Ma väga vabandan, et ma pole viimased paar nädalat midagi kirjutanud, aga minu jaoks oli uni tähtsam... Kuna elasime nüüd host-pere juures, siis tegime pühapäeviti nendega midagi ja polnud aega kirjutada. Viimased paar nädalat lihtsalt lendasid! Viimasel nädalal töötasime 9 päeva järjest ja ma arvan, et viimased 3 päeva olid kõige lõbusamat! Kuna ma olin enda eesmärki juba täitnud, siis ma lihtsalt läksin tööle n-ö tšillima. Ma tegin ikkagi enda numbreid, aga ma võtsin megarahulikult ja tahtsin viimased päevad nautida. Tänu sellele mu müük kohe tõusis. Müüsin kolme päevaga seda, mida ma muidu ühe või pooleteist nädalaga müüsin. Kõige naljakam oli see, et töötasin viimased päeva trailer-parkis, kus elavad ainult mehhiklased, kes inglise keelt ei oska. Kolme päevaga õppisin hispaania keele jälle selgeks. Õppisin hispaania keelt Saksamaal ühe aasta, aga praeguseks olin kõik unustanud. Pühapäeval ma aga rääkisin reaalselt terve päeva hispaania keeles. Mulle meeldivad mehhiklased täiega. Nad annavad megapalju head toitu, kuid enamusel on sama story: tulid USAsse paremat elu elama ja oma lastele paremat tulevikku pakkuma. Mehhiklaste jaoks on haridus väga tähtis. Enamus vanemad on käinud 5 aastat, max 9 aastat koolis, nii et nemad tahavad, et nende lapsed läheksid ülikooli, et neil oleks parem tulevik ja ei peaks trailer parkis elama. Arvestades, et trailer parkis elavad madalama sissetulekuga inimesed, siis ma seda väga ei tundnud. Üks pere näiteks maksis 600USD mulle kohe sulas kätte. Nii et see näitabki, et kui haridus on tähtis, siis nad on nõus mis iganes hinda maksma selle eest. Teisipäeval oli viimane tööpäev ja töötasin sel päeval 11ni õhtul. Mõtlesin viimase pere juurde lihtsalt tšillima minna, et oleks äge lõpp, aga siis nad olid huvitatud ja isegi ostsid, nii et selle pärast pidin kauemaks sinna jääma. See oli väga äge! Kuna sõidan tund aega koju ja käisime ka veel poes, et host perele lilli ja kaarti osta, siis jõudsime pool üks koju ja siis hakkasime asju pakkima. Kokku sain sel ööl kolm tundi magada, väga äge!
0 Comments
9. nädal on tehtud ja ma ole nii õnnelik, et see nädal on läbi. Kuidagi oli sel nädalal natukene raskem olla, just emotsionaalselt. Keha on nii väsinud juba. Aga see on okei. Järgmisel nädalal stardin jälle täis energiaga! Nalja sai sel nädalal kuhjaga! Esmaspäev algas väga huvitavalt, sest mul polnud õrna aimugi, kus ma täpselt töötama hakkan sel nädalal. Sõitsin New Prague'i, et teha seal järgmiseks nädalaks müügiluba. Siis ma sain loa kohe kätte ja ma mõtlesin, et okei, ju siis töötan siin sel nädalal. Montgomery müügiluba polnud ju veel käes... Nii et korra vaatasin kaarti, et kust oleks kõige loogilisem alustada ja sinna ma läksingi. Tavaliselt ma vaatan eelneval õhtul, kus ma järgmisel päeval töötan, aga siis tuli ruttu improviseerida... Esmaspäeva õhtul juhtus kõige suurem nali: AUTO LÄKS KATKI! Tegin koputuse ära, jooksin auto juurde ja tahtsin autot startida. Ja no auto ei lähe tööle... Proovin uuesti - ikka veel ei lähe tööle. Mõtlesin, et okeiii, mis nüüd?!?! Enne suve kõik rääkisid, et autoga võib hääästi palju jamasid juhtuda: rehvid lähevad katki jms. Ma mõtlesin enne suve, et minuga siuksed asjad kindlasti ei juhtu, ma ju oskan sõita ja kõik on hästi. Nujah, nii palju siis sellest... Meile õpetati aga ka, et the answer lies behind the next door. Mina autodest midagi ei tea, nii et tegin lihtsalt tööd edasi, koputasin uksele ja pärast mu tavalist approachi küsisin, et kas nad teavad midagi autodest või teavad kedagi, kes teab midagi autodest, sest mina ei tea mitte midagi autodest. 