Münchenist läksin jälle hääletamisega edasi. Jälle äärelinnast ja jälle ainult umbes 10min ootamist, kuni üks auto võttis mind kaasa. Sain kahe autoga Karlsruhesse, kus tegin väikse lõunapausi, ning sealt kahe autoga Freiburgi. Jällegi pidin maksimaalselt pool tundi ootama. Jõudsin Freiburgi ootamatult vara, sest kõik läks lihtsalt nii hästi. Viimane sõit läks eriti hästi, kuna üks naine ise pakkus mulle, et ta võib mind kaasa võtta. Seisin tanklas sildiga, et tahan Freiburgi minna, ning mõtlesin, kas ma puhkan või hakkan kohe küsima. Naine, kes just tankis, tuli ise mu juurde ning võttis mind siis kaasa. Paremini ei saa minna?! Kuna Freiburgi sõbrannal on kohe eksamiperiood tulemas, siis tal eriti palju aega mu jaoks ei olnud. Tegin talle ja ta korterikaaslasega süüa, pesin pesu ja koristasin natukene. Kuidagi pean ju maksma, et ma saan tasuta nende juures ööbida... Esmaspäeval magasin välja ning hakkasin siis linna poole liikuma. Kuna jällegi ühistranspordi jaoks pileti ei raatsinud osta, siis jalutasin umbes 40min linna (muideks asi pole isegi nii väga seotud rahaga, kuid pigem ka sellega, et näen siis palju rohkem linnast, mitte ainult seda uhket kesk- või vanalinna). Linnas läksin sõbrannaga ülikooli sööklas lõunat söömas ja appi, kui palju inimesi seal oli! Söögi saamiseks ootasime umbes 20min!!! Igal pool oli inimesi! See pani mind mõtlema, kas Tartus on ka olemas ülikooli söökla? Minu teada ei ole, aga samas pole ma nii kaua Tartus elanud... Sõbranna näitas pärast lõunat veel ülikooli raamatukogu ja seal oli jälle nii palju inimesi!!! Ta rääkis, et peab varakult raamatukokku tulema, et üldse veel (hea) koha saada. TÜ raamatukogus võin kell 2 veel tulla ja on väga palju vabu kohti... Sõbranna läks siis edasi õppima ning käisin Schlossbergil (mäeloss), et nautida Freiburgi vaadet, ja siis käisin niisama linnas ringi. Ma pean ütlema, et tudeerimiseks on see väga sobiv linn. Ülikool on keset linna; kõik, mida vajad, on olemas ning linn ei ole liiga suur. Kõndisin kesklinna umbe 1,5 tunniga läbi. Ööbisin kaks ööd sõbranna juures, kuid siis läksin edasi Erfurti suunas. Kuni Frankfurtini läks natukene aeglaselt ja raskelt, läksin pärist mitme autoga, kuid natuke pärast Frankfurti võttis mind noormees kaasa, kes ise läks Jenasse. Ehk siis sain pool teed ühe autoga. Kahjuks ta aga mind Erfurti sisse ei viinud, vaid peatas ühes parklas kiirtee juures. Sealt muidugi keegi Erfurti sisse ei sõida. Google Mapsi järgi kõnnib kesklinna 11km ehk siis umbes kaks tundi. Niisiis hakkasin kõndima. Muideks tee oli megailus, kuna see oli kuskil põldude vahel. Orienteerusin aga ainult Google Mapsi abil... Külataolisse kohta jõudes avastasin, et buss läheb sealt Erfurti. Läksin siis bussiga, kuna mul oli enam vähem juba kokku lepitud, et jõuan kindlaks ajaks. Igal juhul oli aga mõnus, nautida loodust pooleks tunniks.
0 Comments
Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis läksin Prahast bussiga edasi Münchenisse. Miks bussiga? Sel on lihtne vastus: esiteks ei leidnud ma reedeks öömaja Münchenis ning bussipilet oli odavam kui hostel Münchenis, ning teiseks tahtsin näha nii Prahat kui ka Münchenit (terve päeva linnas veeta) ja ma olen natukene ajahädas, kuna pean selle nädala lõpuks jõudma Hamburgi. Niisiis otsustasin minna 00.10 bussiga Münchenisse, mis saabus kell 6. Teoorias nägi plaan väga hea välja, et magan bussis kuus tundi, kuid reaalsuses magasin ainult kolm tundi. Nagu ma juba enne teada sain, siis plaanid ei tööta! Münchenisse jõudes otsisin lähima kohviku, et süüa rahulikult hommikusööki (mida ma lõpuks siiski unustasin teha, imestasin keskpäeval, miks mul kõht nii tühi on…) ning juua teed. Sain blogipostitusi kirjutada ning natukene puhata. Kell 10.45 algas tasuta Müncheni linnaekskursioon, kuhu ma läksin. Seal käisime läbi Müncheni kõige tähtsamad kohad ning sain ka natukene ajaloo kohta teada: 90% Münchenist pommitati, nii et enamus hooned pidi restaureerima ning ei ole originaalid, ning Hitlerile väga meeldis München (pidas hästi palju kõnesid jms (muideks veel üks fun fact: Hitlerile meeldis Praha väga, mille pärast ta seda ei pommitanud ning tänu sellele on Prahas kõik hooned originaalid ning ilmselt on ta selle pärast ka nii ilus!)). Pärast seda käisin St. Peteri torni otsas, et nautida linnavaadet. Viktualien turul sõin siis traditsioonilist Müncheni vorsti ja siis jalutasin jällegi lihtsalt linnas ringi. Kasutasin teist korda Couchsurfingu hang-out funktsiooni ning kohtusin ühe kohaliku noormehe ning neiuga, kellega läksin inglise parki jalutama. München on hästi ilus linn, kuid Prahat on raske üle trumbata. Ta on ka natukene kallim, kui välja arvata õlut. Kindlasti ei piisa aga ka Münchenis ühest päevast ja seal oleks kindlasti veel vaadata ja avastada. Seda pean jätma aga järgmiseks korraks! Kui ma neljapäeva õhtul kõndisin Prahas ringi, hakkasin peaaegu nutma, sest esiteks olin ma nii õnnelik, et ma lõpuks jõudsin Prahasse, ja teiseks oli see linn lihtsalt nii vapustav, et pisarad tulid silma. Õhtul kõndisin peamiselt jõe ääres ringi, üritasin vältida turiste ning lihtsalt nautisin linna. Kuidagi ma üldse ei sattunud vanalinna, kus tegelikud vaatamisväärsused on. Kuna mu coachsurferi host jõudis kell seitse töölt koju, leppisime kokku, et teeme koos süüa. Hakkasin umbes 18.15 linnast tema juurde liikuma. Eksisin aga linnas natukene ära ning jõudsin natukene hiljem kui planeeritud rongijaama, kus läksin oma kotile järele. Rongijaamas suutsin veel kaks korda ära eksida: ma ei leidnud enam kohta, kuhu ma oma koti andsin, ning pärast ei saanud ma aru, kus metroo peatus on (see on teistest platvormidest täiesti eemal, mingi x kohas). Kui ma aga lõpuks jõudsin oma coachsurferi juurde, siis oli temal juba söök valmis. Ta oli üldse väga armas Türgist pärit neiu, kes pole ka veel kaua Prahas elanud. Kui järgmisel päeval jõudsin linna, andsin jälle oma koti ära (seekord teadsin, kus see koht on). Alguses mõtlesin, et väga tore, et saan terve päeva nautida üksinda Prahat. Kiirelt sain aga aru, et üksinda on päris igav vaadata terve päeva linna. Niisiis kasutasin Coachsurfi