Erfurdis nautisin õhtu pere tuttavatega ning järgmisel hommikul läksin juba edasi. Erfurdist pole üldse nii kerge välja saada, kuna seal pole üldse head kohta, kus seista. Seisin tee ääres, kus sai kas otse sõita või ära keerata ehk peatamiseks ei olnud väga ruumi. Tegin endale sildi, kus oli kirjas A71 noolega A38 juurde. Üks auto peatas 20min pärast, oli nagu davai, tule ruttu peale, taga teised ootavad, sain nii palju aru, et nad saavad mind mingi kohani kaasa võtta. Fun fact: nad ei sõitnud absoluutselt selles suunas, kuhu mul vaja oli. Nad sõitsid B7 kaudu Gothasse. Gotha on Erfurdist umbes 25km lääne pool. GOTHA?!?!? B7?!??! Terve sõidu ajal ma mõtlesin, mida ma nüüd teen ja kas inimesed ei oska silte lugeda?! Tahtsin ju põhja poole sõita. Mõtlesin, et mul pole mõtet B7’l maha minna, kuna sealt ei saa ma kuhugi. Ehk siis viisid nad ming Gotha tanklasse, kus mõtlesin uue plaani välja. Tuleb ju alati olla spontaanne. Tagantjärele mõtlen, et see oli päris ohtlik ja oleks võinud ka väga halvasti lõppeda, kuna autos istus kaks meest ja nad stressasid alguses nii hullult (sõidu ajal olid nad aga normaalsed). Gotha lähedal oli A4, kust mõtlesin minna A7’le, mis viis otse Hamburgi. Tegin endale siis uue sildi A4’ga. Kõndisin valgusfoori ees seisvavatest autodest oma sildiga mööda ja üks noormees sõitiski seal suunas. Ruttu hüppasin peale ja ta viis mind kiiretee juures asuvasse tanklasse. Sealt sain siis edasi küsida, kas keegi reaalselt sõidab kiirteele. Üks mees sõitis, kuid tahtis enne veel kohvi võtta ja ühe suitsu teha. Mõtlesin, et väga tore, siis ma saan temaga juba enne rääkida ja tuttavaks saada. Vestlus oli terve aeg täiesti normaalne, mingi hetk läksime ka autosse. Ma sain teada, et tal on tähelepanuhäire ja läheb selle pärast varsti ka ravile. Ma ei mõelnud eriti selle peale, et see on imelik – igal ühel on ju oma kiiksud. Õnneks ta sõidutas mind ainult umbes 10min tanklasse, mis reaalselt asus kiirtee kõrval. Kõige hullem oli aga see osa, mil juba autost lahkusin. Ta küsis mu numbrit ja kas mul on kutt olemas. APPIIIII!!!! Ta rääkis veel, et see on saatus, et me kohtusime, kuigi ta üldse ei otsinud mind jne. Mees oli 58aastane ja tal oli naine olemas (ta isegi rääkis temaga sõidu ajal korraks). Ma ütlesin viisakalt, et ma nüüd lähen tanklasse, kuna külm on. Seal ootasin kuni ta sõitis ära, sest mul hakkas natukene hirmus... Ta peaks vist muude probleemide pärast ka ravile minema... Ülejäänud sõit läks aga hästi. Sõitsin küll megasuure ringiga (sest sõitsin A4 kaudu, sealt Kasselisse ning siis alles A7’le), kuid sain sõita vahepeal Porschega 200 kilomeetrit tunnis (muideks Porsche juht oli poolakas ja meganummi! Tegime lõpus veel pildi, et ta saaks seda oma tütrele näidata!) ning alates Hannoverist (ehk umbes pool teed) sain ühe autoga otse Hamburgi. Lõpuks jõudsin tervena vanavanemate juurde.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|