Oii, kui hea uni oli! Ärkasime alles kell 8 või 9, kui juba valge oli. Telgist välja vaadates nägime, et kui väga tahta, siis oleks meid tee pealt näinud. Hommikul käis seal palju koeraomanikke oma koeraga jalutamas. Üks kaval koer pani meid tähele ja hakkas meie peale haukuma, siis mõtlesime küll, appikene, kohe tuleb jama... Koer kutsuti aga tagasi ja kõik oli korras.
Kajuks oli pea terve öö vihma sadanud ning telk oli väljast märk. Otsustasime telgi veidi kuivama panna, mis tegelikult väga palju ei aidanud. Sel ajal tegime aga hommikusöögiks leivakesi. Kui kõik asjad olid enam vähem kuivad, siis läksime jälle teele. Algus oli hea: eksisime kohe ära. Mingi hetk saime aru, et vist lähme kuidagi valesti. Kõndisime jälle pool tundi tagasi ja vaatasime uuesti kaarti. Lõpuks hakkasime aru saama, mis need „kivimehikesed“ on, mis peaksid meile teed näitama. Alguses mõtlesin, et need on reaalsed mehikesed kivist. Tegelt on lihtsalt kivid üksteise peale laotatud. Neid jälgides jäime õigele teele. Kuidagi aga ikkagi sattusime vahepeal valele teele. Või noh, ma olen suhteliselt kindel, et rada ei näinud ette, et ronid mäest üles niimodi, et kardad alla kukkuda. Jõudsime aga ikkagi õigele rajale tagasi. Vaade oli mäe otsas igatahes megailus! Teel järgmissesse punkti nägime megapalju sakslasi. Iga kord kui inimesi nägid, ütlesid hispaania keeles tere, aga ülitihti ütlesid lihtsalt saksa keeles tere, sest sa juba kaugelt kuulsid, et nad on sakslased. Ühed pensionärid rääkisid meile, et nad tahavad mais sama asja teha nagu meie. Olin väga positiivselt üllatanud, kuidas 60aastased jaksavad ikka veel nii aktiivsed olla! Lõpu poole olid mu jalad aga täiesti surnud. Ma lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Iga samm oli nii valus. Ega vingume seal ka ei aita, keset teed ei saa ju lihtsalt telkida, pidime edasi kõndima. Kuna ma ise tegelikult ei ole väga negatiivne inimene (üritan vähemalt kõigis midagi positiivset leida), siis hakkasin lihtsalt laulma, et meele rõõmsamaks teha. Kardan, et käisin vennale veits närvidele, kuna kuigi ma käisin kooris, siis ausalt öeldes pole mul vist kõige ilusam lauluhääl. Ka sel päeval oli plaan pärast etapi lõppu otsida telkimiskoht. Teise etapi lõpus ei olnud aga linn, vaid lihtsalt „refugi“, mis on hosteli moodi, lihtsalt keset metsa. Tee läks aga läbi selle hosteli ja kahjuks nägi meid hosteli omanik ja tuli kohe jooksuga meie juurde uurides, kas tahame tema juures ööbida. Me ütlesime, et ei ei, me tahame veel natukene edasi kõndida. Tema ütles, et telkimine ei ole siin lubatud ja tema maa läheb veel 1h edasi. Ega meil siis väga valikuid polnud, ta sai aru, et me tahtsime telkida, pidime siis seal ööbima. AGA APPI KUI KALLIS SEE OLI!!! Me maksime kahe inimese peale 46€. Magasime veel kahe teise prantslasega koos ühes ruumis, kus oli umbes veel 10 narivoodit. Sel õhtul igatsesin küll meie telki...
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|