äpis esimest korda funktsiooni “hang-out”. Seal saab kirja panna, mida teha tahad (nt linna avastada, sööma minna vms) ja siis teised inimesed linnas saavad seda tegevust sinuga teha. Kiirelt sain kokku ühe Pakistanist noormehega, kes õppis USAs ja teeb praegu magistrit Belgias. Vahepeal veetis vahetussemestri ka Prahas, nii et ta teadis linnas suhteliselt hästi. Väga perfektne – sain endale nii giidi kui ka pildistaja! Ta oli väga huvitav inimene, on juba palju maailmas ringi reisinud, ning teadis palju ka Praha ajaloo kohta. Ta näitas mulle kõik “turismikohad” Prahas ära ja pärast läksime veel koos lõunatama kuni ta pidi lahkuma. Kui lossis käisime, oli seal hullult range kontroll: pidime kõik esemed jopetaskust välja võtma ja ka kotid kontrolliti. Pipragaasiga kahjuks sisse ei saanud, nii et andsin selle ühe müüjast tädile ning lubasin pärast sellele järele tulla. Kahjuks teda hiljem enam polnud seal….(vahepeal ostsin endale uue pipragaasi!) Õhtul kõndisin siis veel niisama linnas ringi, nautisin klaverimuusikat vanalinna väljakul ning läksin õhtul veel üheks tunniks baari, kus sain tuttavaks prantslastega. Siis aga pidin juba koti rongijaamast ära tooma ja bussi peale minema. Miks bussi peale, seda loed järgmisest postitusest! Arvan, et Praha kohta pole mõtet pikka juttu kirjutada – pildid räägivad ise enda eest! Igal juhul soovitan väga Prahat külastada, sest linn on imeline ning igal juhul külastamist väärt. Kuigi hinnad on viimase paari aasta jooksul kahekordistunud ning linn muutub aina rohkem turismikohaks, siis on ta oma vanade hoonetega (mis on kõik veel originaalid vanast ajast) väärt külastust. Nagu saatus tahtis, siis veetsin neljapäeva hommiku Dresdenis ja ma pean ütlema, et kui ma alguses olin veel kurb, et ei jõudnud veel Prahasse, siis pärast Dresdeni vaatamist ei olnud ma üldse kurb. Hommikul käisin DDR muuseumis, mis tuletas mulle täiega meelde vanavanaema kodu nõukoguaegsete mööblitega, ning väga huvitav oli ka kuulata vana DDR muusikat. Igal juhul soovitan seda muuseumit nendele, keda vähegi huvitab ajalugu! Pärast seda läksin siis hostelisse oma kotile järele ning suundusin linna poole. Kuna ma reisin odavalt, siis ma ei raatsinud trammipiletit osta ning kõndisin linna, mis oli ka väga palju parem mõte – nägin palju rohkem linnast! Dresden on väga ilus oma vanade hoonete poolest. Pärast mõnda Brötchenit suundusin Dresdeni Tehnikaülikooli poole, kust hakkasin ennast lõpuks Prahasse hääletama. Kui ma algselt olin veel positiivselt meelestatud, sest sõit Prahasse kestis ainult kaks tundi, siis kui ma hääletamiskohta jõudsin ja tagasisidet selle kohta lugesin, hakkasin natukene muretsema. Kuna mul aga väga palju muid valikuid polnud, tegin sildi valmis ja hakkasin hääletama. Pidin reaalselt 5-10min ootama, kuni Austriast pärit lauljatest abielupaar mind peale võttis. Ma olin neile nii tänulik, kuna ma kaotasin pärast eelnevat päeva natukene juba lootust, et see kõik nii töötab, nagu tahan. Pärast kahte tundi sõitu jõudsin lõpuks Prahasse!!!! Õhtul oli mul veel paar tundi aega