Kuuendal päeval täitus mu kauaoodatud soov! Ma sain minna sukelduma!!! Vend tahtis ka sukeldumist proovida, nii et organiseerisin talle Discover Scuba Diving programmi. Kell 10 hommikul jõudsime Paphosesse kohale, pidime dokumente täitma ning vennale näidati videot. Korraks räägiti tähtsamad asjad läbi ning siis läksime juba vette. Harjutused olid täpselt samad, mida olin aasta aega tagasi läbinud. Ainuke vahe venna läbitud progammil on, et seletakse lühidalt kõiki asju ning tehakse kiirelt mõned harjutused läbi, kuid programmi läbijad ei pea neid asju täielikult oskama. Üks teine noormees tegi koos vennaga samu harjutusi ja oi kui naljakas oli neid pealt vaadata. Natukene tundsin neile kaasa ka, kuna teadsin, kui palju nad merevett joovad, sest seda harjutust esimest korda tehes, ei saa sa millestki aru. Kuidagi said nad need harjutused tehtud ja siis läksimegi juba vee alla. Veidi problemaatiline oli vee alla saamine, kuna me olime kõik liiga kerged. Mulle pandi juba alguses 8 kilogrammi juurde, aga ka sellest ei piisanud. Lained ei teinud ka just olukorda kergemaks, nii et tõusin pinnale. Siis hakkasid instruktorid meile mere põhjast kive taskutesse panema ja saimegi raskust juurde ning oli lihtsam sügavamale sukelduda. Koht (Roman Wall), kus me käisime, ei olnud minu jaoks eriti huvitav, olen näinud huvitavamaid kohti. Esimeseks sukeldumiskohaks, on see täitsa hea, kuna seal pole eriti kive, mis oleksid ees, ja asju, mida võib kogemata katki teha, ning ka põhi on pehme. Hea meel oli mul aga selle üle, et sain esimest korda sukeldumisel pildistada. Tuleb välja, et see polegi nii kerge, nagu tundub. Tegin mitu korda videot, kui tahtsin hoopis pilti teha. Uhke olin ka enda üle, kuna esimest korda olin mina see, kes ütleb teistele, vaata, seal on kala! Tavaliselt ütlevad alati teised, et vaata, seal on lahe kala. Mina neid eriti tähele ei pane. See on ka üks vähestest sukeldumistest, kus ma tundsin ennast 100% kindlalt ja ei tundnud absoluutselt mingit hirmu. Esiteks olime me ainult 5 meetri sügavusel ning lisaks oli palju valgust ja kõik oli rahulik. Naljakad olid ka vee all olevad lained, mis sind edasi-tagasi liigutavad. Kindlasti lähen veel Küprosele sukelduma, kuna seal on üks megavinge vrakk, mida tahan vaatama minna ning mis on maailma top 10 vrakkide hulgas! Lisaks on seal ka hästi palju koopaid, mis tunduvad huvitavad. Nii et igal juhul pean veel vähemalt nädalaks sinna minema, et kõikides sukeldumiskohtades ära käia! Kuuenda päeva lõpetasime külaskäiguga Aphrodite sünnikohas, kus oli üllatavalt palju turiste, kuid midagi erilist: kivid ja meri.
0 Comments
Viiendal päeval oleksime pidanud tegelikult Paphosesse sukelduma minema, kuid hommikul kirjutati mulle meil, et täna on nii tormine ja parem oleks sukeldumine ühe päeva võrra edasi lükata. Võtsime siis lihtsalt järgmise asja meie nimekirjast: Avakas kanjon. Kuna terve päev oli vihma sadanud, oli seal olev matkarada raskesti läbitav, nii et mu vanemad jäid auto juurde meid ootama. Leppisime kokku, et umbes 2 tunni pärast oleme auto juures tagasi. Lõpuks läks meil aga 3-4h. Mul on kahju vanematest, et nad pidi nii kaua ootama, aga see-eest oli minul ja vennal väga lahe matk! Kuna vihma sadas nii palju, tekkis rajale n-ö jõgi, mida pidime vahel ületama mööda jões olevaid kivisid hüpates. Mingi hetk ei saanud me enam aru, kust see õige tee läheb ning mõtlesime, et tuleb mäkke minna, kuna see nägi tee moodi välja. Mööda seda teed minnes pidi aga nii palju ronima, et see ei tundunud õige olevat. Allaminnes lükkasin kogemata ühe suure kivi veerema, kuid õnneks ei kukkunud see vennale pähe, vaid riivas ainult natukene ta selga. See oli aga jälle siuke hetk, kus ma mõtlesin, et mida ma teen, kas ma ei võiks lihtsalt normaalne olla ja mitte ennast kogu aeg ohtu seada? Kusjuures selliseid hetki tekib üllatavalt palju vennaga koos reisides (vaata Mallorca reisi). Kõndisime paljajalu jões edasi, sest me ei leidnud õiget teed ning jõudsime lõpuks matkaraja lõppu. Sealt pidime veel 4 kilomeetrit auto juurde tagasi kõndima. Sellel ajal, kui me ametlikul matkarajal kõndisime, ei olnud väga vihmane, kuid siis, kui me auto juurde pidime tagasi kõndima, tuli siuke padukas, et auto juurde jõudes olime läbimärjad. Kuhulegi edasi me minna ei saanud. Nahktagi on tavaliselt suhteliselt vihmakindel, aga ka sealt tuli mingi hetk vihm läbi. Õnneks oli autos soe! Väidetavalt oli see Küprose kõige külmem päev sellel aastal olnud. Tegelikult läksime veel pärast seda poodi, kuigi see meil plaanis ei olnud ning ma olin juba kõik riided ära võtnud, sest need olid läbimärjad. Aga