Sügisel emps mõtles, et me pole väga ammu käinud kogu perega koos reisil, nii et pakkus välja idee, minna jõulude ajal kogu perega kuhulegi soojale maale. Nii mu vend kui ka mina olime kohe nõus. Niisiis alustasime 22. detsembril reisi Küprosele. Mitte keegi ei planeerinud reisi jaoks midagi, isa ostis lihtsalt Küprose reisijuhi. Mina teadsin, et tahan vähemalt ühe korra sukelduda ning vend tahtis Cape Grecos ronimas käia. Päev enne reisi vaatasin isa ostetud reisijuhi läbi ja märkisin huvitavamad kohad ära. Seda sama tegi ema lennu ajal. Muideks mitte keegi ei öelnud mulle, et Küprosele lendab nii kaua! Ma olen harjunud sellega, et lendan 1-2h ja siis olen kohal. Küprosele lendab Riiast aga 3,5h!!! Meie lend muidugi hilines tund aega, nii et jõudsime alles öösel kell 11 Küprosele. Vend, kes lendas Saksamaalt kohale, jõudis juba varem ja ostis meile poest õhtusööki. Järgmisel päeval meeldis mulle kõige rohkem ärkamine: eksamitest ja koolist kurnatud ning harjunud pimedas ärkamisega, tegi hommikune päike, mis toa aknast sisse paistis, nii-nii palju head! Tuju oli kohe laes ja ma olin kõigeks valmis! Esimeseks päevaks plaanisime lihtsalt Larnakas, linnas, kus meie hotell asus, ringi kõndida. Käisime keskaja kindluses, mis oli vanasti vangla ja politseijaoskond ning seal viidi läbi ka surmanuhtlusi. Nüüd on see muuseum. Muidu pole Larnakas väga palju näha, seal on veel üks kirik, mida väljast vaatasime. Kahjuks oli see pühade ajal suletud. Mis mind aga imestama pani, on tõsiasi, et linnas on nii palju kasse! Kui tavaliselt ei hoolitseta tänavakasside eest eriti, siis seal pakkusid väga paljud kassidele süüa ning peavarju. Nad isegi kõnnivad restoranidesse sisse ja kedagi see ei häiri. Lisaks on ka üks Küprose suveniiridest kassidega kott. Esimene päev lõppes ja algas väga rahulikult ja mõnusalt. Teisel päeval tahtis vend minna ronima, seega sõitsime autoga Ayia Napa lähedal asuvasse loodusparki Cape Greco, kus avanes meil imeline vaade merele. Peaaegu oleks ka Süüriat näinud, kuid see oli siiski natukene liiga kaugel. Vend küll ronida ei saanud, kuid see-eest saime käia täiesti läbipaistvas vees ujumas. Sain ka esimest korda katsetada GoPro’ga vee all piltide tegemist. Ainus probleem oli, et mul polnud paela, millega seda enda külge siduda, et ta vees ära ei kaoks. Kuid tuleb olla leidlik: võtsin kingapaela ja sidusin sellega kaamera enda külge. Sellel päeval oli ilm jällegi imeline: päike paistis, kuid ei olnud liiga palav. Saime palju jalutada. Park oli igal juhul külastamist väärt ning meil oli ilus jõuluõhtu!
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|