oli väga hea meel temaga olla, kuna ma polnud teda 1,5 aastat näinud ja ta on mu Saksamaa parim sõbranna. AGA workaholicule nagu mina seda olen, ei ole absoluutselt hea iga päev magada 10 tundi ja mitte midagi teha. Mul oli kohe kindlasti liiga palju aega (üle) mõelda. Istun siin nüüd Hannoveris ja mõtlen, kui väga ma tahaks juba koju ja kui väga ma ootan oma voodit ja seda, et ma saan olla 3,5kuud Eestis enne, kui lähen järgmisele seiklusele. Nüüd pean ainult veel Erasmus projekti üle elama, kus mul on õnneks hommikust õhtuni tegevust ja kus ma ei pea iga öö teises kohas magama. Ma arvan, et selle reisi ja Madagaskari reisi erinevus on, et sel reisil ei ole mul kodu ja mul pole „oma voodi“, ma olen igal pool võõras. Selle pärast on mul ilmselt tugevam koduigatsus. Kui sulle praeguse teksti järgi tundub, et mulle üldse ei meeldinud reis ja kõik on halb, siis sa eksid. See reis on olnud üks õpetlikumatest. Ma õppisin, et maailm ei ole absoluutselt nii halb, nagu tänapäeva meedia seda kujutleb; et igas inimesed on midagi head; ja et ma peaks kohe kindlasti tihedamini oma perel ja sõpradel Saksamaal külas käima, sest nad on mulle väga armsad (ja mu saksa keel on kohutavalt halvaks läinud). Lisaks õppisin veel positiivsem olla kui enne ning et kuidagi läheb alati kõik hästi – kui ei lähe, siis muudad plaane, nii et läheks hästi. Täna lähen Hannoveris veel ooperisse võluflööti vaatama, sest ma ostsin endale nädal aega tagasi pileteid, sest miks mitte, ja siis ongi kohe-varsti mu viimane peatus Bremenis. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|