Kuna koolis oli vaheaeg, siis mõtlesin, et lähen kohaliku sõbrannaga väiksele reisile Diego Suarez'sse.
Alustasime oma reisi 2. jaanuaril kell 5.00. Ärkasin kell 4, et viimased tööasjad lõpuni viia ja et natukene süüa. Kell 5 tuli sõbranna minu juurde ja läksime koos sadamasse. Kuna me elame saarel, siis peame paadiga 2h maismaale sõitma ja sealt edasi 6h taxi brousse'ga (otsetõlge põõsatakso) Diegosse sõitma. Kuna meie paat hilines tund aega nagu ikka Madagaskaril, siis jõudsime suhteliselt hilja maismaale. Paadil kohtusime ühe mehega, kes töötab gendarmerie's (liikluspolitsei), ta oli nõus meid teise linna viima, kuna sealt saab kergemini taxi brousse'i. Sõbranna kinnitas selle informatsiooni, nii et läksime temaga Ambanjasse. Teel sinna nägime hästi palju kakaopuusid ja ühte kameeleonit. Kui me Ambanjasse jõudsime, siis öeldi meile, et täna enam taksosid ei lähe. Siis aga tuli üks mees ja ütles, et kell 11 tuleb takso. Kell 12 polnud takso ikka veel kohal... Politseimees tuli uuesti, ta lahkus vahepeal tööasjus. Ta võttis meid auto peale ja läksime tänavale, kus nad hakkasid autosid kontrollima. Meie pärast peatati kõik taksosid, et küsida, kuhu nad lähevad. Kui me lõpuks leidsime takso, saime pileti palju odavamalt, kuna muidu oleks taksojuht pidanud politseinikule maksma, sest tal ei olnud kõik paberid korras. Lõpuks saime takso peale ja saime puhata. Kuna teed olid halvad, sõitsime 6h asemel 8h. Vahepeal magasin, vahepeal lugesin raamatut ja vahepeal vaatasin aknast välja ja imetlesin Madagaskari loodust. Jõudsime Diegosse kell 21.00. Taksos kohtusime Diego ülikooli direktoriga ning sõbranna rääkis temaga juttu. Tema aitas meil õhtul välja valitud hotelli leida. Järgmisel päeval läksime mäe (Montagne de Francais) otsa ronima. Lõpuks nägin ära ka kuulsaid Baobabe!!! Nad pole küll nii lahedad nagu Lõuna-Madagaskaril, aga siiski! Muidu nägime ühte ussi ja lihtsalt ilusat vaadet linnale ja merele. Pärast seda läksime Ramena randa päikest võtma ja ujuma. Naljakas oli, et me olime peaaegu ainukesed, kes ujusid meres. Ööseks tahtsime jääda Sakalava lahesse, aga kohale jõudes teatati meile, et ükski hotell pole enam avatud, kuna Kitesurf hooaeg on läbi. Siis otsustasime jääda Ramenasse. Meie hotell oli imeilus: hommikusööki süües nägime kahte leemurit! Plaani järgi oleksime pidanud neljapäeval Sakalavast tagasi kõndima, aga kuna see jäi ära, siis mõtlesime, et lähme Mer d'Emeraude'le. See on meri, mis on Diego lahe avakohas. Pidavat väga ilus olema. Kuna neljapäeval hakkas aga vihma sadama, siis jäi see ka ära. Magasime lihtsalt kaua ja läksime õhtuks tagasi Diegosse ja tegime linnatuuri. Alates neljepäevast sadas vahetpidamata. Reedel läksime Montagne d'Ambre rahvusparki, kuigi sadas terve aeg. See oli väga halb otsus, sest me maksime suure summa selle eest, et lihtsalt ruttu läbi kõndida, sest kõikidel oli külm. Ainuke tore asi, mis me nägime, oli kõige väiksem kameeleon maailmas! Meie mõlema telefonid surid vihma pärast ja sõbranna jäi haigeks. Tegelt oleksime pidanud õhtuks teise rahvusparki minema, aga otsustasime ümber ja läksime tagasi Diegosse. Siis otsustasime, et kuna vihm ei lõppe, pole mõtet enam reisil olla. Selleks, et saada taksot tagasi Ankify'sse (kust saab paati Hell-Ville'i), peab helistama taksojuhile. Tore oli muidugi see, et meie mõlema telefon oli surnud. Õnneks on mul väike raamat, kus on kõik tähtsad numbrid. Muidugi oli mul ka ühe taksojuhi number. Laenasime telefoni ja takso tuli meile öösel pool 1 hotelli vastu. Siis algas järgmine seiklus. Mõtlesin, et saan mõnusalt edasi magada taksos, aga tee oli nii halb, et me sain peavalu, sest mu pea põrkas kogu aeg vastu autot. Kui eestlased ütlevad, et Eesti teed on halvad, siis tulge Madagaskarile! Siin on 1000 korda hullem! Ühel hetkel peatasime ning öeldi, et me peame taksot vahetama. Meie ees oli teeots, mis oli muutunud jõeks. Vaadates maju, siis pool osa majast polnud enam näha. Vihma oli sadanud nii palju! Ühes kohas oli vesi põlvedeni, teises oli rinnani. Inimesed päästsid loomi, isegi koeri, kuigi Madagaskari inimesed vihkavad koeri!!! Inimesed kaotasid oma maja ja peavad nüüd uue maja ehitama. Meie aga pidime edasi minema. „Palkasime“ kaks meest, kes tassiksid meie koti ja aitaksid meid läbi jõe. Vesi oli põlvedeni, aga surve oli päris tugev. Kui saime järgmisele taksole, räägiti, et täna ei ole paati Nosy-Be'le vihma tõttu. Ega see reis halvemaks ei saanud minna! Jäime üheks ööks Ambanjasse ja õnneks läks järgmisel päeval paat Hell-Ville'i. Ma ütleks, et paadisõit ei olnud päris ohutu, sest paadil oli rohkem inimesi, kui oli lubatud, ja meri ei olnud kõige rahulikum. Kokkuvõtvalt ma siiski nautisin oma reisi, kuigi nii palju läks valesti vihma pärast. Ma sain ikkagi palju uusi asju näha ja me kohtusime nii paljude uute inimestega. Uuesti ma sinna kohta ilmselt ei läheks, sest ma nägin kõike, mida näha tahtsin. Loodus oli aga imeline! Reisipilte saate näha siin: photos.app.goo.gl/xVmt3n8ZRm6PEwjg2
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|