Projekt Youth Are The Voice Prantsusmaal kestis kokku seitse päeva, millest oli üks vaba päev. Iga päev oli tihedalt sisustatud, mis mulle väga meeldis! Aga miks? Peale selle, et saab tasuta reisida, on veel kolm põhjust: Esiteks õppisin ja värskendasin oma olemasolevaid teadmisi. Üldised kommunikatsioonitehnikaid ikkagi teadsin ja ka pildistamises on mul mingi algeline põhi olemas. Õppisin juurde näiteks filosoofide kohta: juba Sokrates, Protagoras, Parmenides ja Cicero defineerisid erinevaid kommunikatsioonistrateegiaid. Kõige suurem vau-efekt tekkis mul aga meie Media Lab puhul. Ma ei tea, kus ma viimased 19 aastat elanud olen, et ma pole põhimõtteliselt mitte kunagi kuulnud Nashville'i kodanikuõiguste liikumise kohta. Uurides täpsemalt selle kohta tundus see minu jaoks väga suur ja tähtis ajaloos olevat. Miks meile sellest koolis ei räägitud? Sama moodi sain ma teada, et natsid surusid ennast taanlastele peale? Ma olen pool sakslane, kas ma mitte ei peaks seda teadma? Apartheid oli minu jaoks enne ka täiesti võõras sõna. Nüüd aga tean, et see oli Lõuna-Ameerika süsteem rassilise segregatsiooni jaoks. Kus ma varem elanud olen, et nendest asjadest ei teadnud mitte midagi?! Teiseks sain nii palju lahedate inimestega tuttavakas. Te ei kujuta ette kui palju huvitavaid inimesi maailmas on! Üks prantslastest näiteks on teinud maailmareisi ja siis rääkisime sellest. Üks noormees, kes tuli itaalia organisatsiooni kaudu, on tegelikult pärit Malist, elanud mitu aastat Prantsusmaal (ehk räägib perfektselt prantsuse keelt) ning nüüd kirjutab oma doktoritööd poliitikast Itaalias (ehk räägib perfektselt itaalia keelt). Siis sain lähemalt tuttavaks ka ühe Sloveenia tüdrukuga, kes õpib disaini – ta oli lihtsalt megaarmas. Siis olid meil kaks poolakat, kes oskavad väga hästi pildistada, kuid kellest ma päris lõpuni ei saanud aru, kas nad on mõlemad homoseksuaalsed ja/või kas nad on suhtes?! Kui paaridest rääkida, siis räägin ka kahest horvaatia organisatsiooni liikmest: nad tulid küll horvaatia organisatsiooniga, kuid tegelikult on neiu Makedooniast ning noormees Bosnia ja Hertsegoviinast. Nad kohtusid ühel teisel Erasmus projektil ja nüüd on juba 5 kuud suhtes olnud, kuigi nad on üksteist selle 5 kuu jooksul ainult umbes 30 päeva näinud. Päris imetlusväärne ja tublid! Lõpus olime nagu pere! Kolmandaks õpid mitte ainult n-ö akadeemilisi teadmisi (kuidas kommunikatsioon toimub), vaid ka kultuuri kohta hullult palju. Näiteks kas teadsite, et põhimõtteliselt saavad kõik balkani elanikud üksteisest aru rääkides oma keeles? Näiteks suhtles üks päris horvaatlane makedoonlasega horvaatia keeles ja tüdruk vastas makedoonia keeles. See oleks nagu meie saaks soomlastega vabalt rääkida, aga tegelikult mõistan soome keelt väga väha. Ka poolakad said enam-vähem sloveenlastest aru. Mõtlesin, et õpiks ühe nendest keelest ära ja siis saan seal kõikidega rääkida! Lisaks sain leedukalt teada, et leedu keel pole tegelikult üldse väga mitte saranane vene keelele, kuigi minu jaoks kõlab see väga sarnane. Kokkuvõtvalt võin öelda, et see nädal Prantsusmaal nende inimestega oli imeline ja olen õnnelik, et osalesin. Registreerisin ennast juba järgmisele projektile veebruari alguseks Saksamaal, kus räägime juhtimisest ja ettevõtlikusest. Ma küll ei tea veel, kas mind vastu võeti, aga loodame! Igal juhul soovitan kasvõi ühe korra proovida Erasmusega projektile minna. Lisaks Noored Ühiskonna Heaks on ka veel teisi organisatsioone nagu Seiklejate Vennaskond või EstYES.
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|