Kolmapäev oli kõige hullem päev, mil ma reaalselt mõtlesin, miks ma seda teen ja kas ma tahan tõesti jätkata. Hommikul oli veel kõik väga hästi. Käisin sõbraga kohvikus hommikusööki söömas (see maksis reaalselt ainult 1,73€!!!!), kus me kohtusime juhuslikult ka sõbra hea sõbrannaga. Neiu on pool-sakslane ja pool-poolakas. Ta on elanud Poolas, Saksamaa piiri lähedal, ning käis koolis Saksamaal. Nüüd otsustas ikkagi Poolas ülikoolis käia. Väga vahva neiu oli igatahes ja meil oli palju ühist! (Ta õpib ka psühholoogiat!). Umbes kell 12 asusin teele jällegi linnast välja. Juba bussis oli mul halb tuju, kuna teadsin, et tänane päev tuleb raske (ilmselt selle pärast ma seda lükkasingi nii edasi). Lugedes hääletamisäpi tagasisidet, siis sain aru, et Wroclawist on väga raske saada Prahasse. Seisin umbes tund aega tee ääreskuni vahetasin sildi ühe maanteeääres asuva linna vastu. Sinna sain sõidu umbes 15min’ga. See kutt ei osanud aga absoluutselt inglise keelt ega vist ka mitte saksa keelt. Temaga tekkis mul esimene kord, kus ma natukene kartsin, kuna ta sõitis mingi hetk maanteelt ära, kuigi ei oleks tohtinud. Sattusime siis mingile külateele. Igaks juhuks katsusin taskust, kas mu pipragaas ikka on olemas. Kuidagi ma sain ikkagi aru, et ta ise on ka segaduses, ta vist tahtis tankida vms. Kuna ma aga küsida ei saanud, siis oli ikkagi natuke hirmus. Mingi hetk ta aga pööras ümber ja sõitis ikkagi maanteele. Siis oli mul kohe parem tunne. Kui jõudsime linna, kuigi tahtsin tegelikult maanteele jääda (aga kuidas sa ütled seda, kui ta ei oska inglise keelt?!), siis ootasin jällegi Tšehhi sildiga umbes tund aega. Otsustasin siis minna lähedal asuvasse tanklasse, mis oli maantee läheduses, ning küsida sõitu Dresdenisse Saksamaale. Ma sain aru, et sel päeval ma ilmselt Prahasse ei jõua, enamus autot liikusid Saksamaale. Tanklas küsisin kahel inimeselt, kas nad sõidavad Saksamaale (sel hetkel oli mul suhteliselt suva ka, kuhu ma täpselt jõuan, sest ega ma sinna niikuinii ei tahtnud ja pime hakkas juba..). Esimesed oleksid mind võtnud, aga neil polnud väga ruumi ning teisega ma siis sain. Ta oli sakslane, kes käis Poolas töövisiidil. Sel hetkel ma sain aru, et sakslasi on reaalselt igal pool ja et ma olen väga tänulik, et oskan saksa keelt. Vanem härra viis mind siis Dresdeni äärelinna. Sõidu ajal vahepeal otsisin endale Couchsurfingu kodu, oleks põhimõtteliselt ka midagi saanud, aga kuna mul oli nii kopp ees sellest päevast, inimestest ja kõigest, ei tahtnud ma oma negatiivseid emotsioone välja elada teiste inimeste peal. Niisiis läksin Hostelisse, mis osutus väga heaks mõtteks, sest see hostel oli megaarmas! Käisin Kangoroo hostelis, mis asub väga heas kohas, personal oli megaarmas (soovitas mulle igast asju) ja hostel ise oli ka väga kena. Sõin õhtusööki ja läksingi magama, et päev saaks ruttu läbi. Sel päeval ma vahepeal oleks küll tahtnud nutta, sest asjad ikka üldse ei läinud nii, nagu plaanisin. Olin ikka väga õnnetu. Aga ma ikkagi ei tahtnud alla anda ja mõtlesin, et küll ma sattusin mingi põhjusega Dresdenisse ja ju siis pidi niimoodi minema.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|