5 koputust edasi leidsin isa, kes aitas välja. Aku oli katki. Ta aitas enda autoga startida minu auto ja ütles mulle, et ära välja lülita, muidu enam tööle ei lähe. Ta ütles mulle, kus ma saan parandada ja sinna ma sõitsingi. Kõik see võttis umbes tund aega ja siis sain jälle tööle minna! Mind ajas kogu see situatsioon lihtsalt naerma ja it made my day! Sel nädalal jäin ainult kaks korda politseile vahele: mõlemat korda, sest ma ei peatunud korralikult stop märgi juures... Peaks vist hakkama korralikult sõitma... Teisipäeval sain vene perelt pannkooke hommikusöögiks, neljapäeval sain ühelt perelt kokkamisraamatu ja reedel sain Starwarsi Stormtrooperi nuku. Mängisime Sonjaga mängu, et alustame pastakaga ja peame millekski suuremaks kauplema. Ma vahetasin vildika ühemeetrise Stormtrooperi vastu!!! Ta istub mul nüüd tööajal kõrvalistmel ja toetab mind! Anyway, nädal 9 oli kõva ja 10. nädal tuleb veel palju ägedam! AINULT VEEL KOLM NÄDALAT!!!! Tegelt päris niimoodi ei olnud... Uus linn oli küll, aga mina jäin ikka samaks (kui välja arvata seda, et ma iga päevaga saan paremaks!). See nädal oli päris rahulik, midagi erilist ei juhtunud. Uues linnas on inimesed beits rahulikumad. Selle linna keskmine sissetulek on veidi madalam ja seda on vääääga hästi tunda. Ala, kus ma enne töötasin, oli rikkurid täis ja no nende ego on ikka kordades kõrgem ja nad on alati busybusy ja ei arva ukselt-uksele müüjates eriti palju. Ja seda on tunda! Aga see ei tähenda, et seal pole sõbralikke inimesi! Pluss ma arvan, et see andis mulle megahea põhja alla just emotsionaalselt. See, kui nad slämmivad uksi ja pole sõbralikud - see ikka kasvatab kõvasti paksu nahka. Uues alas on kõik megachill ja sõbralikud. Eks neid ikka leidub, kes on imelikud, aga see on okei. Näiteks sel nädalal saadeti mulle esimest korda reaalselt politseid! Pärast ühe perega kohtumist, vaatasime, et oi ukse ees on politsei. Isa tegi nalja, et nad tulid mulle järele. Hea nali, mis osutus tõeks! Sheriff oli megasõbralik. Istusin autosse ja siis ta tuli jooksuga minu juurde, ütles, et mul vaha luba solicitingi jaoks, ma ütlesin, et on olemas ja kõik oli hästi. Naljakas on ainult, et mul on ühe päeva jaoks ainult permit, sest ma ei viitsinud rohkem maksta, aga seda politseinik ei pannud tähele! 8. nädal mõõdus ülihästi! Mul oli põhimõtteliselt iga päev 10/10st päev attitude’i poolest, v.a. reedel. Kuna mul sai uue linna ala otsa, pidin uuesti Lakeville’i minema ja no siis hittis jälle see, kui egoistlikud rikkurid on. Jällegi, ma ei üldista, aga suur osa ikka on. Nutsin reedel vist umbes 5 korda ja pidin ennast iga kord uuesti kokku võtma. Lisaks sellele tuli hull koduigatsus ka peale. Koputasin ühele uksele ja naabritel oli family reunion (teadsin seda, sest olin koputanud eelneval päeval nende uksele, kui nad valmistasid ette). Ootan, et keegi tuleks uksele ja vaatan samal ajal, kuidas naabritel on äge pidu ja kõik on perega koos ja siis ma mõtlen samal ajal, et minu perel on ka väike family reunion samal ajal ja mind pole seal ja