Prahat avastada, kuid sellest juba järgmises postituses! Kolmapäev oli kõige hullem päev, mil ma reaalselt mõtlesin, miks ma seda teen ja kas ma tahan tõesti jätkata. Hommikul oli veel kõik väga hästi. Käisin sõbraga kohvikus hommikusööki söömas (see maksis reaalselt ainult 1,73€!!!!), kus me kohtusime juhuslikult ka sõbra hea sõbrannaga. Neiu on pool-sakslane ja pool-poolakas. Ta on elanud Poolas, Saksamaa piiri lähedal, ning käis koolis Saksamaal. Nüüd otsustas ikkagi Poolas ülikoolis käia. Väga vahva neiu oli igatahes ja meil oli palju ühist! (Ta õpib ka psühholoogiat!). Umbes kell 12 asusin teele jällegi linnast välja. Juba bussis oli mul halb tuju, kuna teadsin, et tänane päev tuleb raske (ilmselt selle pärast ma seda lükkasingi nii edasi). Lugedes hääletamisäpi tagasisidet, siis sain aru, et Wroclawist on väga raske saada Prahasse. Seisin umbes tund aega tee ääreskuni vahetasin sildi ühe maanteeääres asuva linna vastu. Sinna sain sõidu umbes 15min’ga. See kutt ei osanud aga absoluutselt inglise keelt ega vist ka mitte saksa keelt. Temaga tekkis mul esimene kord, kus ma natukene kartsin, kuna ta sõitis mingi hetk maanteelt ära, kuigi ei oleks tohtinud. Sattusime siis mingile külateele. Igaks juhuks katsusin taskust, kas mu pipragaas ikka on olemas. Kuidagi ma sain ikkagi aru, et ta ise on ka segaduses, ta vist tahtis tankida vms. Kuna ma aga küsida ei saanud, siis oli ikkagi natuke hirmus. Mingi hetk ta aga pööras ümber ja sõitis ikkagi maanteele. Siis oli mul kohe parem tunne. Kui jõudsime linna, kuigi tahtsin tegelikult maanteele jääda (aga kuidas sa ütled seda, kui ta ei oska inglise keelt?!), siis ootasin jällegi Tšehhi sildiga umbes tund aega. Otsustasin siis minna lähedal asuvasse tanklasse, mis oli maantee läheduses, ning küsida sõitu Dresdenisse Saksamaale. Ma sain aru, et sel päeval ma ilmselt Prahasse ei jõua, enamus autot liikusid Saksamaale. Tanklas küsisin kahel inimeselt, kas nad sõidavad Saksamaale (sel hetkel oli mul suhteliselt suva ka, kuhu ma täpselt jõuan, sest ega ma sinna niikuinii ei tahtnud ja pime hakkas juba..). Esimesed oleksid mind võtnud, aga neil polnud väga ruumi ning teisega ma siis sain. Ta oli sakslane, kes käis Poolas töövisiidil. Sel hetkel ma sain aru, et sakslasi on reaalselt igal pool ja et ma olen väga tänulik, et oskan saksa keelt. Vanem härra viis mind siis Dresdeni äärelinna. Sõidu ajal vahepeal otsisin endale Couchsurfingu kodu, oleks põhimõtteliselt ka midagi saanud, aga kuna mul oli nii kopp ees sellest päevast, inimestest ja kõigest, ei tahtnud ma oma negatiivseid emotsioone välja elada teiste inimeste peal. Niisiis läksin Hostelisse, mis osutus väga heaks mõtteks, sest see hostel oli megaarmas! Käisin Kangoroo hostelis, mis asub väga heas kohas, personal oli megaarmas (soovitas mulle igast asju) ja hostel ise oli ka väga kena. Sõin õhtusööki ja läksingi magama, et päev saaks ruttu läbi. Sel päeval ma vahepeal oleks küll tahtnud nutta, sest asjad ikka üldse ei läinud nii, nagu plaanisin. Olin ikka väga õnnetu. Aga ma ikkagi ei tahtnud alla