jällegi olin leidlik: sidusin salli endale seelikuks ja paps andis mulle oma jope. Õnneks keegi mind Küprosel ei tunne…. Kolmandal päeval otsustasime, et kui me juba täpselt mere ääres ööbime, siis peame võimalust kasutama ja ujuma minema. Eestis käin kooli ajal ka umbes kolm korda nädalas talisuplemas, kordades külmema veega, kuid hea äratus oli see siiski. Kuna Küprosel tähistatakse jõule 25. detsembril, siis me sellel päeval eriti midagi teha ei saanud. Veinimuuseum, mida tahtsime külastada, oli suletud, ning ka mäeküla Anogyra oli ka välja surnud. Sellest ei lasknud me ennast heidutada ning jalutasime siiski külas ringi - täitsa nummi küla oli. Mäekülast sõitsime siis veel edasi mäkke: kuulsale Troodose mäele. Kõige kõrgemasse tippu me ei läinud, meile piisas juba 1700 meetrist. Temperatuur oli seal umbes 3-4 kraadi ning me olime täiesti pilve sees. Mäe otsas ei olnud üldse nii huvitav, kuid põnev oli autosõit mäkke ning sealt alla. Tee oli kurviline ja kitsas ning teed nägi kõige rohkem 3 meetrit ette. Muideks Küprosel sõidetakse teisel pool teed, nii et ma imetlen oma isa, kes suutis meid tervena sealt alla tuua. Neljandal päeval läksime Nikosiasse, Küprose pealinna. Kuna pühad ikka veel kestsid, oli Nikosia ka suhteliselt välja surnud. Ma ei tea täpselt, mida sellest linnast arvata. Linn ise on ilus ning osaliselt korda tehtud, samas on vahepeal majad, mis seisavad tühjana ning on koledad. Lisaks on paljudes kohtades näha piiri Põhja-Küprosega, nendevahelisel alal seisavad ka lihtsalt tühjad majad. Nikosias elada ma igatahes ei tahaks. Kuna seal eriti palju teha polnud, läksime pärastlõunal jälle mägedesse, seekord klooster Machairasse. Kuna klooster oli mäe otsas, oli tee sinna muidugi jälle hirmuäratav. Meie sõitsime väga rahulikult, kuid kohalikud küll kihutasid mööda kitsast kurvilist teed mäest üles. Viienda ja kuuenda päeva kohta tulevad eraldi postitused, sest need olid lihtsalt nii põnevad päevad! Niisiis jätkan viimase päevaga.
Sügisel emps mõtles, et me pole väga ammu käinud kogu perega koos reisil, nii et pakkus välja idee, minna jõulude ajal kogu perega kuhulegi soojale maale. Nii mu vend kui ka mina olime kohe nõus. Niisiis alustasime 22. detsembril reisi Küprosele. Mitte keegi ei planeerinud reisi jaoks midagi, isa ostis lihtsalt Küprose reisijuhi. Mina teadsin, et tahan vähemalt ühe korra sukelduda ning vend tahtis Cape Grecos ronimas käia. Päev enne reisi vaatasin isa ostetud reisijuhi läbi ja märkisin huvitavamad kohad ära. Seda sama tegi ema lennu ajal. Muideks mitte keegi ei öelnud mulle, et Küprosele lendab nii kaua! Ma olen harjunud sellega, et lendan 1-2h ja siis olen kohal. Küprosele lendab Riiast aga 3,5h!!! Meie lend muidugi hilines tund aega, nii et jõudsime alles öösel kell 11 Küprosele. Vend, kes lendas Saksamaalt kohale, jõudis juba varem ja ostis meile poest õhtusööki. Järgmisel päeval meeldis mulle kõige rohkem ärkamine: eksamitest ja koolist kurnatud ning harjunud pimedas ärkamisega, tegi hommikune päike, mis toa aknast sisse paistis, nii-nii palju head! Tuju oli kohe laes ja ma olin kõigeks valmis! Esimeseks päevaks plaanisime lihtsalt Larnakas, linnas, kus meie hotell asus, ringi kõndida. Käisime keskaja kindluses, mis oli vanasti vangla ja politseijaoskond ning seal viidi läbi ka surmanuhtlusi. Nüüd on see muuseum. Muidu pole Larnakas väga palju näha, seal on veel üks kirik, mida väljast vaatasime. Kahjuks oli see pühade ajal suletud. Mis mind aga imestama pani, on tõsiasi, et linnas on nii palju kasse! Kui tavaliselt ei hoolitseta tänavakasside eest eriti, siis seal pakkusid väga paljud kassidele süüa ning peavarju. Nad isegi kõnnivad restoranidesse sisse ja kedagi see ei häiri. Lisaks on ka üks Küprose suveniiridest kassidega kott. Esimene päev lõppes ja algas väga rahulikult ja mõnusalt. Teisel päeval tahtis vend minna ronima, seega sõitsime autoga Ayia Napa lähedal asuvasse loodusparki Cape Greco, kus avanes meil imeline vaade merele. Peaaegu oleks ka Süüriat näinud, kuid see oli siiski natukene liiga kaugel. Vend küll ronida ei saanud, kuid see-eest saime käia täiesti läbipaistvas vees ujumas. Sain ka esimest korda katsetada GoPro’ga vee all piltide tegemist. Ainus probleem oli, et mul polnud paela, millega seda enda külge siduda, et ta vees ära ei kaoks. Kuid tuleb olla leidlik: võtsin kingapaela ja sidusin sellega kaamera enda külge. Sellel päeval oli ilm jällegi imeline: päike paistis, kuid ei olnud liiga palav. Saime palju jalutada. Park oli igal juhul külastamist väärt ning meil oli ilus jõuluõhtu! |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|