kui väga tahaks olla praegu oma perega ja no siis hakkasid pisarad voolama... Läksin ruttu ukse juurest ära, sest ega nuttes ei saa ju potentsiaalse kliendiga rääkida. Reedel oli üldse päris tihti nii, et olen uksel ja räägin, kuid samal ajal tunnen, et kohe hakkan nutma... Aga see on okei, vahel võibki nutta ja see on hea! Saab emotsioonid välja elada! Sel nädalal juhtus siuke nali ka, et kolisime jälle. Põhimõtteliselt long story short: üks meie organisatsiooni first year quittis, kuid ta sebis meile eelmise kodu. Kuna ta sai meie host perega hästi läbi ja me polnud nendega kunagi kohtunud, siis pidime koos temaga lahkuma. Ta ei tulnud meie iganädalase Sunday meetingule ja kohtus selle asemel host emaga ja rääkis talle, kui loll kõik on. Saime teada pühapäeva õhtul, et peame laupäeval lahkuma. Mu esimene mõte oli, et üldse ei viitsi endale jälle uut kodu otsida. Järgmine mõte oli: mul oli ju üks SW alumni, kes on megaäge ja ma teadsin, et ta isa oli hostinud SWkaid. Helistasin talle pühapäeval ja rääkisin talle meie loo ära. Ta lubas uurida. Esmaspäeva hommikul lugesin talt sõnumi, et saame alates neljapäevast nende juurde tulla! Kui nädal siukse sõnumiga algab, siis peab parim nädal tulema! Kuna esmaspäeval ja teisipäeval läksid suhted minu ja teise FY ja selle FY vahel, kes quittis, nii halvaks ja tekisid mõttetud draamad ja see hakkas meie attitude’i mõjutama, lahkusime juba teisipäeval. Algselt pidime motelli minema, aga siis meie host ikkagi sai meid võtta ja magasime esimesed kaks ööd madratsitel. Lõpus oli kõik hästi ja meil on imeline uus host pere, kes on megaarmas! Meil on kiisu ka nüüd!!! Tulevasel nädalal töötan alguses natukene maal, sest mul pole veel permiti järgmise linna jaoks, aga nii pea, kui selle kätte saan, siis lähen Montgomerysse!!! 6. nädal on tehtud ja sellega on pool tehtud! Nüüdseks on mu attitude põhimõtteliselt alati konstantne ja ma lõpuks ei mõtle müügi peale! Ma arvasin pärast 5. nädalat juba, et nüüd on kõik hästi ja 6. nädal lihtsalt kinnitas seda. Mul on tunne, et nüüd ma alles alustan õigesti! See nädal on pea iga päev olnud ka üks klient, nii et tundub, et asi hakkab looma! Tulevasel nädalal lähen uute alasse ka, nii et siis tuleb kõva nädal! Naljad sellest nädalast: Esmaspäeval kutsus üks inimene mu peale politsei, vähemalt ta ütles mulle nii, politsei aga kunagi minuni ei jõudnud. Ta oli mingi vana mees, kelle uksele ma isegi ei koputanud. Ta tuli oma autoga mu kõrvale, siis kui ma enda autost välja astusin ja küsis, mida ma siin teen. Seletasin talle, mida teen, ja ta ütles, et ei, ma käin inimeste garaazides?! Ja ta andis politseile teada sellest.... Whatever... Teisipäeval oli mul üks sit-down perega Jordanist ja nad sõid just õhtusööki ja pakkusid mulle ka toitu! Sain proovida Jordani toitu - väga maitsev oli! Kolmapäeva hommikul kohtusin Eesti perega!!! Nii äge oli! Ma teadsin, et sel tänaval elab kuskil Eesti pere, üks tädi mainis mulle seda. Teine mees ütles mulle, et see on hoopis Läti pere ja kolmas ütles veel, et vene pere. Anyway paar maja edasi koputasin uksele ja kui ema küsis, kust ma pärit olen ja ma vastasin, et Eestist, siis hakkas kohe eesti keeles rääkima! Nii äge!!! Kahjuks olid tal juba raamatud eelmise neiu käest olemas! Kolmapäeva õhtul kohtasin ühte isa, kes käis ise ka 20 aastat