anda ja mõtlesin, et küll ma sattusin mingi põhjusega Dresdenisse ja ju siis pidi niimoodi minema. Kui kirjeldada hääletamise perfektset päeva, kirjeldaksin üleeilset päeva. Hommikul käisin Bialystokis umbes tund aega ringi, vaatasin kaugelt lossi ning nautisin hommikusi tühjasid tänavaid. Kesklinnast läksin jällegi äärelinna bussiga, mille eest ma muideks ei masknud. Ma tean, et see on väga halb, aga poolakad on ise süüdi, et neil on teine valuuta ja ma ei viitsi kaheks päevaks võtta välja eraldi raha. Niisiis sõitsin jänest. Lihtsalt läksin bussi ning tegin nägu nagu oleksin kohalik (ei tea küll, kui hästi see mul suure seljakotiga välja tuli....). Hommikul oli päeva kõige raskem osa: olin linna lähedal ja koht oli hääletamiseks väga halb. Pärast umbes 40-50min ootamist ja külmetamist peatus lõpuks üks poolakas, kes sõitis Varssavi suunas. Ta oli megaarmas, sest ei osanud väga inglise keelt, aga ütles, et tahab harjutada ja siis me rääkisime natukene poliitikast jne. Siis sain tedada, et tapeti Gdanski linnapea Poola kõige suuremal heategevuslikul üritusele. Hiljem sain veel teada, et parlament on kogu selle heategevusliku ürituse vastu ja neile ei meeldi see, kuid nüüd nomineeriti ürituse peakorraldaja mingile uhkele auhinnale (täpselt ei mäleta, mis auhind see oli). Igatahes viis poolakas mind tanklasse veits enne Varssavit, kus ma sain megakiirelt järgmise sõidu. Küsisin kolmelt (!!!) inimeselt, kas sõidavad Lodzi suunas ja kolmas sõitiski! Ta on Leedukas, kes töötab Saksamaal juba kaks aastat, nii et rääkisin temaga saksa keeles. Kuna ma olin väsinud ja ta saksa keel ei olnud ka parim (loe: ma ei viitsinud rahulikult rääkida, nii et ta kõigest aru saaks), siis me eriti palju ei rääkinud. Lodzi lähedal asuvas tanklas tegin lõunapausi (mis koosnes kolmest võileiva viilust ja ühest banaanis) ja siis üritasin edasi Wroclawisse saada. Seal tanklas pidin kahelt (!!!) inimeselt küsima ja teine võttis. See oli abielupaar, mis läks Tšehhi suusatama Kuigi sel päeval läks kõik väga kergelt ja hästi, olin päeva lõpuks hullult väsinud! Õhtul sain natukene Wroclawis ringi vaadata (jalutasin äärelinnast umbes tund aega kesklinna), kuni kohtusin sõpradega, kellega sain tuttavaks Novembris aset leidnud Erasmus projektil. Läksime sööma (NII ODAV SÖÖK ON POOLAS!! Maksin burksi eest 4-5€, soovitan seda kohta!!!), rääkisime juttu ja õhtul vaatasime Seks ja linna, mille käigus jäin magama.... Täpselt nii palju pilte ma Wroclawis tegingi...
Esmaspäeva hommikul avastasin 2-3h tundi Kaunast, istusin megaarmsas kohvikus (Spurgine), mis oli siukse nõukoguaegse stiiliga ja sõin maailma parimaid sõõrikuid ja saiasid. Pärast seda kohtusin saksa sõbraga, kes ise läks ka Poola ning viis mind teel Varsavisse Bialystoki. Kui tegelikult kestab tee 3,5h, siis arvan, et me sõitsime seda umbes 5h. Me ei sõitnud üldse maanteedel ning valisime ühel hetkel täielikult metsatee, sest sakslasel oli lihtsalt siuke auto, millega saab reaalselt metsateel sõita. Metsas tegime ta drooniga paar kaadrit ja ma sain ka natukene ta autot