Esimene täisnädal on tehtud!!! Ja ma elan veel! Nädal algas rahulikult, esmaspäeval käisin Siimul, mu manageril, kaasas, et vaadata, kuidas tema tööd teeb! Teisipäeval olin siis täis energiat ja jooksin täiega majade vahel, kuid ei müünud midagi. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mu attitude suht nulli-poolne. Kolmapäeval nutsin umbes 11 ajal, istusin maas, ja mõtlesin, miks kurat ma seda teen. Neljapäeval nutsin peaaegu koduteel rattaga sõites. Reedel oli mul kell 3 tõsine jutuajamine iseendaga, et ma võtaks ennast kokku ja teeks lõpuks tööd ka! Laupäeval olin siis jälle suht maksimum attitude’ga ja panin hullu! Kui me nädala sees sotsiaalmeedias ei tohiks, olla, siis ma neljapäeva õhtul kirjutasin parimale sõbrale siuksed sõnad: “mul on praegu kaks päeva järjest attitude suht pask olnud.. eile nutsin tööl olles. täna nutsin peaaegu kodu teel. ma lihtsalt täiega väsinud. keha on nii väss ja no lihtsalt ei jaksa enam.... vaimselt ka raske... nagu mul pohh, et ma ei müü väga jne. aga ma praegu sel hetkel, kus ma mõtlen, kas see on seda väärt...” Küsisin talt häid sõnu ja pärast vestlust temaga ja meie orgi juhiga olin jälle motiveeritud. Reedel läks siis juba veits paremini. Need n-ö halvad päevas tulid ilmselt sellest, et saime natukene vähem magada, kui tegelt oleks pidanud. Sest nii naljakas kui see ka on, see ei sòltu üldse sellest, kas mul on kliente või mitte. Kliendid annavad ainult tunniks ajaks motivatsiooni, siis see on jälle läinud. Seda nädalat kirjeldab kõige rohkem lause: When you can’t move on, but you can’t go back, that’s when you grow. Ma ütlesin endale, et ma ei anna alla, sest ma ei ole allaandja, aga nii raske oli edasi minna ja olla smiling idiot uksel, kui tunned, et on halb olla. Aga ma tunnen, et see on mind nii palju tugevamaks teinud ja ma olen ikka täiega uhke enda üle! Natuke nalja Ameerikast ka:
Igatahes enamus ameerikastest on ikka päris okid ja eks neid lolle, ole igal pool. Laupäeval oli nt üks mees, kus ma arvasin, et seal elab pere ja ta hakkas täiega lolli juttu ajama. Küsis, kas ma müün talle või naabrite lastele või kellele ma müün. Selgitasin talle ära, mida ma teen. Siis ütles, et ta ei arva väga palju ukselt-uksele müüjatest ja pani ukse pauguga kinni. Ta oli täiega imelik ja ma ei saanudki lõpuks aru, kas tal üldse oli lapsi või ta polnudki üldse mu sihtrühm. Igatahes ta tahtis mind lihtsalt kiusata ja ma naersin selle peale... :D Pikk postitus tuli ja kirjutaks veel, aga ma arvan, et ega te rohkem ei jaksa lugeda. Küll järgmine nädal on jälle seiklusi täis! Nüüd lähme kirikusse, et otsida endale uut host-pere, sest praegune võtab liiga palju raha...
0 Comments
Leave a Reply. |
Olen Laura ja armastan reisimist. Tere tulemast minu blogisse ehk minu seiklustestesse!
Arhiiv
June 2019
|