tagasi raamatuid müümas! Ta müüs kolm aastat ja ühe aasta recruitis! Ta oli niii niii äge! Sain palju tarkust temalt! Õhtul juhtus siuke nali, et me ei saanud enda kodusse! Garaaziuks oli lukus! Ma olin esimesena kodus ja helistasin siis teistele, et mida teha, nendel ju pole ka võtmeid (saime alati garaazist koodiga sisse ja siis sealt läbi ukse, aga just see uks oli lukus). Kuna meie host ei võtnud telefoni vastu, siis hakkasin tagasi Lakeville’i poole sõitma, et küsida eesti pere või alumni pere käest, kas saame nende juures üheks ööks jääda. Õnneks host pere vastas vahepeal ja sain nende juurest võtme kätte. Teel sinna aga võttis mind politsei kinni, sest ma sõitsin 17 mph liiga kiiresti. Sain õnneks vaid hoiatuse. Sel päeval sain alles kell 12 magama.... Ülejäänud nädal oli rahulikum ja kohtasin ainult lahedaid perekondi! Video Paraadist! Ma ei jõudnud eelmisel nädalal midagi kirjutada, kuna ostsin endale lõpuks auto! Mu orgi juht ütles mulle juba 2. nädala lõpus, et ma vaataks auto endale, 4. nädala lõpus siis sain endale auto. Auto maksis ainult 450$ ja sõidab! Tal mingi tulekene põleb terve aeg, et midagi tuleb kontrollida, aga noh, nädal aega on vastu pidanud, nii et peab ka terve suve vastu! Ainuke miinus on see, et iga 1000miili pärast peab pidurivedelikku lisama, muidu ei pidurda hästi.... Aga sain endale ilusa valge Chevrolet Malibu! Viimased kaks nädalat on väga hästi möödunud. Muidugi on emotsioonid üles alla läinud ja sel nädalal oli mul päev, kus ma kolme tunni jooksul nutsin umbes 5 korda, aga need asjad teevad lihtsalt nii palju tugevamaks! See-eest sain laupäeval ühe päevaga 3 klienti! Numbers work! Viimase kahe nädalaga nägin jälle hullult palju loomi: usse, hirved oma lastega, jänkud ja palju muud! Nalja sai ka palju: rääkisin kahe purjus inimesega, sest 4. juuli oli ju independant day ja neil oli terve päev pidu! Ühel perel oli 70 külalist kodus! Õhtul olid kõik teed kinni, sest linnas toimus suur ilutulestik, ilus oli niimoodi koju sõita. Sain ühe müügkitsükli täiesti saksa keeles teha, mis oli päris naljakas! Mul on see tekst ikka nii peas, et saan instant tõlget teha! Päris äge! Järgmisel nädalal teen müügiluba ühes väiksemas linnas ja lõpetan oma Lakeville’i ala ära ja siis tuleb juba uus linn! Täna öösel ei saanud ma üldse magada, sest olin nii ärevil teisi orgi liikmeid näha! Siin on ikka megavinge ja kuigi on raske, siis on see seda väärt! 6. nädal tuleb ikka väga lahe! 6. nädala pühendume kellelegi ja teeme selle inimese nimel tööd. Pühendun 6. nädala oma empsile, sest ta on kõige parem ema maailmas ja on alati mu jaoks olemas! Väike nali teile siia lõppu ka: Which dance was the most popular in 1776? The indepen-dance! Eelmisel pühapäeval käisime River Valley Shakopee Campuses ja OMG, mis show seal käis! Kirikus käimise põhjuseks oli host pere leidmine. Seda me sealt küll ei leidmud, aga see-eest saime siukse kultuurikogemuse, et see oli seda igati väärt! Esiteks ei näe hoone nii väljast kui ka seest üldse nagu kirik välja. Ma ütleks, et see on pigem nagu mingi kino. Kui sisse lähed, on paremal kohe vastuvõtt, kus kena vastuvõtunaine seletab, kus mis on. Vasakul on lasteala, kus on kasvatajad, kes teenistuse ajal tegelevad lastega. Saal, kus teenistus toimub näeb välja nagu kinosaal. Toolid on mugavad, siis ees on