juhtida, sest tema pidi drooni juhtima. Sain siis esimest korda mingi megasuure jeepiga ja automaatkäigukastiga sõita. Mõtlesin, et peaks endale ka siukse auto ostma... Seal metsas tegime vahepeatuse mingi järve juures ning teel metsas välja nägime põtra!!!! Ma nägin esimest korda elus põtra!!! Sakslane oli ka õnnelik, sest oma tervel tripil Skandinaavias ei näinud ta mitte ühtegi põtra ja nüüd kuskil keset Poola metsa näeme põtra! Õhtupoole, kui me juba olime enamvähem metsast väljas, hakkas muidugi hullult lund sadama. Täielik lumetorm! Kõik teised autod sõitsid umbes 30km/h, kuid sakslase auto on just sellistele tingimustele mõeldud, nii et sõitsime ikkagi 80-90km/h. Bialystokis ööbisin ka jälle ühe Coachsurferi juures, kellel on aga pere nelja lapsega. Lapsed olid megaarmsad, oli palju karjumist, aga ka palju nalja! Teine päev oli selles mõttes rahulik, et ei pidanud üldse muretsema, ka sikka jõuan sihtkohta. See-eest sai Poola loodust nautida! Kes mu Instagrami jälgib, see teab, et ma olen hetkel Kaunases. Miks ma siin oled ja mida ma siin teen, seletan teile kohe: Kuna mul on ülikoolis kõik eksamid läbi, mõtlesin, et lähen häälega Saksamaale. Veebruari alguses on mul jälle Erasmus projekt seal, nii et kasutan võimalust ja täidan oma vaba aega natuke teistsuguse reisiga. Täna alustasin umbes 7.20 reisiga Tartust. Tartu kodust kõndisin umbes tund aega Lõunakeskuse lähedusse. Kõndisin nii kaua, kuna esiteks on mul raske kott seljas ja teiseks hakkasid mu jalanõud hõõruma (nüüdseks on mu kannad muidu juba täiesti katkised, kuigi ma väga palju ei kõndinud täna). Igatahes ootasin umbes pool tundi, kuni võttis mind üks vanem härra kaasa. Ta ise oli politseinik ning just lõpetas oma vahetuse, nii et oli koduteel. Lubas mind viia Rõngu. Algselt ma ei plaaninud nii väikseid otsi sõita, kuid kuna autosid oli vähe liikvel, siis istusin parem 20-30min soojas, selle asemel, et seista tee ääres. Rõngus ootasin reaalselt ainult 5-10min, kuni Eesti paar võttis mind peale. Nad tulid suure bussiga, eeldasin, et neil lastekari kaasas, kuid buss oli täitsa tühi! Veel parem oli, et nad sõitsid otse Riiga! Läksid sinna uute Ikeasse… Minul oli hea meel, et sain n-ö ühe autoga otse Riiga, mis oli mu vahepeatuseks Kaunasesse. Eestlased olid ka hästi toredad ja armsad. Rääkisin nendega natukene poliitikast, tänapäeva noortest ja niisama elust. Kahjuks nad päris Riia kesklinna ei sõitnud, sain välja umbes 10-12km Riia kesklinnast. Kuna selles kohas ei olnud absoluutselt häid kohti peale võtmiseks, otsustasin minna ühistranspordiga kesklinna. Turult ostsin väikse snäki ning siis läksin juba edasi. Kesklinnast pole väga hea oma teekonda alustada, nii et jällegi kõndisin umbes 1h kuni jõudsin Riia äärde. Sealt võttis mind üks kutt peale, kes viis mind natuke veel linnast eemale. Tema on 3 aastat tagasi ka hästi palju häälega läbi Euroopa sõitnud ja jagas mulle häid nõuandeid. Sõitsin temaga umbes pool tundi. Järgmisest kohast võttis mind peale noor naine, kellega rääkisin psühholoogiast, joogast ja esoteerikast. Väga