Eelmisel pühapäeval käisime River Valley Shakopee Campuses ja OMG, mis show seal käis! Kirikus käimise põhjuseks oli host pere leidmine. Seda me sealt küll ei leidmud, aga see-eest saime siukse kultuurikogemuse, et see oli seda igati väärt! Esiteks ei näe hoone nii väljast kui ka seest üldse nagu kirik välja. Ma ütleks, et see on pigem nagu mingi kino. Kui sisse lähed, on paremal kohe vastuvõtt, kus kena vastuvõtunaine seletab, kus mis on. Vasakul on lasteala, kus on kasvatajad, kes teenistuse ajal tegelevad lastega. Saal, kus teenistus toimub näeb välja nagu kinosaal. Toolid on mugavad, siis ees on lava. Igal pool on tehnika ja kõik on megamodernne! Pildid räägivad ise enda eest! Teenistus ise oli ka hull pidu! Kõik algas kontserdiga. Bänd laulis mingeid jeesuse laule. Ma sõnu küll väga ei kuulnud, aga hääl oli võimas! Pärast seda tuli grupp inimesi, kes olid narkosõltlased ja nad rääkisid sellest, kuidas jeesus on neid aidanud sellest välja tulla. Päris karm oli nende lugusid kuulda. Ühte pandi 9-aastaselt narkot müüma. Kõigil oli see kuidagi vanemate mittehoolivusega seotud. See pani mind minu vanemaid veel rohkem väärtustama ja ma mõtlesin, et ma olen ikka väga tänulik, et mul on nii ägedad vanemad, kes hoolitsevad mu eest (ja kes ei pane mind narkot müüma :D). Kui võrdlen USA teenistust Eesti omaga, siis meeldis mulle palju rohkem see, et ei räägitud nii palju sellest, mida ägedat jeesus tegi, vaid kuidas usk on praeguseid inimesi aidanud ja toodi seda usku palju rohkem tänapäeva maailma. Teenistus oli palju aktiivsem ja inimesed avatumad! Kui sellised teenistused Eestis/Saksamaal oleks, siis oleks ehk palju rohkem inimesi usklikud. Nalju raamatumüügist: Sel nädalal ei müünid ma midagi, aga see pole ka nii tähtis. MA õppisin nii palju ja järgmine nädal tuleb palju lahedam. Sel nädalal oli minu suhtumine mega-stabiilne ja ma ei nutnud kinagi. Natuke nalja ka teile: 1. Kolmapäeval vaatasin kuidas meie organisatsiooni liider töötab ja meil oli lõbus Sit-Down( sit-down tähendab, et me istume koos perega ja näitame raamatuid). Me teadsime, et perekond oli Mehhikost pärit, nii et me rääkisime kohe hispaania keeles. Kui me lõpuks maha istusime, saime teada, et isa ei oska inglise keelt, seega tegime kõike Google'i tõlke kaudu. Neile meeldisid raamatud, kuid lõpuks selgus, et see ei olnud nende isa, vaid nõbu! Kuigi me alguses küsisime, kas see on isa!!! See oli lõpuks nii naljakas, samuti kogu aeg läbi Google'i tõlke suhelda! 2. Reedel nägin ühte perekonda, kes püüab röövikuid, ootab kuni nad kookonisse lähevad ja liblikateks muutuvad. Seejärel lasevad nad liblikad vabadusse! Ma ei saanud täpselt aru, miks nad seda teevad, aga oli äge näha tõelist kookonit! 3. Reedel sain veel ennast saksa ja vene keeles tutvustada! See oli üks lahe nädal, aga järgmine nädal tuleb kindlasti palju lahedam!! Video kirikust: https://streamable.com/wvjd5
0 Comments
Esimene täisnädal on tehtud!!! Ja ma elan veel! Nädal algas rahulikult, esmaspäeval käisin Siimul, mu manageril, kaasas, et vaadata, kuidas tema tööd teeb! Teisipäeval olin siis täis energiat ja jooksin täiega majade vahel, kuid ei müünud midagi. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mu attitude suht nulli-poolne. Kolmapäeval nutsin umbes 11 ajal, istusin maas, ja mõtlesin, miks kurat ma seda teen. Neljapäeval nutsin peaaegu koduteel rattaga sõites. Reedel oli mul kell 3 tõsine jutuajamine iseendaga, et ma võtaks ennast kokku ja teeks lõpuks tööd ka! Laupäeval olin siis jälle suht maksimum attitude’ga ja panin hullu! Kui me nädala sees sotsiaalmeedias ei tohiks, olla, siis ma neljapäeva õhtul kirjutasin parimale sõbrale siuksed sõnad: “mul on praegu kaks päeva järjest attitude suht pask olnud.. eile nutsin tööl olles. täna nutsin peaaegu kodu teel. ma lihtsalt täiega väsinud. keha on nii väss ja no lihtsalt ei jaksa enam.... vaimselt ka raske... nagu mul pohh, et ma ei müü väga jne. aga ma praegu sel hetkel, kus ma mõtlen, kas see on seda väärt...” Küsisin talt häid sõnu ja pärast vestlust temaga ja meie orgi juhiga olin jälle motiveeritud. Reedel läks siis juba veits paremini. Need n-ö halvad päevas tulid ilmselt sellest, et saime natukene vähem magada, kui tegelt oleks pidanud. Sest nii naljakas kui see ka on, see ei sòltu üldse sellest, kas mul on kliente või mitte. Kliendid annavad ainult tunniks ajaks motivatsiooni, siis see on jälle läinud. Seda nädalat kirjeldab kõige rohkem lause: When you can’t move on, but you can’t go back, that’s when you grow. Ma ütlesin endale, et ma ei anna alla, sest ma ei ole allaandja, aga nii raske oli edasi minna ja olla smiling idiot uksel, kui tunned, et on halb olla. Aga ma tunnen, et see on mind nii palju tugevamaks teinud ja ma olen ikka täiega uhke enda üle! Natuke nalja Ameerikast ka:
Igatahes enamus ameerikastest on ikka päris okid ja eks neid lolle, ole igal pool. Laupäeval oli nt üks mees, kus ma arvasin, et seal elab pere ja ta hakkas täiega lolli juttu ajama. Küsis, kas ma müün talle või naabrite lastele või kellele ma müün. Selgitasin talle ära, mida ma teen. Siis ütles, et ta ei arva väga palju ukselt-uksele müüjatest ja pani ukse pauguga kinni. Ta oli täiega imelik ja ma ei saanudki lõpuks aru, kas tal üldse oli lapsi või ta polnudki üldse mu sihtrühm. Igatahes ta tahtis mind lihtsalt kiusata ja ma naersin selle peale... :D Pikk postitus tuli ja kirjutaks veel, aga ma arvan, et ega te rohkem ei jaksa lugeda. Küll järgmine nädal on jälle seiklusi täis! Nüüd lähme kirikusse, et otsida endale uut host-pere, sest praegune võtab liiga palju raha... Müügikool on läbi ja saime esimesed kolm päeva tööd teha!