lava. Igal pool on tehnika ja kõik on megamodernne! Pildid räägivad ise enda eest! Teenistus ise oli ka hull pidu! Kõik algas kontserdiga. Bänd laulis mingeid jeesuse laule. Ma sõnu küll väga ei kuulnud, aga hääl oli võimas! Pärast seda tuli grupp inimesi, kes olid narkosõltlased ja nad rääkisid sellest, kuidas jeesus on neid aidanud sellest välja tulla. Päris karm oli nende lugusid kuulda. Ühte pandi 9-aastaselt narkot müüma. Kõigil oli see kuidagi vanemate mittehoolivusega seotud. See pani mind minu vanemaid veel rohkem väärtustama ja ma mõtlesin, et ma olen ikka väga tänulik, et mul on nii ägedad vanemad, kes hoolitsevad mu eest (ja kes ei pane mind narkot müüma :D). Kui võrdlen USA teenistust Eesti omaga, siis meeldis mulle palju rohkem see, et ei räägitud nii palju sellest, mida ägedat jeesus tegi, vaid kuidas usk on praeguseid inimesi aidanud ja toodi seda usku palju rohkem tänapäeva maailma. Teenistus oli palju aktiivsem ja inimesed avatumad! Kui sellised teenistused Eestis/Saksamaal oleks, siis oleks ehk palju rohkem inimesi usklikud. Nalju raamatumüügist: Sel nädalal ei müünid ma midagi, aga see pole ka nii tähtis. MA õppisin nii palju ja järgmine nädal tuleb palju lahedam. Sel nädalal oli minu suhtumine mega-stabiilne ja ma ei nutnud kinagi. Natuke nalja ka teile: 1. Kolmapäeval vaatasin kuidas meie organisatsiooni liider töötab ja meil oli lõbus Sit-Down( sit-down tähendab, et me istume koos perega ja näitame raamatuid). Me teadsime, et perekond oli Mehhikost pärit, nii et me rääkisime kohe hispaania keeles. Kui me lõpuks maha istusime, saime teada, et isa ei oska inglise keelt, seega tegime kõike Google'i tõlke kaudu. Neile meeldisid raamatud, kuid lõpuks selgus, et see ei olnud nende isa, vaid nõbu! Kuigi me alguses küsisime, kas see on isa!!! See oli lõpuks nii naljakas, samuti kogu aeg läbi Google'i tõlke suhelda! 2. Reedel nägin ühte perekonda, kes püüab röövikuid, ootab kuni nad kookonisse lähevad ja liblikateks muutuvad. Seejärel lasevad nad liblikad vabadusse! Ma ei saanud täpselt aru, miks nad seda teevad, aga oli äge näha tõelist kookonit! 3. Reedel sain veel ennast saksa ja vene keeles tutvustada! See oli üks lahe nädal, aga järgmine nädal tuleb kindlasti palju lahedam!! Video kirikust: https://streamable.com/wvjd5 Esimene täisnädal on tehtud!!! Ja ma elan veel! Nädal algas rahulikult, esmaspäeval käisin Siimul, mu manageril, kaasas, et vaadata, kuidas tema tööd teeb! Teisipäeval olin siis täis energiat ja jooksin täiega majade vahel, kuid ei müünud midagi. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mu attitude suht nulli-poolne. Kolmapäeval nutsin umbes 11 ajal, istusin maas, ja mõtlesin, miks kurat ma seda teen. Neljapäeval nutsin peaaegu koduteel rattaga sõites. Reedel oli mul kell 3 tõsine jutuajamine iseendaga, et ma võtaks ennast kokku ja teeks lõpuks tööd ka! Laupäeval olin siis jälle suht maksimum attitude’ga ja panin hullu! Kui me nädala sees sotsiaalmeedias ei tohiks, olla, siis ma neljapäeva õhtul kirjutasin parimale sõbrale siuksed sõnad: “mul on praegu kaks päeva järjest attitude suht pask olnud.. eile nutsin tööl olles. täna nutsin peaaegu kodu teel. ma lihtsalt täiega väsinud. keha on nii väss ja no lihtsalt ei jaksa enam.... vaimselt ka raske... nagu mul pohh, et ma ei müü väga jne. aga ma praegu sel