huvitav oli tema juttu kuulda, kuidas n-ö iseennast leida ja elu elada. Sain teada, et olen täitsa õigel teel! Nüüd tuleb päeva kõige hullem osa. Naisega sõitsin ka umbes 30min, kuni jõudsime mingisse linna, mis on Kesk-Lätis. See koht, kuhu ta mind tõi oli natukene halb, nii et kõndisin veits edasi. Kaugelt nägin, et seal on mingi teine mees, kes ka hääletab. Alguses rõõmustasin, et saan temaga veits juttu rääkida ja mõne otsa äkki koos sõita. Kiiresti sain aru, et see inimene on tegelt mingi vana mees, kes absoluutselt inglise keelt ei räägi, ma ei tea, kust ta pärit oli. Igatahes ei olnud ta absoluutselt õnnelik, et ma „tema koha“ ära võtsin. Alguses olin veel natukene tema läheduses, siis ta hakkas aga midagi rääkima, aru ma ei saanud sellest, igatahes oli natukene hirmus, nii et liikusin temast mingi 20-30m eemale. Siis ta ikka veel vahepeal karjus mu peale, vaatas mulle kurjalt otsa, vehkis kätega. Pärast 10min ma mõtlesin, et enne kui ta mulle kallale tuleb, lähen puhkan natukene tanklas ja siis lähen vana, logistiliselt halba kohta. Sel hetkel olin tõesti õnnelik, et ma ikkagi ostsin pipragaasi, ja ma isegi katsetasin, kas sealt tõesti tuleb midagi välja. Tanklas siis küsisin veel mõnelt, kas ta sõidab Kaunase suunas, kuid mitte eriti edukalt. Kokku ootasin selles kohas ehk tund aega, kuni lõpuks võttis mind inimene peale. See inimene oli sel hetkel küll elupäästja, sest tuju hakkas mul juba langema. Ta on ainuke juht olnud, kellega mul on reaalselt sügavad vestlused olnud. Ta ise tuli põhjapolaarjoonest, on aga muidu sakslane, kes on n-ö keskeakriisis. Ta on terve elu töötanud, tal on oma firma, oli naine, nüüd on lahutatud, oli maja, nüüd müüs maha. Nüüd ta lihtsalt sõidab oma autos ringi, otsib elu mõtet ja on megaõnnelik! See näitab mulle jällegi, et isegi kui teed palju tööd ja oled workaholic (mille poole ma kaldun), siis on vaja hetki, kus puhata ja aega maha võtta. Reis on minu arvates perfektne variant selleks. Temaga ma veetsin täna ka kõige rohke aega: ta võttis mind umbes tund aega pärast Riiat peale, tegime lõunapausi pärast Leedu riigipiirt ning siis ta tõi mind Kaunases mu Couchsurferi juurde, kes on kusjuures ka täielik imeline neiu ja kellega ma saan ka väga hästi läbi. Esimene päev on olnud IMELINE! Kuna mind ennast see teema väga huvitab ning olen nüüd viimasel ajal seda teemat natuke uurinud, siis jagan oma teadmisi ka teiega. Nimelt on Küpros saareriik, millel on mitte-ametlikult kaks valitsust. Lõuna-Küpros on Küprose Vabariik, Põhja-Küpros on Põhja-Küprose Türgi vabariik. Millest selline jaotus tekkis? 1974. aastal tahtis Kreeka sõjavähunta tappa tolleaegset demokraatlikul teel valitud presidenti ning teha riigipööret. Türgi tuli siis “appi”, kuna nad olid mures, et tuleb probleeme põhiseadusliku riigi ülesehitamisega. Niisiis Türgi poolitas riigi ning okupeerib alates sellest ajast 37% Küprose Vabariigist. Väidetavalt tekkis see idee USA välisministril ning ka UK toetas seda mõtet. Nüüd mõistetakse seda rahvusvaheliselt hukka ÜRO resolutsioonidega. Tähtis on