Neljapäeva hommikul tegime politseis müügiluba, ostsime ratta ja siis hakkaski nali pihta! Neljapäeval oli mul mott väga kõrge ja nägin palju peresid. Reedel oli mul siuke ala, kus elas rohkem vanu inimesi ja ma tegin palju tühjasid koputusi, sest inimesed polnud kodus. See tõmbas mul motivatsiooni nii alla, et lõunasöögiajal sõin istudes ja mõtlesin elu üle (muidu sööme seistes, et aega kokku hoida). Ma ei mõelnud mitte ühelgi korral selle peale, et ma katkestan, ma mõtlesin pigem selle peale, kas pean terve suve vastu. Siis ma sain aru, millest kõik on rääkinud, et suvi on raske. Mul on full respekt nende eest, kes teevad kasvõi ühe suve lõpuni! See, kuidas emotsioonid ja suhtumine mõjutab motivatsiooni ja töö tegemist on uskumatu! Reedel ma ei saavutanud enda päeva eesmärki ja ei jooksnud kogu aeg majade vahel, vahepeal kõndisin. Laupäeval oli mul mott nii kõrge, et saavutasin enda eesmärki! Aga ma sain ka teada, et olen veel rohkemaks võimeline! Laupäeval alustasin megamotiveeritult, lõuna ajal oli natukene vähem motti, kuna päris kuum oli, ja õhtuks oli jälle siuke motivtasioonilaks, et viimased tund aega jooksin elu eest majade vahel, et oma päeva eesmärki saavutada! Kui reedel valutas mul terve keha, siis laupäeval ma isegi kukkusin rattaga, sest kiirustasin nii väge, aga ma ei tundnud valu, sest ma mõtlesin ainult selle peale, et pean oma eesmärki saavutama! Et siis nii need kolm päeva on üles-alla olnud kui ka päeva jooksul läheb üles alla! Ma arvan, et see teeb asja just põnevaks, et suudad emotsioonidest sõltumata anda parimat kogu aeg! Järgmine nädal tuleb veel palju ägedam! Müügikool kestis laupäevast teisipäevani. Äratus käis 6.59 ja tuled läksid kustu 22.59.
Hommikul oli meil võistlus, kes esimesena duši alla jõuab. Sellega sai väga palju nalja! Tavaliselt on nii, et managerid (teise või enam aasta tudeng) jõuavad esimesena ja siis on FY (first year tudeng, esimese aasta tudeng) ülesanne, jõuda ise esimesena. Ma oli esimesest päevast alatest commitment endaga, et ma jõuan esimesena. Viimasel päeval jõudsin ka. Vahepeal sain aga manageri selga hüpata ja sealt maha lennata, sest arvasin, et ma jõuan enne teda temast üle hüpata, aga noh, ta ei jäi ette ja siis hüppasin selga... 😀 Mu kõige kiirem valmis saamis aeg on 7min - külm dušš, hambapesu, riidesse, valmistehtud lõuna kotti. Alla jõudes hakkas juba kõva harjutamine pihta ja pärast hommikusööki ja motiveerivat teksti lugemist viisid bussid meid Trevecca ülikooli linnakusse, kus toimusid hommikuti ettekanded. Euroopa tiimi kõige edukamad managerid, kes on juba 10 aastat müümas käinud ja enam ei käi, vaid õpetavad ainult teisi, käisid meile rääkimas, kuidas meil tuleb edukas suvi. Pärast seda jooksime ruttu välja ja hakkasime harjutame. See kestis kuni õhtuni välja. Õhtul rääkis meile veel Dan Moore, Southwesterni CEO, ägedaid asju! Neli päeva läks nagu niuhti ja tunne oleks küll nagu see oleks vähemalt nädal aega olnud. Nii palju õppisime juurde ja nii palju sai päikse käes joosta! Täna oli äratus kell 3 ja stardime Minnesotasse, kus meie tiim hakkab sel aastal müüma. Olen teise FY’ga ja ühe manageri esimene nädal koos ühes kodus ja selle aja jooksul peame endale uut kodu otsima, mis asuks samas linnas, kus me ka müüme. Praegu peab meid manager viima autoga 30min õigesse kohta. Aga selle pärast ma üldse ei muretse, me saame kõigega hakkama! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|