hetkel, kus ma mõtlen, kas see on seda väärt...” Küsisin talt häid sõnu ja pärast vestlust temaga ja meie orgi juhiga olin jälle motiveeritud. Reedel läks siis juba veits paremini. Need n-ö halvad päevas tulid ilmselt sellest, et saime natukene vähem magada, kui tegelt oleks pidanud. Sest nii naljakas kui see ka on, see ei sòltu üldse sellest, kas mul on kliente või mitte. Kliendid annavad ainult tunniks ajaks motivatsiooni, siis see on jälle läinud. Seda nädalat kirjeldab kõige rohkem lause: When you can’t move on, but you can’t go back, that’s when you grow. Ma ütlesin endale, et ma ei anna alla, sest ma ei ole allaandja, aga nii raske oli edasi minna ja olla smiling idiot uksel, kui tunned, et on halb olla. Aga ma tunnen, et see on mind nii palju tugevamaks teinud ja ma olen ikka täiega uhke enda üle! Natuke nalja Ameerikast ka:
Igatahes enamus ameerikastest on ikka päris okid ja eks neid lolle, ole igal pool. Laupäeval oli nt üks mees, kus ma arvasin, et seal elab pere ja ta hakkas täiega lolli juttu ajama. Küsis, kas ma müün talle või naabrite lastele või kellele ma müün. Selgitasin talle ära, mida ma teen. Siis ütles, et ta ei arva väga palju ukselt-uksele müüjatest ja pani ukse pauguga kinni. Ta oli täiega imelik ja ma ei saanudki lõpuks aru, kas tal üldse oli lapsi või ta polnudki üldse mu sihtrühm. Igatahes ta tahtis mind lihtsalt kiusata ja ma naersin selle peale... :D Pikk postitus tuli ja kirjutaks veel, aga ma arvan, et ega te rohkem ei jaksa lugeda. Küll järgmine nädal on jälle seiklusi täis! Nüüd lähme kirikusse, et otsida endale uut host-pere, sest praegune võtab liiga palju raha... Müügikool on läbi ja saime esimesed kolm päeva tööd teha!
Neljapäeva hommikul tegime politseis müügiluba, ostsime ratta ja siis hakkaski nali pihta! Neljapäeval oli mul mott väga kõrge ja nägin palju peresid. Reedel oli mul siuke ala, kus elas rohkem vanu inimesi ja ma tegin palju tühjasid koputusi, sest inimesed polnud kodus. See tõmbas mul motivatsiooni nii alla, et lõunasöögiajal sõin istudes ja mõtlesin elu üle (muidu sööme seistes, et aega kokku hoida). Ma ei mõelnud mitte ühelgi korral selle peale, et ma katkestan, ma mõtlesin pigem selle peale, kas pean terve suve vastu. Siis ma sain aru, millest kõik on rääkinud, et suvi on raske. Mul on full respekt nende eest, kes teevad kasvõi ühe suve lõpuni! See, kuidas emotsioonid ja suhtumine mõjutab motivatsiooni ja töö tegemist on uskumatu! Reedel ma ei saavutanud enda päeva eesmärki ja ei jooksnud kogu aeg majade vahel, vahepeal kõndisin. Laupäeval oli mul mott nii kõrge, et saavutasin enda eesmärki! Aga ma sain ka teada, et olen veel rohkemaks võimeline! Laupäeval alustasin megamotiveeritult, lõuna ajal oli natukene vähem motti, kuna päris kuum oli, ja õhtuks oli jälle siuke motivtasioonilaks, et viimased tund aega jooksin elu eest majade vahel, et oma päeva eesmärki saavutada! Kui reedel valutas mul terve keha, siis laupäeval ma isegi kukkusin rattaga, sest kiirustasin nii väge, aga ma ei tundnud valu, sest ma mõtlesin ainult selle peale, et pean oma eesmärki saavutama! Et siis nii need kolm päeva on üles-alla olnud kui ka päeva jooksul läheb üles alla! Ma arvan, et see teeb asja just põnevaks, et suudad emotsioonidest sõltumata anda parimat kogu aeg! Järgmine nädal tuleb veel palju ägedam! Müügikool kestis laupäevast teisipäevani. Äratus käis 6.59 ja tuled läksid kustu 22.59.