ka mainida, et tolleaegne president naases ametisse veel samal aastal ning ka riigi valitsus taastati. Türgi valitsus aga ei kadunud. Mis on selle tagajärg? Rohkem kui 170 000 küprose kreeklast saadeti kodudest sunniviisiliselt välja ning Türgi tõi mandritürklasi (enamasti vaesed ja harimatud) saarele andes neile välja saadetud kreeka-küproslaste maju. Sellega tahab Türgi Küprost demokraatlikul teel endale saada (mida rohkem türklasi, seda rohkem hääletab türgi valitsuse poolt). Kuid need türklased on illegaalsed immigrandid ning tegu on sõjakurjateoga. Kuna Türgi Põhja-Küprose Vabariik ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud, peab Küprose-Vabariik (lõunaosa) kogu Küprose saare eest hoolt kandma. Põhja-Küprose kodanikud saavad endale ikkagi Küprose Vabariigi passi, millega nad on ka EL’i kodanikud ning millega tagatakse neile pension, tasuta tervishoid ning töö Lõuna-Küprosel (makse nad aga lõunaosale ei maksa). Muidugi on neile pakutud ka Türgi passi, kuid enamus seda ei soovi. Kas Põhja- ja Lõuna-Küproslased vihkavad üksteist? Ma olen mõelnud, et kas nendevaheline konflikt on sarnane vene-eesti konfliktile. Nii palju nagu ma olen aru saanud, siis nii see ka on. Jah, on olemas türgi-küproslased ning kreeka-küproslased, kuid nad kõik tahavad ikkagi üks olla. Seda tundsin ma seal olles tegelikult ka (vaata pilte). Minu infoallikas, üks küproslasest Couchsurfer, ütles, et tunneb ennast küproslasena (mitte kreeklasena). Probleem ei ole inimestevaheline, vaid puhtalt poliitiline: Türgi tahab kogu Küprost endale. Mis on EL’i roll sel konfliktil? Teadagi tahab Türgi EL’i astuda, kuid üks tingimustest on, et ta peab Küprose vabaks laskma ning tunnustama tervet saart kui Küprose Vabariiki. Küpros toetab Türgi EL’i võtmist, kuna loodab seekaudu vabaks saada ja et Türgi austaks EL’i seadusi. Teised riigid aga näevad Küprost just põhjusena, miks nad ei võta Türgit EL’i. “Türgi ju okupeerib Küprost, me ei saa teda vastu võtta.” Nad ainult räägivad, et Küpros peaks olema üks, kuid kohalikud sooviksid rohkem toetust ning tegusid. Vahete-vahel toimuvad ka läbirääkimised, kuid tulemusteta. Kas on lootust?
Nii kreeka-küproslased kui ka türgi-küproslased soovivad väga üheks saada, kuid vaadates Türgi praeguseid samme, siis selle tõenäosus on väga väike (vähemalt lähitulevikus). Keda huvitab see teema rohkem, siis leiad Open-Diplomacy lehelt hea ülevaate, ka Oxford Research Group on sellest kirjutanud ning Europ Topics lehelt leiad aktuaalset infot. Lühike kokkuvõtte Küprose reisist ka veel: Küpros on väga vahva riik. Igal pool on suht puhas, inimesed on kõik sõbralikud, kasse on palju ning suhteliselt palju on vaadata. Nädalaga jõuab aga pea kõik ära vaadata, nii et kauemaks ma ei jääks. V.a. kui tahad teha ühe matkamispäeva Trodose mägedes või siis sukeldumiskursuse nagu mina kunagi plaanin seal teha. Ainuke suur linn, mida me EI külastanud, oli Limassol, aga see ei tundunud ka nii huvitav olevat. Siin aga lubatud 10 fakti Küprose kohta:
|
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|