Hommikul oli meil võistlus, kes esimesena duši alla jõuab. Sellega sai väga palju nalja! Tavaliselt on nii, et managerid (teise või enam aasta tudeng) jõuavad esimesena ja siis on FY (first year tudeng, esimese aasta tudeng) ülesanne, jõuda ise esimesena. Ma oli esimesest päevast alatest commitment endaga, et ma jõuan esimesena. Viimasel päeval jõudsin ka. Vahepeal sain aga manageri selga hüpata ja sealt maha lennata, sest arvasin, et ma jõuan enne teda temast üle hüpata, aga noh, ta ei jäi ette ja siis hüppasin selga... 😀 Mu kõige kiirem valmis saamis aeg on 7min - külm dušš, hambapesu, riidesse, valmistehtud lõuna kotti. Alla jõudes hakkas juba kõva harjutamine pihta ja pärast hommikusööki ja motiveerivat teksti lugemist viisid bussid meid Trevecca ülikooli linnakusse, kus toimusid hommikuti ettekanded. Euroopa tiimi kõige edukamad managerid, kes on juba 10 aastat müümas käinud ja enam ei käi, vaid õpetavad ainult teisi, käisid meile rääkimas, kuidas meil tuleb edukas suvi. Pärast seda jooksime ruttu välja ja hakkasime harjutame. See kestis kuni õhtuni välja. Õhtul rääkis meile veel Dan Moore, Southwesterni CEO, ägedaid asju! Neli päeva läks nagu niuhti ja tunne oleks küll nagu see oleks vähemalt nädal aega olnud. Nii palju õppisime juurde ja nii palju sai päikse käes joosta! Täna oli äratus kell 3 ja stardime Minnesotasse, kus meie tiim hakkab sel aastal müüma. Olen teise FY’ga ja ühe manageri esimene nädal koos ühes kodus ja selle aja jooksul peame endale uut kodu otsima, mis asuks samas linnas, kus me ka müüme. Praegu peab meid manager viima autoga 30min õigesse kohta. Aga selle pärast ma üldse ei muretse, me saame kõigega hakkama! Olen praegu teel Chicagost Nashville’i ja kell on 3 öösel. Eestis on kell 9 praegu. Ma üldse ei jõudnud varem blogipostitust teha, kuna pidin 1,5 nädala jooksul kirjutama 7 eksamit ja ühte 15-leheküljeslist turundusplaani kirjutama. Aga siin ma nüüd olen ja kirjutan lõpuks oma suve plaanidest! Lähen sel suvel Southwestern Advantage’ga hariduslikke raamatuid Ameerikasse ukselt uksele müüma. Esimene nädal on müügikool Nashville’s, Tennessee ja siis sealt lähme oma tiimiga Minnesotasse. Müüme raamatuid emadele väikeste lastega kuni keskkooli õpilasteni välja ja põhimõtteliselt on raamatutes kõik kooliained. Ma arvan, et see ei tule paljudele üllatusena, et otsustasin Ameerikasse tööle minna, kuna olen ju alati seikushimuline olnud. Tean, et see tuleb raske suvi, kuna tööpäevad on 12/13 tundi pikad ja kuus päeva nädalas. Ja ega see müügitöö kerge pole, kui umbes viie ‘ei’ vastuse kohta saad ühe ‘jah’ vastuse. Aga ma tean, et ma saan hakkama ja olen selle suve parim eestlane, kes esimest aastat müüma läheb. Ma olengi põhimõtteliselt terve teise semestri aja sinna investeerinud, nii et kahju oleks, kui see niimoodi raisku läheks! Lisaks olen juba kevadel nii palju arenenud, et see suvi peab lihtsalt kõva tulema! Ma panin oma FB accounti kinni, aga kui kellelgi küsimusi vms on, siis võib mulle meilile kirjutada:[email protected] Muidu üritan teid pühapäeviti kursis hoida, mida ma siis teen ja kui ägedate peredega kohtun! Teistele aga head suve ja käige ka ikka seiklemas kas Eestis või välismaal! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|